anna kannatust

kõik need asjad, mis mulle kesta peale käivad

Ja oi, neid on palju. Olen juba kirjutanud, kuidas mind ajab närvi, et MITTE KUSKILT ei saa normaalseid pükse. Kõik kohad on täis skinny jeanse, mis sobivad ainult anorektikutele ja 13aastastele poistele. Tavalisi pükse on ehk kaks paari sirgeid ja kaks paari alt laienevaid ja see on kõik. Ma hakkan juba vaikselt leppima sellega, et ägedaid pükse saan ma ainult siis, kui Prantsusmaal käin või kaltsukast leian, aga see ei peaks ju nii olema? Kuradima kuus aastat juba kestab see mood ja üle ei lähe, kuigi kõik näevad nende pükstega välja nagu sardellid. Iga kord ma luban endale, et ostan paari (sest midagi on ju vaja jalga panna) ja kannan ainult külmaga villaste kleitide all, aga ikka on kuu aja pärast niisama jalas ja ununeb varsti, et ma näen välja nagu järjekordne ringitaaruv jõehobu. Isegi neid üle põlve ulatuvaid suvalist värvi punkaripükse pole saada, et ma võiks ka välja näha nagu keskmine tolgus, aga vähemalt nagu enamvähem normaalse tagumikuga keskmine tolgus.

Siis tahtsin ma vinguda, et ma olen vist salaja korterist väljatõstetud, sest Eesti Energia veebileht, kus ma näite teatan, väitis mulle veel eile hommikul, et mul ei ole ühtki tarbimiskohta. Õnneks oli see tänaseks meelt muutnud ja sai aru, et ikka on. Mõtlesin, et ehk korteriomanik ei tahtnud otse näkku öelda, lõpetas lihtsalt kõik lepingud ja tellis kolimisauto vms. 😀 Nalja tegin, tegelikult on ta väga tore ja noh, eks ma ise üritan ka jõudumööda tore üürnik olla.

Veel ajab mind närvi see, et ma pärast öiseid vahetusi nii sooda olen. Ma olen jõudnud nii kaugele, et tunnen end hommikuti igati reipalt, lihtsalt tekivad igasugused diibid ideed ja täiesti totrad sundmõtted. Kui veab, siis ma nende mõjul ei blogi. Kui ei vea, siis hiljem kustutan häbiga. Aga eile hommikul läksin näiteks enne kojuminekut Konsumist läbi ja siis hakkasin koduteel täiesti tõsiselt kartma, et mõtle, äkki mu ketšupipudel kukub maha ja veereb jõkke! Täiesti adekvaatne hirm ometi, pidevalt juhtub, et kõnnid mööda kõnniteed ja kogu ostukott paneb lihtsalt jõe poole ajama. Nii et ma läksin igaks juhuks üle tee, et ikka jõest natuke kaugemal oleks.

Teine, natuke realistlikum hirm, mis mul pidevalt talvehommikutel on, on see, et ma koristan oma koera tagant ja siis kukun enne prügikastini jõudmist – ja mitte ainult ei lenda selili maha, vaid kott käib pauguga vastu maad, plahvatab ja siis ma lesin seal õndsalt, käed jalad laiali ja üleni … Nojah, saate aru küll. Ma ei ole küll kunagi näinud ega isegi kuulnud, et see kellegi teisega juhtuks, aga iial ei või teada. Nii et hommikuti koeraga väljas käies panen ma kilekoti ettevaatlikult nii kinni, et õhku vähem sisse jääks. Igaks juhuks.

P.S. Väga naine kirjutas just, et mina olen oma eesmärke saavutamas – naljakas, sest ma ise just vaatasin oma uusaastalubadusi ja avastasin, et ma pole sealt põhimõtteliselt midagi saavutanud. Ma lihtsalt unustasin ära, et need eksisteerivad, pühendusin hoopis muudele asjadele ja olengi nendega rahumeeli tegelenud. Vähemalt ei pea sel aastal uut nimekirja tegema, saan rahumeeli vana veel ühe korra letti lüüa. 😀 Õnneks oli tookordne nimekiri pigem soovituslik ja vähemalt seda nägin ma ette, et tahan vahelduseks natuke rahulikumalt võtta. Tagasivaates võin öelda, et hea on, et võtsin. Tunnen end hetkel peaaegu nagu normaalne inimene, mõnus on.

P.P.S. Proovisin esimest korda elus crossfiti ja selle olulisim reegel on teatavasti see, et sellest tuleb KOGU AEG rääkida, nii et olgu siin ka öeldud, et ma pole ammu üle keha nii mõnusasti valutanud kui praegu.