Näiteks selgus, et aasta paksuvihkaja tiitli saab nüüd kerge südamega teisele staarblogijale* üle anda. Ma nimelt vihkan üsna valimatult kõiki, kes kehval päeval mulle jalgu jäävad, ja parematel päevadel jällegi arrr ei vihka pea midagi. See viimane oli küll häbitu vale, aga see nimekiri on kenadel päevadel ikka üsna palju lühem ja sisaldab asju nagu silmakirjalikkus ja näljahäda, mitte “kellegi laps röökis poes, kõik titemammad on peast soojad kõplad, kes võiksid maamuna pealt kaduda”. See, et silmakirjalikkus mulle ei meeldi, tähendab muuhulgas seda, et natuke ajab närvi, kui keegi, kes alles hiljuti suure vaevaga veidi kaalust alla sai (ja ilmselt aasta pärast selle kõik kenasti tagasi korjanud on ja karjub, kuidas kõik võiks oma arvamuse omale hoida, sest see on ainult tema oma asi, milline ta välja näeb), leiab, et ta peaks nüüd kõigile teistele ütlema, et nad on tahtejõuetud lambad. Samas see paks on äkki mõne teise hirmsat tahtejõudu eeldava asjaga hakkama saanud, mis sul üle jõu käib, näiteks, ma ei teagi nüüd kohe … KESKKOOLI ÄRA LÕPETANUD. Aga ma ei hakka rääkima sellest, kuidas enda tegematajätmised on kõik olude sunnil juhtunud, aga teiste omad on tingitud sellest, et nad on ühed saamatud tropid. Need inimesed, kes loevad natuke laiema ampluaaga kirjandust kui erinevate kristallide maagilised omadused ja kaheksa erinevat auravalmistusviisi, on selle kõigega nagunii kursis. Küll aga meeldis mulle väga, kuidas Marca sel teemal kirjutas, ei tahaks küll kedagi solvata, aga ta on vist täiskasvanud inimene.
See on ka tore, et ma ei pea nädalavahetusel mitte ühtki essuma kätekõverdust tegema. Mul oli neist kopp juba väga väga väga sügavalt ees. Randmed ka naksusid juba ja arvasid, et igapäevaselt neid üle 60 teha on ehk liig. Ja see on hea, et ma olen vist novembri keskel ligi hiilinud motivatsioonilangusest üle saanud, sest pole enam nii rõve väljas. Kohati isegi tundub, et äkki me küll sureme kõik hirmsat surma, aga mitte päris otsekohe, vaid näiteks järgmisel nädalal või näeme isegi veel kevade ära.
* Ma täitsa teadlikult ei lingi, sest me ei peaks tegelikult idioote kuulsaks tegema, ainult selleks, et nad klikkide arvelt rohkem tasuta manti saaksid. Seda enam, et ta on oma blogis öelnud ka, et midagi peab talle ometi kasu olema sellest, et ta rahvast rõõmustab, mis minu meelest on äärmiselt küüniline suhtumine – aga samas, mina rõõmustan siin iseennast, eks igaühel omad väljundid. Ja minagi olin 20aastaselt (tema on küll tiba vanem) sama mustvalge maailmapildiga, äkki ta kasvab ka ühel päeval suureks. Lihtsalt kui rääkida sellest, et tarkus ja mõistmine tulebki väikeste osade kaupa, siis see tema torrent tilgub küll üksikute bittide kaupa.
Pärdikute päevaraamat 