Selle aasta viimased mõtted

Boardwalk Empire

Viimane nädalake on kuidagi ekstradiip olnud, arutletakse muudkui sügavatel teemadel. Või minu ümber ehk arutletakse asjade igavikulisuse jms üle. Millised inimesed võiksid olla ja peaksid olema, mille poole siin ilmas püüelda. Ja kas vanad koerad on veel üldse võimelised kevadist päikest ja esimest lund siiralt nautima või on kõige (ja ma mõtlen KÕIGE) kordumine paratamatult nii küüniliseks muutev protsess, et pea igaüks kalestub, kuni looduses nähaksegi ressurssi, kallimas kõndivat rahakotti/fleshlight‘i, suurepärases raamatus/teatrietenduses võimalust midagi instagrammi/facebooki lisada ja seevõrra oma sotsiaalset positsiooni kinnistada. Tahaks loota, et töö on ikka suures osas tellija materjalist ja inimesed saavad ise midagi ära teha, et taibata, et see, kui mitut päikesetõusu sa näinud oled, ei tee iga järgmist sugugi vähem ilusaks. Jätka lugemist

Advertisements

Rents ütleb, kuidas on

Ma üritan end ise igasugustest kaklusrohkematest turuplatsidest eemal hoida, sest ma olen selline rahulik inimene, tahan õhtul klaasi sooja piima meega juua ja magama ära minna, mitte kogu aeg kursis olla, kes kõik ikka üksteist ja mind tropiks peavad. Teadmatus ON õndsus. Aga staarblogija asi, ikka leidub “abivalmis inimesi”, kes tulevad Facebookis ütlema, et hahaha, “X ütles, et sa oled kole nagu öö” või “mingi anonüümik ütles, et X-il on rõve lõust, höhöhöö”, sest no mille muuga ma oma päevi täidan, kui mõtlemisega, mida mõni võõras blogija minust arvab, või rõõmustamisega selle üle, et põhimõtteliselt võõrale inimesele kehvasti öeldakse. Or not. Mulle tegelikult üldse ei meeldi selline mõttetu ilkumine, kui sul on mingi probleem, räägi asjast, tee nalja või sõima sel teemal – aga miks sa peaksid minema sellele inimesele ütlema, et “ahjaa, nina on sul ka nagu kartul!”? See näitab ainult sind ennast halvas valguses.

Tavaliselt mõtlen ma, et mis see minu asi on, seda enam, kui jutt käib internetist – eks igaüks enamasti kirjutab mingilgi määral omasugustele, nii et las nad siis kaklevad seal omavahel. Aga täna tuli üks neist meeletutest heategijatest, kes tahtis lihtsalt mind hirmsasti kursis hoida, ütlema, et ühele blogijale oli põhimõtteliselt öeldud, et mis mees teda ikka tahab, sest ta on ju paks, ei viitsi koristada ja vannub, nagu meremees (ta tegelikult ei ole paks, aga see selleks). Ja siis ma mõtlesin küll, et jumalime, kulla inimesed, nende omaduste alusel ei valita ju naist, vaid kodumasinat – et oleks võimalikult vaikne ja usin ja võtaks võimalikult vähe ruumi. NAIST valitakse ikka hoopis muude parameetrite alusel.

Mina, kui vanem ja elukogenum naisterahvas, seletan teile kohe, kuidas on. Mehed on oma loomu poolest ühed üsna kannatlikud ja vähenõudlikud olendid. Kui sa juba talle meeldima oled hakanud, sest meenutad eemalt vaadates natuke ta vana-vanaema või lõhnasid esimest korda temaga kohtudes juhuslikult hästi ja tegid kogemata ühe hea nalja, siis ei ole ta pesemata taldriku pärast kuskile minemas. Kui on, läheb ta kohe alguses ja ei jäägi pikemalt pidama – aga kui ta sul juba majas on, on ta hoopis muudel põhjustel. See, kes peseb nõud ja kes teeb süüa, on selline igapäevaolme. On küll oluline, et kõht oleks täis ja on mugav, kui prussakate käigurada päris üle padja ei kulge, aga no ei oota tänapäeval keegi enam 50ndate perenaist. Kui ootaks, peaks ta ise ju sama ajastu härrasmees olema ja jaksama oma kodusele naisele selle elu ka kinni taguda. Ja no paar ülekilo muutuvad oluliseks juhul, kui te fitness-klubi kokkutulekul kohtusite.Kui mees juba teie juurde on jäänud, siis ju te ikka meeldite talle kõige oma jubeda iseloomuga ja ei häiri teda see, et iga kord ei viitsi kohe pärast peapesu juukseid ära kammida, vaid vahel ootate üle ööpäeva, enne kui meelde tuleb. Oih, iseendast rääkisin ma nüüd jälle. Ja kui sa oled juba sünnist saadik kõvera ninaga, pole end pärast põhikooli lõppu pesnud ja peeglid on kõik ise kildudeks purunenud ning mees alguses ei vingunud, aga järsku hakkas – siis ongi ta selline mölakas, kes vinguks ka siis, kui sa suisa korra kuus pesemas käiksid. Sest normaalne inimene ei hakka koos elama inimesega, kelle puhul kõik talle vastukarva on, et tema kallal siis vinguda. Nii et ei ole vaja kõike alla neelata, selle üle, et ehk oleks igapäevane hambapesu ikka hea mõte, võib vabalt ka hiljem üksi mõelda.

Aga panen teile südamele, et kui te ikka olete juba kellegi majja võtnud, armastage siis teda. Ja kui juba ise valisite sellise saamatukese, siis pole midagi parata, peate teda kas toitma ja kasima või leidma selle aja, et õpetada, kuidas pesumasin töötab ja kuidas võileiba tehakse. Või uuesti valima, ega keegi teine seda teie eest ei tee. Poole vinnaga pole ju mõtet elada.

Intertekstuaalne postitus

the-oldest-dj-in-the-world-02

Tahtsin teile kõigile öelda, et ma olen jõudnud vaimsuse kõrgeimale astmele, minu aura särab nagu päike ja ma ise olen juba igati valmis kõiksusega üheks saama, järgmiseks sammuks on ilmselgelt nirvaana. Tahket toitu ma enam ei tarbi, sest seda pole minu vaimsusastmel lihtsalt vaja ja see raiskaks ka kallist aega, mida on niigi liiga vähe. Aega investeerin ma tunduvalt targemalt, nagu minusugusele vaimsele inimesele kombeks. Seda enam, et ega mul nirvaanasse jõudmiseks palju aega ei ole, praegu olen ma juba 28 ja kõik teavad, et 30aastaselt on naised juba mõttetud kaltsud, kes ei tohiks Facebooki seinal mõtteidki avaldada, sest olgem ausad – keda need vanainimeste mõtted ikka huvitavad? Ma saan aru küll, et ega seal vanadekodus suurt midagi muud peale netis passimise teha ei ole, aga nad võiksid omale mingi oma saidi teha, yhejalagahauas.com näiteks.

Nii et mina kulutan meile antud minuteid ja tunde tunduvalt mõistlikumalt ja muidugi vaimsemalt. Ärkan üles, mediteerin, teen natuke joogat, mediteerin veel, kirjutan vähemalt ühe, aga ehk ka kaks postitust sellest, keda ma parajasti vihkan ja mis mind närvi ajab*, mediteerin – ja ongi aeg väikseks une-eelseks joogaks ja saab magama ära minna. Kui aega üle jääb, ostan internetist olulisi asju, mis mind arenguteel edasi aitavad, näiteks eriti nummisid kõrgeid kingi (proovige ise lühikeste jalgadega igavikutrepil ronida!), kaitsvaid kristalle, aurapuhastuskomplekte jms. Korra nädalas leian aega ka tantraseksiks, aga sellest ma muidugi ei kirjuta, sest see oleks labane. Vaimsust on juba nii palju, et varsti pressib kõrvadest välja, aastavahetuseks peaksin kenasti nirvaanas kohal olema, nii et ärge siis imestage, kui enam ühtki postitust ei tule.

* Õnneks ei ole teemasid raske leida, sest kuna MINA olen nii kõrgesti arenenud ja kõigist teistest parem, aga mõistvuse loengutel polnud mul aega kohal käia, sest mul oli samal ajal kogu aeg maniküür, siis tunduvad absoluutselt KÕIK inimesed mulle vähemalt poolenisti debiilikutena. Peale minu musi muidugi, tema on täiuslik, sest ega ma ometi sitta valikut ei teeks. Ütleme nii, et meievaheline ühendus toimib suurepäraselt ka astraalkehade tasandil. Ja no ega ma sellist olulist infot ometi maailmaga jagamata ei jäta. Kommenteerige innukalt ja võtke minuga ka isiklikult ühendust, ehk järgmine kord kirjutan just teist!

P.S. Ühtegi linki ma ei pane, sest tõesti, ei ole mul tahtmist sellesse armsasse koerapulma osaliseks astuda. Nii et ütleme, et see postitus oli lihtsalt väike käeharjutus ilukirjanduslikus vallas. Millisena mina näen oma tulevikku, kui elu annab.

oh te mu musirullikesed

Nii raske on asjalikke mõtteid mõelda, nii et kirjutan siis teile. Ma Teile kirjutan – mis enam?

Hoiatus, järgnevad lõigud pole omavahel seotud.

Ma näen Facebookis huvitavaid asju. Muuhulgas on mul seal mees ja naine, umbes miljon aastat lahus olnud. Mees teeb pidevalt naise kohta oma seinal vihkavaid märkusi, muuhulgas lingib ka tema blogi. Miski ei näita paremini, et oled eksist üle saanud, kui see, kui sa pidevalt temast kirjutad. No et kogu maailm ikka teaks, et sa oled üle saanud. Meenub see, kuidas ma omal ajal I&I blogi lugesin ja mõtlesin, kui rõve võib olla Irjal selles suhtes olla, kui mees kogu oma ärkveloleku aja ainult eksile tundub mõtlevat. Selles mõttes analoogne olukord, et ka tookord eksnaine ignos toimuvat ja jätkas rahulikult oma tööd (kuigi karta on, et Kroonika peatoimetaja ametist ilmajäämine oli vähemalt osaliselt sellega seotud). Igatahes. Nüüd kirjutas see minu Facebookis olev naine ÜHE KORRA, et mees ütles talle lapse kuuldes halvasti – ja kohe olid kohal head inimesed, kes heitsid talle ette seda, et kuidas ta ometi avalikult musta pesu peseb. Nii madal temast. Mehe seinal naist mõnitavate väljaütlemiste juures nad selliseid kommentaare ei jäta, ei tea, kas mees on juba nii sügaval poris, et nagunii enam midagi päästa ei anna, või talle on lubatud? Kujutan juba ette, kuidas varsti ei taha laps enam oma hullumeelse isaga kohtuda (kui vaimsest vägivallast rääkida, on lapse jaoks üks rõvedamaid asju see, kui üks vanem teise kohta halvasti ütleb ja teda sellega nö vestluse kaasosaliseks sunnib) ja siis algab kohtusaaga, sest “ema takistab lapsega kokkusaamisi”.

Soe jõuluaegne soovitus – ostke endale pesapallikurikas ja õppige seda sihtotstarbeliselt kasutama. S.t. palli lööma muidugi. Maailm on üks ohtlik koht ja treenitus tuleb kasuks. Välisuks olgu lukus ja kurikas ukse kõrval, et oleks trenni minnes hea võtta.

Mul on juba ammu skaibis üks kolumbialane, kellega ma ikka vahepeal skaibin, et hispaania keelt praktiseerida. Viimasel ajal on neid vestlusi aga järjest vähemaks jäänud, sest esiteks on mul vestluskaaslasi niigi piisavalt ja teiseks on tal see häiriv komme, et ta iga kord alustab ja lõpetab vestlust sellega, kui kaunis ja ideaalne ma ikka olen. Kuna ta on 45aastane, üritasin vahepeal rääkida, kuidas mulle ikka kohutavalt meeldivad endast nooremad poisid ja KUI armunud ma siin mõnesse 25aastasesse olen, aga kasu ei midagi, nagu poleks arugi saanud. Juba aasta alguses mõtlesin välja kallima ja rääkisin talle, kui kenasti meie suhe ikka sujub jne jne. Sellest nagu oli kasu (eriti pärast seda, kui üks palja ülakehaga heas vormis noormees mu selja tagant mööda astus, kui meil parajasti videokõne oli), aga nüüd on ta viimasel ajal hakanud mulle rääkima, et ma võiks teda oma sõbrannadele tutvustada. Ma ütlesin, et ole nüüd, mu vallalised sõbrannad on kõik ca 20 ja elavad Eestis, mis sul neist. Tema leidis, et ometigi just neist on ta väga huvitatud, sest armastus vanust ei tunne ja ehk mõni teist tahaks väga teisele mandrile kolida. Ütlesin siis, et see on küll imeline, sest mu vanaema on vallaline ja talle kuluks just kuum lõunamaa mees ära – vahet seal siis, kumb osapool teisest 25 aastat vanem on. Kes oleks osanud arvata, et härra Colombia selle peale ootamatult leiab, et vanus siiski EI ole suvaline number? Mina küll mitte. Kui silmakirjalikud on ikka inimesed. :/ Aga pole hullu, mu vanaema tundus viimati üsna rahul olevat ja vaevalt et ta tahaks hakata nüüd selles vanuses veel hispaania keelt õppima. Ehk saab ikka kuidagi üle sellest kaotusvalust, kuigi nõme muidugi, kui armastus sedaviisi otse sõrmede vahelt minema lipsab.

Sarjast “Miks mind sunnitakse intellektuaalset omandit varastama?” Sõbranna kurtis, et tahab vene keelt õppida, nii et mina, sõber nagu ma olen, mõtlesin, et kingiks talle jõuluks vene keele grammatika (sest õpikuid ja lihtsamaid tekste vedeleb meil kõigil vanemate raamaturiiulis niigi). Ja kahes raamatupoes öeldi mulle, et neil lihtsalt ei olegi (st mitte laos parajasti pole, vaid ÜLDSE ei ole) normaalset vene keele grammatikat, ei eesti ega inglise keeles – “aga äkki soovite venekeelset inglise keele grammatikat?” Ei, aitäh, kui ma inglise keele grammatikat tahaksin, loeksin ma seda inglise keeles. 😀 Ma ei saa aru, kuidas see on võimalik riigis, mis Venemaaga piiri jagab ja kus pea kõik inimesed vanuses +40 jätkuvalt vene keelt räägivad ja suur osa noortest sellest vähemalt mingil tasandil huvitatud on. Ei saa ju kuidagi öelda, et nõudlust ei ole. Internetist ma vaatasin, et paar raamatut, mis väidavad, et räägivad vene keele grammatikast, on täitsa olemas, aga need olid kõik läbimüüdud. Nii et arvata on, et ma võtsin interneti lahti ja tõmbasin endale korraga kümme erinevat ingliskeelset grammatikaraamatut, lehitsesin need läbi ja jätsin paar meeldivamat alles, et sõbrannale edasi saata – aga nüüd on see lihtsalt sõbralik žest, eks ole, seda punase paelaga ei paki ja selle eest poodi raha ei jäta. S.t. jätaks, aga pood ei paku mulle seda võimalust.

Või näiteks Doctor Who jõuluosa – ei tea küll, kas ootaks sada aastat, kuni pärast minu surma saab ühel ilusal päeval ka Eestis selle eest euro visata ja selle legaalselt alla laadida, nii et tegijad (kes seda igati väärt on) tasustatud saaksid, või tõmbaks netist, sest vaadata tahaks ju KOHE? Ei tundu mulle väga keerulise valikuna, kui sul ei ole valida mitte, kas maksad või varastad, vaid kas “varastad” või oled üldse ilma – või hakkad end ajama läbi ussi erinevate kehaosade, et kellelegi kuidagi maksta saaks. Ma tahan inimestele raha anda, aga ei lasta. 😦

Ahjaa, Steami jõulumüügile kulutasin ainult kümme eurtsi. Neli mängu sai selle eest, nii et minu meelest päris hästi läinud. Iseasi, millal ükskord tekib aega, et neid ka mängida, GOG-iski on veel mitu mängu ostetud, aga proovimata. Küll iseendale on tore jõulukingitusi teha.

jõulurõõm ikka muidugi

SpongeBob__Pineapple_by_YazzoB

Jumalime, no pange see söök mu käeulatusest ära, enne kui ma lõhki lähen. Aitäh. Ühtki trenni pole ka enne pühapäeva ette näha, nii et kui ma laupäeval seda kõike endast saunas välja ei higista, kukun ma ilmselt pühapäeval seina pealt alla, sest pallid teatavasti veerevad ja vahel põrkavad, aga hästi ei roni. Kes ütleb, et sale keha on igast toidust parem, pole näinud, kuidas mu vanaema süüa teeb.

Muidu. Üks tuttav kinkis mulle jõuludeks ananassi. Äärmiselt kohane kingitus antud hetkel, aga eks ma nädalavahetusel hakkan guugeldama, kuidas ja millega sellist asja üldse saetakse. AbFab tunneb mind ja tõi alkoholi. Hakka või päriselt talle Sportsdirectist kõige ilusamat käekotikest valima. Midagi sellist. Mitte et ma eriti viitsiks kingitustest rääkida (need on kõik väga toredad, aga suurem osa ikka isiklikud), aga olgu öeldud, et mõned asjad ei tulene inimloomusest, vaid on siiski universaalsed.

Nimelt tahtsin mina koerale piiksupalli osta. Piiksupallid olid aga parajasti Konsumist otsas ja maailma armastaivama koeraomanikuna ei viitsinud ma muidugi mujale minna, vaid ostsin talle hoopis röhkiva sea. See on väga tore ja see meeldib talle, aga on näha, et koer saab aru, et see asi näeb välja nagu miski, mis võiks olla elus. Nii et ta limpsib seda, magab sellel otsas jne. Ja mängib sellega ainult meiega koos, samas kui piiksupalle on ta ka üksi mõnuga piiksutanud (ja kui selle sea point oligi see, et ma natukene temast rahu ka saaks, sest lootsin, et siis ta röhitab seda siga üksi kuskil nurgas).  Ehk siis ka loomad kipuvad asju isikustama ja saavad kohe aru, kui miski millegi elava pealt maha on viksitud. Aga noh, nüüd tuleb nagunii Oskar ka külla, siis tuleb see siga ilmselt üldse ära peita, muidu on röhhiga tunni ajaga ühel pool.

Nagu näete, on sisutihedad ja äärmiselt sagedased postitusest selgeks märgiks sellest, et ma vahelduseks olen asjalik ja lisaks tegelen aktiivselt elamisega ka. Kurat, ära tuleks keelata sihuke luksus blogijatele.

oh seda õnne ja rõõmu

atu

Käisin eile sõbra juures massaažis. Jalamassaaž on selline hirmus asi, et kui su jalalihased saavad korralikult vatti, aga sa ei viitsi seal piisavalt tihti käia (= hea, kui korra kahe kuu jooksul end kohale vead, nüüd polnud ma vist kolm kuud käinud), on see megavalus, oled sa siis enda meelest kõik selle aja korralikult venitanud või mitte. Õigemini mulle antakse valida, kas tehakse sada aastat natuke valusat või tehakse need valusamad kohad kiiremini ära, nii et ma siis pigistan käed rusikasse ja ähin ja puhin seal. Õnneks olin ma neljapäeval just käinud ja nüüd oli järelkülastus, ehk siis ainult paar valusat sõlme oli veel sees. Teine sõber, kes minuga kaasas oli, otsustas, et ta tahaks hirmsasti samuti seda õppida, nii et talle tehti kohapeal põhjalik seletus selle kohta, mis kuidas pidi jookseb, millal tohib lihast venitada, millal ainult lõdvestada jne ja lõpuks masseeriti kõige sellega kokku mu jalgu kokku pea POOLTEIST tundi. Kui valus osa mööda sai, oli edasi ainult puhas rõõm – kas meest korraga su jalgu masseerimas, sellega võib täitsa ära harjuda.

Moodsat telekamängu mängisime ka. Lõbus on ikka, kui ei pea kogu aeg ringi laskma, nagu orav rattas. Kuigi mul on sõpru/tuttavaid, kes mulle järjekindlalt ette heidavad seda, et mul IIAL vaba aega ei ole, öeldes, et ma peaks midagi ümber korraldama – selle asemel, et taibata, et kui ma oma elu juba nii korraldanud olen, ilmselt mulle need asjad, mis seda täidavad, ikka meeldivad. Ja neid asju, mis meeldivad, on tegelikult nii palju, et kui mõni neist ära kaoks, suudaksin ma ikka oma aja täiesti täis planeerida ja poleks seda hirmugi, et vaba aega liigselt üle jääks.

Muidu. Mu koer on vist kurjast vaimust vaevatud. Viimased üheksa aastat pole ta mitte üht asja lõhkunud ja nüüd kukkus üks öö laamendama, tehes kaks raamatut ribadeks ja Asimovi tiba räsides. Ma olin need hiljuti meie hulgast lahkunud sugulase raamaturiiulist koju tassinud. Kusjuures need ei vedelenud niisama, vaid kõik raamatud olid alguses kenasti kilekotti pakitud – ja hiljem üle toa laiali loobitud. Mine võta kinni, kas suhtles vaimudega või ei meeldinud talle lihtsalt see, et talle oli vahelduseks blokeeritud ligipääs nii voodisse kui tugitooli, aga miskipärast oli ta otsustanud hammastel käia lasta. Vanatädi oli muidu tore inimene, vaevalt ta nüüd oma raamatuid kummitama tuleks. Ehk talle lihtsalt Pipi ja Nukitsamees ei meeldi, propageerivad seaduserikkumisi.

Tahtsin veel kirjutada, et no ma saan aru üleplaneerijatest, mul siin alles üks hiljuti liigutas mu küünlaid, juhuks kui riiulist peaksid asjad muidu neile peale kukkuma ja maja maha põlema, mis sellest, et iial sealt riiulist midagi alla kukkunud ei ole. Ma mõistan selliseid inimesi. Ma saan aru ka neist, kes üldse ei planeeri, Saksamaale kohale lendavad, esimese paari nädala jooksul kogemata tite hakkama panevad ja siis mõtlevad, et mis seal ikka, tüdruk on ju tore. Järelikult siis ongi tore ja mis seal ikka pabistada. Mõlemad äärmused tunduvad mulle kuidagi mõistetavad. Aga vat ma ei saa aru neist inimestest, kelle jaoks ON elus mingigi stabiilsus tegelikult äärmiselt oluline (siia hulka kuulub nüüd 75 protsenti blogijaid, sest suurem osa neist tunduvad olevat bipolaarsed inimesed või muul moel ühe sammu kaugusel hullumeelsusest, kes vajavad teatavat kindlustunnet ja tasakaalu, et jälle ära ei kammiks*) – ja sellest hoolimata nad otsustavad näiteks kolida teise riiki ilma sihtkoha keelt oskamata, mis sellest, et neil pole seal mingit tugisüsteemi, kohalike seadustega põhjalikult tutvumata ja paberile kirja panemata, kui palju täpselt raha oleks ja kas tulud ületaksid üldse kulusid või peaks ehk enne lahkumist kodus natuke raha kõrvale panema. Või võtavad vastu töö, mida nad pole varem teinud, linnas, kus nad pole elanud ja kedagi ei tunne, ja sukelduvad sinna röögatu entusiasmiga, samal ajal kui kõik teised vaatavad hirmu ja/või huviga, millise kaarega ja kui suure pauguga see rakett seekord nina ees maad kündma hakkab. Vat sellised inimesed sunnivad mind kahe käega peast haarama, nii et tahtsin kirjutada pikka tiraadi teemal “no kuidas nad siis nüüd niiviisi?”, aga siis tuli meelde see tavainimese postitus ja ma otsustasin, et ma ei ütle mitte midagi. Peale selle lõigu siin, aga plaanituga võrreldes võib öelda, et olen erakordselt tubli, et end erandkorras tagasi hoidsin ja ei läinudki üle piiri. Mediteerin hoopis teemal “eks me kõik ole erilised “. Jõuluimed on olemas!

P.S. Neile, kes meid Supilinnas näinud on – ta tegelikult ei vaevle hirmsa haiguse käes ja ei ole vaja hakata tema ravimiseks annetusi koguma. Nii rääbakas näeb ta välja lihtsalt selle pärast, et on otsustanud kogu karva seljast maha visata. Kui ma teda kammin, on tulemus selline, nagu teda oleks hekikääridega rünnatud, ja hiljemalt ühe päeva pärast tokerdab jälle igalt poolt midagi. Tundub, et nüüd lõpuks hakkab otsa saama, aga ma vähemalt kaks nädalat juba kammin ja koristan ja köhin, sest ikka on kogu aeg koerakarvad igal pool.

P.P.S. Eestlased oskavad komplimente vastu võtta küll. Tuli täna postiljon ja laotas oma kirjad letile sel hetkel, kui üks tudeng just leti äärest lahkumas oli. Tudeng vaatas teda ja ütles maailma suurima naeratusega:”Oi, proua, küll teil on ilus müts!” Ja proua vastas rahulikult:”Ahah.” Info sai vastu võetud, mis siin ikka suuri sõnu teha.

* Ei, see ei olnud kvalitatiivne hinnang, lihtsalt tähelepanek.

Jõulueelsed mõtted

see

Täna tahaks ma hästi palju targutada ja rahvast harida.

Esiteks. Suur osa inimestest lähevad jõulude ajal kaalu teemal täiesti hulluks. On mingi osa, kes õgivad end jõulude ajal silmini täis ja hakkavad esimesest jaanuarist nälgima, on neid, kes näevad ränka vaeva, et jätkuvalt tervislikult toituda ja siis nutavad iga piparkoogi pärast, mis suhu sai pandud. Noh, mina söön lihtsalt, kui parajasti sööki on, ja kui palju söödud sai, teen rohkem trenni (kuigi juba otsustasin, et mõnda aega ei jookse, sest põlv annab ikka veel tunda, käin selle asemel hoopis ujumas, saabki sauna ka). Aga kuna pühadeaeg on selline, mil inimesed vaikselt oma välimuse peale mõtlema hakkavad, siis mõtlesin, et jagan lahkelt ühte artiklit, mida AbFab mulle näitas – kuigi on tõsi, et (füüsiliselt tervel) paksul inimesel on üsna lihtne alla võtta, selleks on vaja ainult väikeseid muudatusi igapäevaelus, on sama moodi tõsi ka see, et on VÄGA raske saavutada sellist keha, mida me näiteks Victoria Secreti inglite laval näeme. Muidugi, kõik on võimalik, aga igal asjal on hind. Ja iga inimene peaks enda jaoks läbi mõtlema, kui kõrget hinda ta millegi eest on valmis maksma – ohtlikult ülekaaluline ja alakaaluline inimene riskivad näiteks mõlemad oma tervisega. Mulle meeldivad visuaalselt väga selgelt piiritletud kõhulihased, aga mulle meeldib kook ka – ja on selge, et minu puhul need kaks asja kokku ei käi, nii et ma eelistan lihtsalt normaalset välimust koos väikese koogiga. Samas on mul siin Üks, kellega me koos treenime (= ta teeb trenni sama palju kui mina, ainult eraldi jõutrenni teha ei viitsi), ja kes laseb kogu toidu oma süsteemist umbes viie minutiga läbi (see on täielik raiskamine, tema võiks tõesti proteiinijookide peal elada lihtsalt, mitte kellegi hoole ja armastusega valmistatud toitu kohe teistpidi välja sülitada) ja loomulikult on tal kõht selline, et tõmbad sõrmega üle lihaste nagu üle raudtee. Elu ongi selline ebaõiglane, suurem osa inimestest peab aga arvestama sellega, et tuleb valida, mis sulle kõige tähtsam on.

Teiseks. Väljas on rõve ilm, viirused hiilivad ligi. Ja paljud inimesed, sealhulgas ka näiteks minu sugulased ja just täna Ühe ema, mõtlevad, et peaks pisut antibiootikume krõbistama, hakkaks parem. Kõik inimesed, kes on kuulanud, mida arst neile räägib, faceplant’isid praegu lauda, aga uskumatult paljud inimesed vanuses +40 nii mõtlevadki. Nii et ma seletan kohe, miks selline suhtumine on väga-väga halb.

a) Antibiootikume võttes võib viirusest üle saada küll, sest aeg teatavasti ravib kõik haavad, aga sel juhul pole mõtet nii palju üle maksta, võiks pigem suhkrupille osta – sest antibiootikumid on teatavasti mõeldud bakteriaalsete probleemide raviks, viirusi need ei tapa. Kui inimene ütleb, et “Kolm päeva võtsin antibiootikume ja kohe hakkas parem,” siis muidugi, arvata on, et kolme päevaga enesetunne paremaks läheb, aga see ei tähenda, et ravimite ja parema enesetunde vahel mingi kausaalne seos on. Pigem on natuke pahasti, sest nüüd ründasite te antibiootikumidega oma keha häid baktereid – ja kuna antibiootikume ei võeta kunagi ainult kolm päeva, siis ilmselt aitasite kaasa resistentsuse tekkele.

b) See on nüüd see koht, kus kõik inimesed, kes ütlevad, et “ma ei viitsinud antibiootikumikuuri lõpuni võtta, sest tundsin end hulga paremini” ja kes järgmise haigusega ülejäänud tabletid sisse ahmivad, aitavad kaasa sellele, et kuskil surevad inimesed, keda võiks AINULT see ravim aidata (sest teised on miskipärast vastunäidustatud), aga kes on tänu sellistele inimestele nüüd resistentsed. Muidugi, see on paratamatu, aja jooksul tekib see resistentsus alati, aga sellised inimesed kiirendavad seda protsessi VÄGA VÄGA palju. Sama teema loomaarstide juures – paljusid vastsündinuid ei saa aidata, sest osa ravimeid on väikestele vastunäidustatud, ja need, mis pole, ei toimi enam, sest inimesed krõbistavad antibiootikume nagu kommi. Ja kui neile selle kohta midagi öelda, ütlevad vastu:”Aga kust ma pidin teadma?” No ei pidanudki, aga kas sa tõesti topid ükskõik mida omale suhu, ilma et sa mõtleks, mida see su kehale teeb? Sest sel juhul on ime, et sa üldse elus oled. Meditsiin on küll osaliselt usupõhine, kui sa usud, et saad terveks, siis toimib see suurema tõenäosusega, aga selle konkreetse usuga ohustate te teisi inimesi. Antibiootikumid on põhjusega retseptiravimid. Enne, kui te neid võtma hakate, teeb arst kindlaks, kas teie kurguvalu on bakteriaalne (harva juhtub sedagi) või on teil viirushaigus – ja kui teile kuur välja kirjutatakse, võtke see ikka kenasti lõpuni. Kui te mind ei usu, lugege näiteks seda artiklit.

Kolmandaks. Ehk siis jah, teemavahetus oli meil taas. See teema ei lähe otseselt jõuludega kokku, aga tahaks lihtsalt kirjutada sellest, et minu jaoks on täiesti uskumatu, KUI suur meeste ego olla võib. Kujutan ette, et seda on kõigil naistel elu jooksul korduvalt juhtunud – et tuleb võõras või pooltuttav ja ütleb midagi, mille mõtteks on, et “Sinusugust naist ma küll ei paneks.” Mul juhtus just taas nii Facebookis, keegi leidis, et mu käelihased on liiga suured ja et tema küll sellist naist ei tahaks. Ma ei kujuta nüüd ette, mis nende meelest see naine tegema peaks – nuttes pikali viskuma ja veene nüsima hakkama, sest maailmas on küll üle kolme miljardi mehe, aga see täiesti suvaline tüüp siin, kellega tal nagunii midagi ühist ei ole, ei taha teda? Naised muidugi kehitavad õlgu ja mõtlevad, et “hea taun küll” ja sellega kõik piirdubki. Maailm on nii suur ja lai, et olgu sul kasvõi alumised hambad puudu ja ühe käe asemel konks, kuskil leidub keegi, keda just see erutab.

Aga ma hakkasin mõtlema, et ma ei ole IIAL vastupidist olukorda näinud. Jah, me AbFabiga tegime just ühele noore välimusega poisile nalja, et ta ei tohi nüüd habet ära ajada, sest Supilinna kolis just vägivaldne pedofiil. Jah, ma ütlesin alles ühele trennikaaslasele, et mulle meeldis ta eelmine soeng nii palju rohkem. Ja muidugi me arutame seda sõbrannadega omavahel ja võin ausalt öelda, et ma olen näiteks üsna selgel veendumusel, et ma ei hakkaks ühtki suitsetajat lähemalt katsuma, for reasons, aga ma ei läheks baaris ühelegi suitsetajale näkku ütlema, et “kuule, minu jalad kleepuvad su pläru nähes lausa iseenesest kokku ja tahaks end emakasse pussitada, et välistada võimalust, et ma iial su geene edasi kannan”. Samas kui nii mõnigi suitsetav naine on kogenud seda, et mehed sama mõttega kommentaare teevad – tean seda, sest olen pealt näinud, kuidas mees võõrale naisterahvale baari ees rääkima hakkas, et muidu kutsuks ju kohtama, aga näed, sa oled suitsetaja. Tüübil endal olid pooled hambad puudu ja ta nägi välja, nagu oleks mudas püherdanud, aga tal oli piisavalt enesekindlust, et neiule ära mainida, MILLISEST mehest ta just ilma jäi.

Kas see ongi male privilege? See, et mees võib olla selline, et kõik tema ümber imestavad, kuidas ta IQ-st piisab, et ta üldse püsti hoida, ja jätkuvalt eeldada täiesti siiralt, et kõik tema ümber tahavad teda. Sest paljud mehed vihkavad geisid samal põhjusel – ta võib nüüd ju MIND katsuma tulla. Sest see on ometigi ilmselge, et kõik, kelle orientatsiooni tõttu ta võiks valimisse jääda, tahavad teda meeletult ja näevad temast öösiti und. Ei tea, mina igatahes alati imestan sellisega kohtudes, kuidas talle veel tellisega näkku pole antud, sest sellist iseloomu on ju üsna raske välja kannatada.

Selliste armsate mõtisklustega tänaseks ka lõpetame. Jõulurõõmu teile kõigile südamesse!

  • Rubriigid