maakera sees on teine maakera

tennis

Hoiatan ette, et sellest tuleb megapikk filosoofiline postitus teemal “maakera sees on hoopis suurem maakera” – ehk siis sellest, kuidas minu isiklik mikrokosmos toimib. Sain öösel aru, miks eile nii teravalt sõna võtsin – ärkasin teist ööd järjest hommikul kell kuus ja mõtlesin, et kõht on tühi. Magasin selle peale muidugi edasi, aga pole kaugel aeg, mil ööune vahele külmkapi kallal hakkan käima. Igatahes lõppes eilne õhtu nii, et sain Facebookis kuulda, et minusugune ei peaks üldse kellegi hariduse kallal norima (kividega loopimise osas on kellelegi salaja vetoõigus antud vist, vastu visata ei tohi), sest a) ei tohiks kõrgkoolis käia, kui õpitut hiljem ei rakenda (no nii, nagu töötud ei tohiks kõnniteedel kõndida, sest need on kellegi teise maksuraha eest sinna pandud) ja b) mu haridus on täiesti mõttetu, sest ma ei teeni sellega rämedalt pappi.

Jätame nüüd kõrvale selle, et välismaalastega töötamine on juba iseenesest etnoloogiaalase hariduse rakendamine*, mis sellest, et selle eest peale ei maksta, ja prantsuse keelt kasutan ma samuti igapäevaselt. Jätame kõrvale ka selle, et huvitav, et selline etteheide üldse tuleb kelleltki, kes ise idamaiste õpetuste vastu huvi tunneb – sealkandis on ju aastatuhandeid juba veedadest tarkust taga aetud ja kuigi Nirvaanasse jõudmiseks on palju erinevaid teid, ei alga need tavaliselt kaubanduskeskuse ukse tagant. Ta võiks ju hinnata seda, et ma maistest väärtustest kaugemale pürgin, ja mind sel okkalisel teel julgustada. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jätka lugemist

Päeva muusika

  • Kategooriad