Ei ole ju see asi nii hull

Katrin Lust kirjutas hiljuti Õhtulehes Eesti kohutavast teeninduskultuurist ja tõi näiteks Tartu kohvikud Truffee ja La Dolce Vita. Esimese osas ma sõna ei võta, sest pole seal kordagi käinud, aga La Dolce Vitasse ma ikka satun. Mulle meeldib Itaalia kultuur, nagu te ilmselt juba aru olete saanud, ja seal on tõesti head toidud – ja stabiilne kvaliteet, sest näiteks Café Noiri lähen ma siis, kui end parajasti julgena tunnen, sest vahel on toit täiesti suurepärane ja igati oma tudengikohvikutest veidi kõrgemaid hindu väärt, aga päevad pole seal sugugi vennad. Talvel ei viitsi ma eriti La Dolce Vitas käia, sest ma pole nii suur Itaalia toidu fänn, aga suvel on nende välikohvikus väga mõnus. Mulle meeldib see kujundus (st väljas just, sees on küll tüüpiline Itaalia kohvik, aga mitte päris minu maitse) ja Itaalia raadio on ka tore, kui seda liiga tihti kuulama ei pea.

Olen La Dolce Vitas käinud nii üksi kui sõbrannaga, suurema seltskonnaga aega veetmas, vaeste tudengitega päevapakkumist söömas kui kallimaga kohtamas ja üle magustoidu üksteisele armunult otsa vahtimas. Ei, MM, selle viimasega ei mõelnud ma sind. Aga nagu te siit aru saite, siis jah, isegi Mad Maxiga olen ma seal käinud. Ja isegi siis, kui ma selle paadunud anarhistiga sinna sisse astusin, olid teenindajad väga sõbralikud, varjasid osavalt oma surmahirmu ning käitusid igati meeldivalt. Mul pole mitte kordagi olnud seal sellist kogemust, millest Lust räägib – ühe korra on mulle sattunud ettekandja, kes oli ilmselgelt uus, aga seda püüdlikum ta oli. Samas muidugi, kui mul on taldrik laual, kui kohvitass tuuakse, nihutan ma selle automaatselt ise natuke jalust ära, sest mul on ka parem kaaslasega edasi suhelda, kui ettekandja meie vahel küünitama ei pea.

Nii et ei ole Tartu teeninduskultuur nii kehv midagi. Me oleme täiega sõbralikud siin, nii et ära mölise, Katrin, muidu saad vastu tatti.

Advertisements

21 kommentaari

  1. _üldiselt_ olen ma Lustiga üsna nõus. Truffes käin aga iga kord, kui Tartusse satun; teenindus on seal kohmetu, aga muidu üsna viisakas ja tähelepanelik.

    • “kohmetu aga tähelepanelik”? Selgita eufemismi.

      • Mis eufemism? Kõik sõnad on kasutusel oma otseses tähenduses. Et sind jälgitakse, vajadusel lähenetakse, pakutakse menüüd vüi uut klaasikest viina, aga suhtlus on selline – ujedapoolne.

        (“Kirsitubakas” näitab kohmetust nii ehedalt, et see sõna ja kanakoivad on minu jaoks nüüd pea sünonüümid.)

  2. Ah Lusti-Kati. Kmoon. Ena arvamusliiderdajat.
    “Nähvan ise ka kurjalt, aga ega see ei anna teenindajale õigust samamoodi teha”.

  3. Kas keegi oskab nimetada ühe asja, mis Lustile üldse meeldib või millega ta rahul on? Ja “tema ise” ei tohi vastata. Tuleb kellelgi midagi pähe? Mul ei tule. Ja ma olen õnnetutel asjaoludel isegi ta raamatut lugenud (ei soovita kellelegi).

    Ma pole kaugeltki Truffe teeninduse fänn (ma sellepärast enam sinna ei lähegi, et menüüd tuleb oodata nagu hingeõnnistust, mida minusuguste patuse puhul ei pruugigi kunagi saabuda), aga nokkida nüüd täiesti olematute asjade kallal on Lustile nii iseloomulik. La Dolce Vitas ei ole halba teenindust veel kohanud. Kusjuures oleks see õnnetu ettekandja toonud Lusti sõbrale salati ja Lusti toiduta jätnud, oleks saanud kirjutada, milline mats ikka ettekandjaks sattus, sest Lust jäeti saia närima, samal ajal kui britist sõber salatit sõi. Suvaline siga, kellel on kõik kärnas koguaeg. Ma ei põeks.

  4. Mulle “meeldib”, kuidas kommentaarides tuleb mingi Tartu-hate välja kohe. Sest Tartu ongi ju mingi suvaurgas, iu, mida sealt ikka oodata. Seal on, vaadake, need tondid, kes hobiharidusega ausatel maksumaksjatel naha üle kõrvade tõmbavad ja siis hiljem ei naerata kah, kui kohvi lauda toovad.

  5. a) Lust noh…
    b) “Tulin Välismaalt ja Eestis on kõik nii nõme”-sündroom (juba jõuti naeratamist ka mainida);
    c) a võimendab b-d antud juhul.

    • Lustil on lisaks “ajaleht maksab mulle vingumise eest” häda kallal. Mis muidugi on laiem probleem kui Lust ise – kui ei vinguks tema, leiaks toimetaja kellegi teise.

      Aga ikkagi on tal vähemalt osaliselt õigus. Naeratuse puudumist märkavad ka teised siia kolind väljamaalased. Ja apaatset teenindust muidu peenes söögikohas olen ka kirunud. Tahaks keep smailingut ja enda ümber sebimist, nagu, noh, seal!

      • 😛 noh selles osas olen vist pääsenud – Hollandi teeninduskultuuri kirutakse ja ka keskmine Tšehhi baarman on stereotüüpselt parasjagu torssis välimusega. Kui keegi mulle vingumise eest maksaks oleks muidugi oiiii kui tore.

      • Absoluutselt iga inimene, kes näha tahab, märkab naeratuse puudumist. See pole siiski põhjus vingumiseks. See on meie kultuuri eripära. MUIDE! Siiski! Ma kipun ettekandjatele naeratama. Nad naeratavad mulle ka. On alust arvata, et eestlastes esineb see supervõime nagu mingis latentses olekus siiski.

        • Üldiselt jah 🙂 Ainult et kui mina (mees, keskeas) noorele teenindajaplikale liiga püüdlikult naeratan, siis too kaob leti taha ja (oletan et) tšätib sõbrannaga järjekordsest pervarist kliendist 🙂 Aga vanemad daamid sulavad hästi 🙂 Mõned stammkohad – mitte ainult söögi omad – ongi mul lemmikud just seepärast, et seal on küpsem naispersonal ja nendega on kerge sõbralikku suhtlust luua 🙂 🙂 🙂

        • Jah, eks see ole tunnetuse küsimus 😀

  6. Olen sõidutanud Katrin Lusti kunagi Tartusse. Peale seda olen unises linnas ringi vaadanud. Püssirohukeldris näiteks. Menüü nagu menüü ikka. Normaalne euroopa.

  7. Olen sõidutanud Katrin Lusti kunagi Tartusse. Peale seda unises linnas ringi vaadanud. Püssirohukeldris näiteks. Menüü nagu menüü ikka, normaalne euroopa. Õlu oli täitsa joodav. E i saa aru virinast,

  8. (kommentaar 6.14 … viiteaeg 6:21, 6.29 …tik-tak )

  9. Usun, et tartu Dolce Vita annab siin vanale Euroopale silmad ette. Niisamuti kui tallinna Hansa ja Kukeke. Kostümeeritud teenindajad sebivad ringi, retrohõngulist tellimust kuuleb kokk kelneri kõrvamikrofoni kaudu ja viskab liha kohe pannile. Õpi, London!

  10. 5 kommi = 5 klikki = 5 tokensit = või viis mida?

  11. Hehee:)) jutt hirmuäratavast Mad Maxist on muidugi häbematu ironiseerimine, sest ma nägin ikka suht memmekas välja Rentsiga võrreldes, kes kandis keskaegset sõjakat needivööd ja särki kuhu peale oli joonistatud igasugu ähvardusi:)

    La Dolce Vitale pole ma aga õige inimene hinnangut andma, sest mulle meeldivad Tartus absoluutselt kõik kohad:))

    Lusti vihatakse muidugi selle pärast, et ta oma tekste nii varjamatult oma-mätta-meetodil toodab. Teised ajakirjanikud vähemalt püüavad teeselda allikate-statistikapõhist analüüsi. Kauril on selles mõttes õigus, et kui Lust niimoodi ei kirjutaks, siis võetaks keegi teine.

  12. Peamine on ikkagi see, et VÄLISMAALASE kõrval oli nii piinlik. Mõtle, ta on ikkagi LÄÄNEST tulnud.

  13. Rahvuslus ja patriotism on väga hell teema. Ma ei heida midagi ette sõjapõgenikust tädi Helmile. Mul pole selleks isegi mingit moraalset õigust. See oli tema enesealalhoiuinstink ja tema valik. Hiljem kirjutas ta Austraalisat koju südikaid kirju, kuid ei halvustanud mahajäänud sugulasi mitte ühe sõnagagi. Mitte kunagi.

  14. Küll aga olen raevukalt vastu neile emigreerunud ilkujatele, kes halvustavad Eestit ükskõik mis kavalasse rüüsse varjatud moel.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid