üksi ja hüljatud

Oli mul täna hommikul üle hulga aja juhus Lõunakeskuse kanti politseionude juurde sattuda. Ei midagi tõsist, meil lihtsalt on selline süsteem, et kui sa korra juba tubli kodanik oled, saad veel hiljem tunnistusi andmas käia, kui tahad, et pahalased saaksid tingimisi karistuse ja soovituse tekitatud kahju ühel hetkel kinni maksta, kui raha üle peaks jääma (eeldusel muidugi, et nad on enne tasunud kohtukulud jms).

Igatahes. Kui tihti mul ikka avaneb võimalus oma vennale helistada ja küsida, kas ta mind arestimajast koju ei taha viia? Mitte piisavalt tihti (enda tegemata töö), nii et ometi ei saanud ma seda võimalust kasutamata jätta. Seda enam, et arvasin, et kellaaeg võiks olla selline, et temagi varsti tööle läheb. Helistasin siis talle, keegi ei vasta. Okei, mõtlesin, et äkki magab, eile õhtul oli ju mälumäng, nii et helistan hoopis emale. Ikka mitte midagi.

Jah, kallid ja lugejad. Kui elu teid põlvili surub, võite te vanglamüüride vahele mädanema jäädagi, sugulased ei võta isegi telefoni vastu.

Advertisements

1 kommentaar

  1. Ma just mõtlesin, et emale pidanuks helistama. Asjaolude täpsustamise oleks võinud hilisemaks jätta.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad