üksi ja hüljatud

Oli mul täna hommikul üle hulga aja juhus Lõunakeskuse kanti politseionude juurde sattuda. Ei midagi tõsist, meil lihtsalt on selline süsteem, et kui sa korra juba tubli kodanik oled, saad veel hiljem tunnistusi andmas käia, kui tahad, et pahalased saaksid tingimisi karistuse ja soovituse tekitatud kahju ühel hetkel kinni maksta, kui raha üle peaks jääma (eeldusel muidugi, et nad on enne tasunud kohtukulud jms).

Igatahes. Kui tihti mul ikka avaneb võimalus oma vennale helistada ja küsida, kas ta mind arestimajast koju ei taha viia? Mitte piisavalt tihti (enda tegemata töö), nii et ometi ei saanud ma seda võimalust kasutamata jätta. Seda enam, et arvasin, et kellaaeg võiks olla selline, et temagi varsti tööle läheb. Helistasin siis talle, keegi ei vasta. Okei, mõtlesin, et äkki magab, eile õhtul oli ju mälumäng, nii et helistan hoopis emale. Ikka mitte midagi.

Jah, kallid ja lugejad. Kui elu teid põlvili surub, võite te vanglamüüride vahele mädanema jäädagi, sugulased ei võta isegi telefoni vastu.

1 kommentaar

  1. Ma just mõtlesin, et emale pidanuks helistama. Asjaolude täpsustamise oleks võinud hilisemaks jätta.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid