Ma ei jaksa ise kirjutada

Ja teised on ometi juba nii palju kirjutanud. Postimees kirjutas näiteks sellest, et isa, kellele riik pole suutnud tagada võimalust oma lapsega kohtuda, sai selle eest valurahaks 7500 eurot. Tavaliselt on omavahel seotud lood kenasti artikli juures kirjas, aga miskipärast ei olnud mainitud, et selle asja eelloost kirjutas Ekspress juba ammu, kui lapse ema Tallinna Perekeskuses salaja enda, lapse, isa ja sotsiaaltöötaja kohtumist lindistas ja selgus, et töötaja hilisem aruanne ei olnud reaalsusega sugugi kooskõlas. Miks peaks üks töötaja seda tegema? Mina küll ei tea, aga hiljem selgus, et see töötaja olevat seal väidetavalt hoopis vabatahtlikuna tööl olnud – ja isal, kes on jaksanud juba kuus aastat kohut käia, peaks raha üsna korralikult olema. Seda enam, et räägitakse, et papa olevat rootslane, seal on elatustase ka vähe teine. Paratamatult hakkad mõtlema, et ei tea, ega need ühe osapoole väikesed ja teise osapoole suured sissetulekud äkki omavahel seotud ei ole.

Perekeskus muidugi mitte millegi eest vastutust ei võtnud, avalikku vabandust ei järgnenud, probleemi lihtsalt ignoreeriti. Okei, keegi ei tea, kas ema on salvestust kuidagi muutnud – aga kas ei oleks loogiline kahtluse korral (seda enam, et tegu pole ühe kahtlusega, vaid on palju inimesi, kes sarnast muret kurdavad) mingi sisekontroll neile peale saata?

Ema enda versiooni alates päris algusest (mehega kokkukolimisest) saab lugeda siit. Ma ei keskendu selle konkreetse loo tõeväärtusele, sest kõik võib olla ja mitte olla, aga see kirjutis juhib tähelepanu mõnele väga olulisele puudujäägile selles, kuidas need asjad Eestis korraldatud on. Sellele, et lahus elava vanema õigus lapsega kohtuda on olulisem, kui lapse õigus rahulikku elu elada. Mis peamine – et ka tunnistajate silme all toimunud vägivallajuhtumid ei mõjuta seda õigust kuidagi. Et ongi normaalne, et laps peab üksi kaasa minema kellegagi, kellega ta pole koos kasvanud, küll aga on näinud oma vanemale kallale minemas. Et teda määratakse terveks nädalavahetuseks selle inimese juurde. Et seda viimast tehakse ka juhul, kui laps ja isa ei saa üksteise keelest aru (sest isa ei räägi eesti keelt ja laps ei räägi rootsi keelt). Et selliste kohtuvaidluste loomulikuks osaks ei ole lapsepsühholoogi kaasamine. Isegi mitte siis, kui laps on kogu selle jama tulemusel juba vaimselt invaliidistunud. Kui algusest peale oleks vajadusel kaasatud nii psühholoog kui lastepsühholoog, oleks ehk vähem ka olukordi, kus vanemad üldse lapsega manipuleerida tahavad, nagu praegu isa sõnul toimuvat.

Praegune olukord on igatahes kohutav. Oleksin ma ise samasuguses olukorras, oleksin ma juba ammu alla andnud, lapsega Lõuna-Hispaaniasse põgenenud ja elaksin kuskil hipikommuunis, kuni laps kümneseks saab. Või mis iganes see vanus oli, mil lapsed ise öelda tohivad, kellega nad elada tahavad. Praeguseks, muide, on laps juba seitsmeaastane. Võiks ju arvata, et kui sellises vanuses laps on nii selgel seisukohal, et ta ei taha kuskile minna, siis ükskõik, kas ta on sellel seisukohal ühe vanema manipulatsiooni tulemusel või mitte, siis teda ei sunnitaks. Või võiks arvata, et kui isale on laps nii kallis ja suur osa elust käib nagunii Eestis, õpib ta selle ajaga eesti keele selgeks.

Kuna kõikide asjaga seotud artiklite kommentaarides on kohtuasja number (3-2-1-95-14) ära toodud, võivad need, kel ikka veel küll ei saanud muidugi Riigikohtu lehelt tervet lahendit lugeda.

29 kommentaari

  1. Seda teemat, mitte konkreetset juhtumit, võiksin kõrgendatud vererõhuga kommenteerida lõpmatult ja kirglikult. Kahe täiskasvanud inimese ego on sedavõrd suur, et vahendeid valimata realiseeritakse oma omandiõigust … lapsele.

    Kaasaegses maailmas suudavad õnneks enamik inimesi rahumeelselt luua lapsele igati turvalise ja positiivse emotsiooniga kasvukeskkonna ka lahkumineku korral.

    Sagedased on juhtumid, kus sellistes lahkumineku vaenusuhetes annab targem lõpuks järele ja muutub paraku tihti selleks “mölakaks”, kes näe – ei hooli üldse lapsest! Seda lahusolevat vanemat taunib siis ühiskond, last ümbritsev lähikond ja lõpuks ka laps ise. Ning keegi ei kahtlustagi, et last kasvatav “üksikvanem” on oma egoismis olnud samasugune mölakas ehk isegi suurem, elimineerides oma.isekusega lapse elust ühe olulise osa – teise vanema.

    Ning siis need, kes oma kompromissitus võitluses endise elukaaslasega vaidlevad kuni surmani. Mõistagi, AINULT lapse heaolu nimel IRW. See kategooria on kõige jubedam – inimestena ja lapsevanematena. Need on ka kõige jubedamad tegelased mistahes kohtuniku jaoks, kes võõra inimesena peab määrama ja otsustama lapse saatust. See on see koht, kus seadus peaks andma võimaluse eraldada laps lihtsalt mõlemast vanemast kuhugi kasuperre. Seal ei ole ideaalis kellelgi huvi lapsega manipuleerimiseks. Las aga lapse vanemad jäägugi kaklema ja vaidlema kuni nad ära surevad.

    Jäingi jahuma…

  2. Huvitav kas kõik need lapsed, kellega lahkuläinud vanem ei TAHA ise temaga kohtuda ja kellele riik ei suuda tagada LAPSE ÕIGUST oma vanemaid tunda ja nendega kohtuda, ka hüvitusraha saaksid? Kui ikka protsessima hakata.
    Sest vaadake, täiskasvanud inimese kohta ütleb lastekaitseametnik resigneerunult, et kui isa (või ema, vahet pole ju) ei taha lapsega kohtuda, siis sundida teda ei saa. Aga last, noh, last muidugi saab sundida. Ka siis, kui ta ei taha.

    • Et kuhu sellistel puhkudel need lapse õigused jäävad? Või on asi selles, et sarnaseid juhtumeid on liiga palju ja riik läheks pankrotti neid hüvitades?

    • no ja lisaks jäin mõtlema, et kui sama jõuliselt tegutsetaks ka kõigi nendega, kes lisaks näiteks ei maksa kohtu poolt määratud elatisraha.
      tänane Postimeje juhtkiri, mis ei ole veel netis saada, on ka samal teemal ja ma peale läbilugemist mõtlesin, et kas see on mingi irooniline nali või?

  3. A muide, Rents, oled sa kindel, et need kaks juhtumit (või kui kolmandat linki ka lugeda, siis kolm) on üks ja sama lugu? Mina küll praegu kindel ei ole ja ilma täiendavate andmeteta ma neid kokku kleepida ei oska.

  4. Natuke asja juriidilisest küljest. 1) kui see naine praegu selle lapsega kuhugi Hispaania hipikommuuni pageks või üldse riigist lahkuks, oleks ta süüdi lapseröövis. Lapsega reisimiseks on vaja kas mõlema vanema kohalolu või mõlema vanema nõusolekut. Ehk et põgenemine teeks asja vaid hullemaks. 2) Kohus VÕIB arvestada ka noorema kui 10aastase lapse arvamust/nõusolekut/soovi, millise vanemaga ta koos elada tahab. See sõltub konkreetse lapse arengutasemest, mida siis harilikult tõesti hindab lapsepsühholoog ja hooldusõiguse keisside puhul peab üks psühholoog olema kindlasti asjasse kaasatud. Kuna antud laps on 7aastane juba, siis kohus võib tema soove arvesse võtta, aga seda otsustab kohtunik. 3) Kohus lähtub printsiibist, et mistahes olukorras on lapse huvides alati omada mõlemat vanemat. Ehk et vanemlike õiguste ära võtmine on “last resort” ja seda tehakse ainult kõige äärmuslikematel juhtudel. Kuni isal on vanemlikud õigused alles, on tal õigus oma lapsega ka aega veeta. Samas peaks kaasnema ka kohustus muidugi elatist maksta juhul, kui laps temaga ei ela.
    See viimane printsiip on globaalne ega ole mingi Eesti kohtusüsteemi eripära ja ebaadekvaatsus. Kahelda võib muidugi, et see printsiip ei ole alati kõige otstarbekam, kuid hooldusõiguse küsimused on paraku alati kõige keerulisemad lahendada ja nagu Huntki kirjutas, manipuleerimist ja valetamist, vassimist ja ärakasutamist on nendes situatsioonides väga palju.
    Alati ei ole ka vanemate juures lapse huvid primaarsed, kuid vanemlike õiguste äravõtmine ei ole siin lahendus. Kuhu me need lapsed siis paneme? Kõik kasuperedesse? Lastekodudesse? Kas seal on tõesti selle sama lapse jaoks nii palju parem olukord?

    • 3) – KUI lapse huvides on omada kontakti mõlema vanemaga ja KUI lapse EEMAL ELAV vanem järjekindlalt eelnevalt kokku lepitud kohtumisi tühistab ja/või lühendab, siis ütlevad lastekaitseametnikud: “Lapsevanemat ei saa sundida lapsega kohtuda, kui ta ise seda ei taha”. Räägin siin juhtumist, kus lapsega koos elav vanem on omalt poolt KÕIK teinud selleks, et laps ja eemal elav vanem KOHTUKSID.

      Küll aga saab sundida last lapsevanemaga kohtuma, kui LAPS ei taha.

      Topeltstandardid, milleks?

      • Sest vanemad saavad otsustada, mis on lapse jaoks parim. Idee poolest. On erandeid, aga nendest ei saa reeglit teha.
        Vanemlik võim lapse üle on väga suur. Lapsi sunnitakse tegema paljusid asju, mis täiskasvanute puhul ei kehti. Ja iga võimuga kaasneb paratamatult oht, et seda hakatase kurjalt ära kasutama.
        Ma saan aru, et antud juhul 7aastane laps ütleb, et ta tegelt ei taha isaga kohtuda. Kas teda on manipuleeritud või sunnitud seda ütlema või mõtleb ta seda tõesti tõsiselt? Kuidas sa teed selle kindlaks? Ta on 7ne. Kui palju ta üldse oskab mõelda ja analüüsida?

        • Sellisel juhul tuleks küsida, miks ühe vanema – selle, kes temaga koos ei ela – sõnu usutakse rohkem, kui teise vanema sõnu. Miks eeldatakse, et just lapsega koos elav vanem manipuleerib ja valetab, aga eemal elav on süütu kannataja? On ju ka vastupidi võimalik. Kus on tõendid?

          Ja jätkuvalt, mida tehakse selliste juhtumitega, kus laps tõesti tahab eemal elava vanemaga kohtuda, lapsega koos elav vanem on valmis andma kõik võimalused, aga eemal elav vanem lihtsalt ei ilmu kohale? Miks siis lapsele hüvitist ei maksta selle eest, et üks lapsevanem temaga tegeleda ei viitsi?

        • Noh aga see ongi ju sama, millest ma ennist rääkisin. Kohus ei saa alati lähtuda sellest, et üks vanem ütleb teise kohta, et too on mölakas ja mõista selle järgi õigust. Tõendeid enamasti ei olegi. Kõik on ütluspõhine. Seepärast ma neid retoorilisi küsimusi esitasingi. Sestap lähtubki kohus printsiibist, et lapse heaolu huvides peaks tal olema ikka mõlemad vanemad, selmet mõistatada, milline vanematest rohkem või vähem kannatab või manipuleerib.
          Ma saan aru, et too “eemal elav vanem ei huvitu lapsest karvavõrdki” king sind hirmsast pitsitab.
          Hüvitis on siin elatis, mida eemal elav vanem peab lapsele maksma.
          Kuid nagu me teame, siis annab sissetulekuid väga hästi peita. Ma ei kiida heaks sugugi praktikat ega pretsedendi loomist küsimuses, kus ühele vanemale määrati hüvitis, kuna riik ei suutnud tagada lapsega kohtumist. Ma saan aru juriidilisest põhimõttest, miks seda tehti, aga selline pretsedent ei ole hea.
          Hüvitise väljamõistmise asemel oleks võinud tegeleda kehtiva õiguse muutmisega.

        • “mida tehakse selliste juhtumitega, kus laps tõesti tahab eemal elava vanemaga kohtuda, lapsega koos elav vanem on valmis andma kõik võimalused, aga eemal elav vanem lihtsalt ei ilmu kohale?”

          Aga vasta siis ise. Mida riik peaks tegema? Või mida ta teha saaks?

          Ma ka saan sinu probleemist aru, (vist), aga mitte sellest, mida sa ootad. Ja akadeemiku mõttekäik lapse / lapsevanema erinevalt kohtlemise osas on loogiline.

        • Õigluse huvides ei tuleks kohtumatajätmiste valu mitte kellelgi hüvitada – või siis kõigile. Täiskasvanud inimene peaks oma valuga ise toime tulema, VÕI SIIS peaks leppima näiteks kohtu poolt riigi kulul määratud psühholoogiga, kui teisiti ei suuda.

          Õigupoolest oleks väike rahatrahv vanemale, kes teadlikult ja tõestatult oma lapsega kohtumisest kõrvale hiilib, isegi rohkem asjakohane. Kui lapsega koos elavale vanemale saab seaduse jõuga sunniraha määrata lapsega kohtumiste takistamise eest, siis miks ei saa sama sunniraha määrata lapsest lahus elavale vanemale, kes ise kohale ilmumata jättes samamoodi enda ja lapse kohtumisi takistab?

          Kaur, sa küsid, mida ma ootan. Õiglust ja võrdset kohtlemist, muud midagi. Vähemalt riigi poolt küll.

        • Elatis ei ole siinkohal hüvitis, vaid lapse elamiskuludeks mõeldud raha ja sellest ei tahtnud mina üldse rääkida.
          Käsitleme kohtumisi ja elatist ikka eraldi teemana, eksole. Hüvitis hingehaavade eest on üks asi, elatis teine asi.

        • Ma saan aru, et olukord on selline: on kohtuotsus – laps peab saama isaga kohtuda. On ema, kes kokkusaamist takistab. Ja kohus siis sisuliselt tekitab mingi rahalise sunni, et emal ikkagi tekiks, khm, motivatsioon kohtu käsku täita. Saan valesti aru? Või on see raha tõesti kellelgi millegi hüvitamine?

          Kohus vist ei saa käskida kellelgi kellegagi kohtuda. Mis siis, kui üks “keegi” kolib teise ilma otsa? Riik tuleb ja maksab iganädalase Uus-Merema otsa kinni või? Nii et kui see ema (ja laps) koliks kuhugi karu tagumikku, oleks isa mure sinna kohale saada. Aga kui küsimus oli selles, et muud tingimused olid täidetud ja lihtsalt ühe täiskasvanu pahatahtlikkus segas kohtumist, siis on täitevvõimu sekkumine minu arust okei.

          Õiglus ja võrdsus on aga suured sõnad. Neid on kerge välja öelda, aga sellistes emotsionaalsetes vaidlustes ka välja selgitada…

          Ikkagi, mida oleks kohus antud juhul pidanud tegema? Milline otsus oleks olnud, khm, õiglane ja võrdne?

        • Ma ei viitsi sellel lingil klikata, aga siit nähtub, et 7500 euri ei olnud mitte emale hoiatuseks, vaid isale hüvitiseks/valurahaks saamata jäänud kohtumiste eest. Tobe otsus ja lisaks loodi äärmiselt libe ja ebamugav pretsedent.
          Kaur, kohus paraku ei saa tõesti kedagi kohtuma sundida. Äärmisel juhul saab ta panna nt kohaliku omavalitsuse ülekoormatud sotsiaaltöötajale ülesande, et too passiks peale, et kohtumised toimuks nt teatud tingimustel (erapooletu järelevalve all vms). Samamoodi ei saa sundida kedagi armastama. Isa ei taha oma last tunda ega armastada. Või vastupidi, laps ei armasta oma isa või ema ega soovi temaga kohtuda. Kas sa Morgie arvad, et nt 7500 euri siin teeks lapsel või emal enesetunde paremaks? Raha on alati tore saada, aga arvesta ka sellega, et antud valuraha saamiseks peab kulutama väga palju raha ja aega ja närve kohtusaalis. Õigusabi on kallis lõbu.
          Kahjuks ei taga mitte ükski õigussüsteem ei võrdsust ega õiglust.
          Võrdse kohtlemise printsiip ütleb, et võrdseid tuleb võrdses situatsioonis kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.
          Laps ja täiskasvanu ei ole võrdsed, neil ei ole võrdseid õigusi ega ka võrdset vastutust. Seega ei saa neid isegi samas situatsioonis kohelda samamoodi.
          Lapse puhul on antud otsustamisõigus tema vanematele, nende puudumisel hooldajale või eestkostjale.
          Ma saan aru sinu intuitiivsest mõtlemisest ja emotsionaalsest soovist, kuid õiguspraktikas on seda väga keeruline kui mitte võimatu selliselt teostada. Selline olukord, kus üks vanem ei hooli oma lapsest karvavõrdki, on väga kurb. Mul on endal väga lähedane näide selles osas olemas. Kuid ei kohus ega täitevvõim ei saa siin aidata kahjuks.

        • Arvestades seda, kui pekkis ta psüühika juba on, siis ta kindlasti ei taha isaga kohtuda. Iseasi, kas ta on pekki keeratud isa või ema manipulatsiooni poolt.

    • Minu meelest sellistes juhtumites, kus last sunnitakse kohtuma vanemaga, kellega laps kohtuda ei taha, kaitstakse selle vanema huve, MITTE LAPSE HUVE.
      Aga kui on vaja kaitsta lapse huve, vaat siis ei maksa eesti riiki lapsele hüvitust selle eest, et lahus elav vanem peab oma lõbusat ja vaba elu tähtsamaks, kui lapsele antud lubadused.

  5. Mina saan aru nii, et kohtul on mingid volitused. Ja mingid seadused ja eeskirjad. Ja neist lähtudes tehakse kohtuotsus. Eesmärk ei ole õigus ega õiglus, vaid etteantud lähtepositsioonilt etteantud vahendite ja meetmetega lubatud ja võimalike otsuste tegemine.

    Ma saan ka aru, et tglt on kõik inimesed siiski inimesed, ka kõik kohtuotsuste langetamisega seotud isikud. Vahel on sellest kasu ühele poolele, vahel teisele, vahel kõikidele, vahel mitte kellelegi. Ja peaaegu alati on iga otsuse puhul olemas need, kelle jaoks antud otsus ei tundu (!!!) õiglane ning need, kelle jaoks see tundub (!!!) õiglane. Alati jääb see, kes enne surmanuhtluse kaotamist viimasena ebaõiglaselt hukati. Kokku tuleb ilmselt mingi statistiline keskmine “õiglus” välja.

    Omaette teema on seadusandlus ning see, kas, kui palju ja mida see reguleerima peaks ning ei peaks. Kes on see jumal, kes seda otsustama peaks? Aeg liigub, ajalugu jahvatab ühiskonda ja ka kohtusüsteemi ja kohtusüsteem jahvatab inimesi. Pmlt kui puid raiutakse, siis laastud lendavad.*

    * Siiski, kui sul on raha, on sul suurem võimalus vältida lendava laastu staatusesse sattumist. See võiks olla teistmoodi. Minu arust.
    .
    ** Rentsi kirjeldatud juhtumit mu mögin ei puuduta.

    • (noogutan k.k.p.s.i jutu taktis kaasa)

  6. Või oma lpsega kohtumine maksab kellelegi 7500 euri? Kui see on bluff, pole see enam naljakas. Kui see seda pole, siis seda enam.

  7. (Tegin äsja üht eksperimenti, palju asju sai selgemaks.
    Näiteks arvate, et olen Teemaväline? Tegelikult pole.Olen endine Dish, aga selle nime all kommenteerida ei saa, Rents ei luba)

    • Ma olen sulle ammu öelnud, et ma tean, et sa Dish oled, sest a) sa kommenteerid nagu sa ikka kommid ja b) wordpress näitab kommenteerijate IP-aadresse.

      • Mulle ei näuta IP-aadressi, aga ma küsisin juba sajandi eest Rentsilt, et eks ole, see teemaväline tüüp on ju Dish.😀

        • Traaaa, kõik teavad, et see on Dish, kedagi lihtsalt ei huvita.

        • Mind muidu huvitas, eks ole. AbFab, see et sind ei huvita ja et hulludega suhtlemise seisukohast oleks õige öelda, et ei huvita, ei tähenda, et mind ei huvitanud, eks…

        • No ma ütlen ausalt, et mind küll ei huvitanud piisavalt, et selle kohta midagi ütlema hakata. Oli selge, et see jutt tuleb nagu tammi tagant nagunii, ma lihtsalt loobusin täiesti seosetule osale kaasa mõtlemast.

        • Eh, läbi ei loe neid vist tõesti mitte keegii. Mind lihtsalt huvitas, kui palju neid päris soodasid siin kommenteerib.😀

  8. Viskasin täna pilgu Perekooli, et mida naised ka uut mõtlevad? Selgus, et mitte midagi, sama mis aasta tagasi.

  9. “Ma ei jaksa ise kirjutada?” … Kas tõesti enam ei jaksa? Aga punnitamine ükskõik mis teemas? Kasvõi sitajunn pihku. Buratino treipingi vahel. Trajektoor kosmosesse. Tädiga poes?


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid