maakera sees on teine maakera

tennis

Hoiatan ette, et sellest tuleb megapikk filosoofiline postitus teemal “maakera sees on hoopis suurem maakera” – ehk siis sellest, kuidas minu isiklik mikrokosmos toimib. Sain öösel aru, miks eile nii teravalt sõna võtsin – ärkasin teist ööd järjest hommikul kell kuus ja mõtlesin, et kõht on tühi. Magasin selle peale muidugi edasi, aga pole kaugel aeg, mil ööune vahele külmkapi kallal hakkan käima. Igatahes lõppes eilne õhtu nii, et sain Facebookis kuulda, et minusugune ei peaks üldse kellegi hariduse kallal norima (kividega loopimise osas on kellelegi salaja vetoõigus antud vist, vastu visata ei tohi), sest a) ei tohiks kõrgkoolis käia, kui õpitut hiljem ei rakenda (no nii, nagu töötud ei tohiks kõnniteedel kõndida, sest need on kellegi teise maksuraha eest sinna pandud) ja b) mu haridus on täiesti mõttetu, sest ma ei teeni sellega rämedalt pappi.

Jätame nüüd kõrvale selle, et välismaalastega töötamine on juba iseenesest etnoloogiaalase hariduse rakendamine*, mis sellest, et selle eest peale ei maksta, ja prantsuse keelt kasutan ma samuti igapäevaselt. Jätame kõrvale ka selle, et huvitav, et selline etteheide üldse tuleb kelleltki, kes ise idamaiste õpetuste vastu huvi tunneb – sealkandis on ju aastatuhandeid juba veedadest tarkust taga aetud ja kuigi Nirvaanasse jõudmiseks on palju erinevaid teid, ei alga need tavaliselt kaubanduskeskuse ukse tagant. Ta võiks ju hinnata seda, et ma maistest väärtustest kaugemale pürgin, ja mind sel okkalisel teel julgustada. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin ma hoopis sellest, et ma olen viimasel ajal üllatusega avastanud, et selleteemalised arvamusavaldused ei lähe mulle enam sugugi hinge. Veel aastakese eest natuke ikka võtsin südamesse, sest seda survet tundus korraga igast uksest ja aknast tulevat. Praegu alles hiljuti oli mu blogisabas samalaadne vaidlus ja juba siis tundus see eelkõige lollakas. Mulle tundub lihtsalt, et inimesed jagunevad laias laastus kaheks – need, kelle põhimotivatsiooniks on igapäevastes tegemistes raha (ja selle olemasolu näitamine), ja need, kelle põhimotivatsiooniks on see, et oleks huvitav. Eriti suurepärastel juhtudel huvitab neid viimaseid inimesi miski, mis toob raha. Ja minu jaoks on see esimene grupp lihtsalt nii teistsugune maailm, et ma ei suuda sellega suhestuda ega seda tõsiselt võtta. Ma saan aru, et neil on ka oma koht siin päikese all, aga täpselt nii, nagu neile tundub ilmselge, et mingi rott piiksub omaette, läheb mul jälle nende jutt kõrvust mööda. Mitte et mind raha üldse ei huvitaks, aga ma lihtsalt ei leia, et haridus ilmtingimata seda eesmärki peaks kandma. Seda enam, et mul on hunnik tuttavaid, kes on esmalt õppinud asjalikku eriala ja siis läinud iseenda rõõmuks maastikuarhitektuuri või tikkimist õppima, eks ma võin ka keevitajaks minna, kui nälga jään.

Kusjuures see ei tähenda, et ma ei võiks selle esimese maailma inimestega hästi läbi saada. Ma võin nendega VÄGA hästi läbi saada, sest tavaliselt ei tule ju raha jutuks. Baaris ja kohvikus maksab ikka vahel üks ja vahel teine või maksab igaüks ise oma asjad, nii et kuni inimestel elementaarne lastetuba olemas on, on kõik suurepärane. Lihtsalt oma eluvalikutes lähtun ma loomulikult pigem nende inimeste nõuannetest, kelle maailmavaade ja sihid minu omadega sarnasemad on. Näiteks on mul selline rumal komme, et kui mul on mingid eesmärgid, kipun ma end teistega võrdlema. Tean, et ei tohiks ja üritan ainult iseenda arengut silmas pidada (ülalolevat pilti eeskujuks võttes), mitte seda, kui kiiresti teised kõrval käivad, aga iga kord ei tule veel välja. Ja ma võrdlen end ainult nende inimestega, kes trennis kiiremini arenevad või akadeemilises elus uhkelt ilma ühegi takistuseta purjetavad, mitte nendega, kes chillilt korra nädalas trennis käivad ja on igati rahul sellega, et viie aasta pärast ka veel teisi värve sisse võtavad, peaasi, et endal lõbus oleks, või nendega, kes on oma koolid üldse pooleli jätnud. Ja päris kindlasti mitte nendega, kes käivad trennis oma uusi riideid näitamas või arvavad, et ülikooli esmane mõte on selles, et sealt leiab tutvusi. Sest neil on oma maailm, milles nad elavad, ja see maailm käib hoopis teiste reeglite järgi, kui see, milles mina elan.

Mul on nii oma maailmas kui selles esimeses maailmas hulk inimesi, kellele ma alt üles vaatan, aga ma vaatan neid ühtviisi õndsa näoga vaatamata sellele, kas nad on parajasti töötud või annavad ülikoolis loenguid. Või kas nende suurepärasus saab paremini või kehvemini tasustatud. Üks mu sõbranna näiteks oli põhimõtteliselt aasta aega töötu, enne kui tööle sai, sest igalt poolt öeldi, et “teie taustaga inimene läheb ju kohe parema töö peale”, üks tuttav oli pärast doktorantuuri lõpetamist alguses raamatupoes müüja. Nad ei olnud sel perioodil kuidagi kehvemad inimesed kui praegu. Nii et ma saan teoreetiliselt aru küll, et raha on ka oluline ja oleks tore rohkem teenida, aga see ei ole hetkel kuskil esmaste eesmärkide hulgas. Paarisaja euro pärast ei viitsiks töökohta vahetada, sest kui asi oleks rahas, võiks ma lihtsalt rohkem tõlkida. Hetkel tõlgin ma nii vähe kui hädavajalik, et oleks rohkem aega muude asjadega tegeleda. Tahaks pigem midagi huvitavat, aga nagu ma mitu korda juba maininud olen, olen viimasel ajal palju mõelnud, et ainuüksi tervise huvides peaks ühel hetkel päevase töö otsima.

Sel samal põhjusel ei saaks ma ka oma blogis huulepulki testida või reklaami müüa, kui ka miskipärast hirmsasti tahaksin, – minu maailmas tähendaks see enesemüümist, millega kaasneks oma väärikuse kaotamine. Ma peaks ikka päris näljas olema, et üldse kaaluda seda, et blogis oma mõtete jagamise eest kelleltki raha küsida. Raamatu kirjutamine oleks teine asi, aga raamatu kirjutamiseks võiks midagi enamat öelda olla, kui “kuidas ma raseduse ajal oksendasin ja siis kolm kuud titte mähkisin”. Nende maailmas … Ma olen aru saanud, et nende maailmas küll esineb väärikuse kontseptsioon, aga see tundub minu (meie?) omaga pöördvõrdelises seoses olevat. Sõltuvuses asjadest, millest minu maailmas on nagu kuidagi kohatu inimestega tutvudes rääkida. No et näiteks väärikus võib koos rahaga kaduda, mis minu maailmas on absurd. Et väärikus sõltub su sotsiaalsest positsioonist, sellest, kas sa oled abielus, mitu last sa oled suutnud välja pressida, kas sul on suurte brändilogodega asjad, millise autoga sa sõidad jne. Mäletate, isegi Pehmo-Priit rõhutas, et kuigi tõeline mees sõidab kõik alla 50 km vahemaad jalgrattaga, peab perele ikka suur auto olemas olema.

Nii. Aga lisaks neile minu oma maailma inimestele, kellele ma alt üles vaatan ja kellelt ma õppida sooviksin, on olemas ka inimesed, keda ma küll imetlen, aga kes on mingis täiesti omas, kolmandas maailmas. Ja see on nii erinev, et ma ei suuda sellega taas täielikult suhestuda, sest nad on lihtsalt intellektuaalses plaanis nii teisel tasemel. Või suhtuvad oma erialasse lihtsalt nii kirglikult, et ongi selles valdkonnas silmaring üüratu. Näiteks nodsu. Või üks tüdruk, kes hetkel Prantsusmaal õpib – iga kord, kui ta koolis rääkis, sain ma aru, et see inimene on NII tark, et tegelikult ma ei tohiks temaga samas ruumis suud lahtigi teha. Et tema loogika lihtsalt ongi nii palju kiirem kui minu oma ja taustateadmised üüratud jne jne. Või üks itaallane, kes meil vahetusüliõpilane oli ja kes oli lihtsalt kultuurist igat pidi nii läbiimbunud, et see pressis üle ääre. Selline poiss, kes kandis igapäevaselt vesti ja triiksärki, rääkis muidugi vabalt nii prantsuse kui inglise keelt, aga sellele lisaks oli ära õppinud vene keele, sest “tahaks Puškinit originaalis lugeda” (mis on minu meelest sada korda ägedam põhjendus keele õppimiseks kui “äkki on tööturul kasu”). Ja ka tema mõttekäigud olid sellised, et ma kuulasin suvalist kodutöö analüüsi suu ammuli. Okei, tal oli Itaalia baka taga ka, neid treenitaksegi seal kartesiaanlikus vaimus, aga siiski. Selline tüüp, kes tegi hommikuti Mozarti** saatel kätekõverdusi, nii et see EI tundunud tema puhul poosetamine, mis pea iga teise inimese puhul tunduks ilmvõimatu.

Ja sellistele inimestele ma vaatan küll alt üles, aga mul ei ole tunnet, et ma võiksin või tegelikult isegi tahaksin neilt kõike õppida, sest see osa, mis nende juures mulle väga meeldib, tundub olevat nii tihedalt seotud kogu nende ülejäänud iseloomuga, et jääb mulje, et sealt ei saaks lihtsalt mingit kildu välja võtta. Et kui nemad on näiteks vaiksed ja töösse süvenenud ja mina olen emotsionaalne ja lendlen hulga rohkem ringi, siis see kajastub ka meie tööstiilis, mulle näiteks sobib grupitöö ilmselt paremini kui neile jne jne. Ja kui minu iseloom selle ülejäänuga absoluutselt ei ühildu, siis ei tundu ka see killuke nii ahvatlev. Sest töö on siiski tellija materjalist, eks ole. Kuskile me oleme sattunud ja siin me nüüd oleme ja kõik teised tunduvad kergelt imelikud. Kui nullist valida saaks, oleks maailm number kolm muidugi ahvatlevam kui number üks, mis siis, et esimese elanikke on nii palju lihtsam rõõmustada, osta aga manti juurde ja läheb.

P.S. Alles oli juttu sellest, et vanasti oli rohi rohelisem – ma siiani mõtlen vahel Kaamosele ja sellele, et ei tea, kas ta on õnnelik ja mis ta küll teha võiks.

* Kuigi mina ise olen kõige uhkem selle üle, et ma ei saada enam selliseid inimesi päris otse pikalt, vaid saan aru, et tegu on kultuuriliste erinevustega. See pole nende “süü”, et neid esmajoones söömine ja pere loomine (et mitte Madi väljendeid kasutada) huvitab. Neil on lihtsalt täiesti teistsugune maailmavaade ja teised väärtushinnangud. Ütleme nii, et mu etnoloogilise tundlikkuse aste on juba täiesti uutes kõrgustes.

** Alles hommikul arutasin Ivikaga, et isegi klassikalise muusika osas oleme idaeurooplased, sest eelistame vene heliloojaid.

32 kommentaari

  1. Inimesed ei taha loomulikult aru saada, et RAHA ei ole sama mis VÄÄRTUS (rääkides nende endi seisukohast, et tuleb ühiskonnale tagasi anda).

    Näiteks enamus neid nö maksumaksjaid ei tooda tegelikult midagi, mida tulevikus kasutada saaks. Tulevikku tootvaid inimesi on üksnes ca 10-15%, ülejäänute tegevus (kosmeetikud, riigiteenistujad, politseinikud, arstid, õpetajad, edasimüüjad) üksnes kulutab riigi- ja maakera ressursse.

    Tänapäeval tuleks inimestele, kes midagi füüsilist ei tee, peale maksta. See oleks ühiskonnale tulevikku vaadates kasulikum kui nende tegutsemine. Igaüks, kes teeb näiteks lapse või oma äri või läheb “ägedasse” kohta tööle, käivitab automaatselt kütuste kosmosesse kütmise ja maakera reostamise protsessi.

    • Mulle näib, Mad Maxi ideaalinimene on põhiliselt jala või rattaga liiklev palgamõrtsukas, kes tapab põhiliselt külmrelvadega. Selline ressursikokkuhoid, et vähe pole.

      • Miks üldse liiklev? Seisku Vabaduse platsis paiga peal, mõrtsutavaid on seal kohapeal küllalt.

        • Sa mõtled – mõrtsutatavaid? Üks -ta- jäi vahelt ära?

        • Mõrtsutamine on ressursikulukas. Ja mõrtsutaja ning mõrtsutatute peale kulub lisaressursse. Mõrtsutaja kulutab energiat ja peab sööma, korravalve kulutab taastumatuid loodusvarasid sireenida huilates kohale kihutades, ajakirjandus võtab maja sada puud ja kirjutab need täis ja ega mõrtsutaja jalutades kongi ning kohtusaali vahet liigu – õudne ressursiraiskamine!.

        • * võtab maha

        • Kannibalism lahendaks mõrtsutaja energiaprobleemi, aga nii politsei kui ajakirjanduse seisukohast pole Vabaduse plats teps hea paik.

      • Ei-ei, ma püüan just öelda, et ideaalinimest meie ühiskonnas pole. Tee mida sa teed, ikka oled nõmedik. Keegi ei saavuta tegelikult midagi ja keegi ei jõua tegelikult kunagi kuhugi.

        Ma jälestan pereinimesi aga see ei tähenda, et ennast nendest paremaks peaksin. Ma ise ju samasugune hale kodanlane nagu need “maksumaksjad” kes “väärtusi loovad”.

        Mina olen hale ja ka sina oled hale AbFab. Ha-haa:))) Intelikent selline!

  2. Kas tõesti ülikooli valvelauas istumise ja rämeda papi teenimise vahele ei jää mitte ühtegi muud kõrghariduse rakendamise võimalust?
    Olen täiesti nõus, et edu ei võrdu raha, aga tean, et asjalikud ja targad inimesed leiavad rakendust igal pool, hoolimata spetsiifilisest haridusest.

    • Muidugi jääb, lihtsalt ma ei tunne end eriti halvasti selle pärast, et mina parajasti mõnel seal vahepulgal ei ole. Seda enam, et hulk töökuulutusi, mida ma vaadanud olen, on sellised, et töö oleks ehk tibake huvitavam (või suvaline paberimäärimine, aga eeldatakse vähemalt magistrikraadi), aga samas pakutakse sellist palganumbrit, et ma teenin praegu valemiga ühikas + tõlketöö vähemalt sama palju või rohkemgi – vahe oleks ainult see, et ühikas on mul aega ka muude isiklike projektidega tegeleda peale tõlkimise + graafik võimaldab tunduvalt suuremat paindlikkust. Ja sellises olukorras töökohta vahetada ainult selle pärast, et siis võõrad inimesed ei mõtleks, et “ilmselt ei saa millegi muuga hakkama” … Ma tõesti ei ole nii ebakindel.

      Ja iroonilisel kombel kirjutatakse samal ajal näiteks selliseid postitusi, olukorras, kus on täiesti tavaline, et otsitakse inimest, kes teeks kõike ja mitmes keeles ja eviks vähemalt magistrikraadi, pakutakse a la 600 neto ja öeldakse rahumeeli, et “no eks see töö olegi rohkem naisterahvale mõeldud”: http://indigoaalane.blogspot.com/2014/12/statistika.html

  3. Aamen kogu jutule.

    Üllatav on ehk see, et sa kunagi üldse OLED arvamusi südamesse võtnud. Ma ise mölisen su blogisabas nii uljalt just seetõttu, et pean sind nii küüniliseks ja paksunahaliseks, et naljad hobihariduse ja feminismuse ja mistahes muul sulle kui hane selga vesi.

    • Haha, mingite blogikommentaatorite pärast ma muidugi pole patja nutnud, aga vahel oli ka oma lähikonnas üsna tugev see surve, et “mine ikka suvalisele 8-17 tööle, muidu on teiste ees sinu pärast häbi”. Hetkel on nad vist õnneks aru saanud, et ma teen nagunii kõike omas tempos ja nii, nagu mulle endale parajasti sobivam tundub + imeliste töökohtade hulk Tartus on ka täpselt selline, nagu ta on.

  4. Mulle kes ma teadusega tegelen (üritan vähemalt, doktorantuur ja värki), on ka kirjutatud et ma peaks oma eksistentsi õigustuseks kingavabrikusse tööle minema, mitte ühiskonna raha raiskama. Eks ta ole, mõneti on neil ju õigus ka, kogu teadus käib meie kõigi raha eest… ja selliste inimeste jaoks oleks kolme lapsega miinimumpalgaline kindlasti lugupidamist väärivam kui mingi… teadlane. Ja teadusega rikkaks ei saa ka, mitte et ma hirmsasti üritaks. Üldiselt lähedaste arvamus läheb rohkem korda, kuigi ka sealt on viimasel ajal hakanud tulema soovitusi hoopis tööle minna.

    • Mittepaljunev nohikteadlane on ühiskonna jaoks palju odavam elukas kui kolme titega mammi. Laps on kuradi kallis asi! Pikas plaanis on mõlemad kasulikud – ühelt tööjõud, teiselt know-how. Aga see on tulevik; antud hetkel on mõlemad teistele koormaks.

  5. Rents, küsin Sinu käest: miks Sa nii vigase “meme’i” postitasid? Vitas kaotas 16 kohtumist, mitte 16 geimi.

    Tennises:
    terve kohtumine=match
    Mängitakse kahe või kolme seti võiduni, olenevalt turniirist.
    Set koosneb geimidest (game). Set mängitakse kuue geimi võiduni üldiselt.

    • Mulle meeldib selle pildi point, tennisest on mul sügavalt ükskõik.

      • Nii Merjelik vastus🙂. Tema vastaks haridust puudutavatele küsimustele täpselt samamoodi…Ma tean, ma olen jube torkiv targutaja.

        • Veits mölaklik kommentaar tõesti, aga selline sa juba kord oled.

        • No vähemalt mina leidsin pildil vea üles (jubedalt muide riivas silma), mida keegi teine poleks ilmselt märganudki. No asi ongi selline, et Merjega alatasa vastate samamoodi, hoolimata, et teil on hariduse ja intelligentsuse vahe nii suur. Aga noh, ma ei kurda, hullem oleks, kui vastaksid võõrsõnadega, millest ma mitte midagi aru ei saaks…

        • Kui inimesed su inputile pidevalt ühesuguse outputi vastu annavad, ehk on asi siis inputis?

        • Kas praegu käib tõesti jutt minust või Sinust ja Merjest?

        • Praegune postitus ei ole Merjest, ma ei tea, miks sa temast räägid. Ega ma temasse armunud ei ole, et ainult talle mõeldes sõnu kirja panen. Mõtisklen siin lihtsalt silmatorkavate suhtumiserinevuste üle suurte inimgruppide vahel ja räägin oma maailmapildist. Sest MINU blogi, vaata.

        • Selge.

  6. aww, Rents, ma kahtlustan, et see tänane peaaegu-et-rekordstatistika, mis mul oli, on tänu sulle.

    muidu, ega ma ei tunne küll, et hullult palju teadmisi või silmaringi oleks. pigem ikka, et silmaring võiks suurem olla ja teadmised jälle põhjalikumad.

    aga mis töösse puutub, siis ma arvan juba pikemat aega, et inimesed üldiselt võiks vähem tööd teha, kui ainult suudaks veel kuidagi välja mõelda, kuidas ninaesise jaotamiseks mingi muu mehhanism välja mõelda kui palgamaksmine. Mulle ilgelt meeldis see Oliver Parresti artikkel – tsiteerin: töötule antud ülesanne leida midagi, milleks teda vaja on, ei päde. Neid ei pea enam millekski veel rohkemaks vaja olema, sest kõik vajalik on juba tehtud. Tegemata on veel ainult mõned üleliigsed asjad, ning pole kindel, kas neidki kõigile jagub. Praegustest töötutest on maailmale kõige rohkem kasu, kui nad hoiduvad täiendavast tarbija üleväntsutamisest. Kui mul oleks raha, siis ma maksaksin neile selle eest.

    või see, mis Martin Luiga kunagi tööst kirjutas.

    (jajah, mul on omaette bookmarkide kaust artiklitest, kus kiidetakse sama asja, et kõik võiks vähem tööd teha.)

  7. hmm, mu lingitiine komm jäi vist kuhugi sõela kinni.

  8. Kas need punktid a) ja b) natuke nagu juba läbinämmutatud ei ole veits ve? Siinsamas, korduvalt.
    Mitu korda peab sama suutäit mäluma?

    • A see vene keele oskuse teema on küll selline teema… Näiteks vajavad särasilmseid kultuurihuvilisi ja -pädevaid JA vene keele oskusega noori inimesi sellised eriti mõttetud rahva raha raiskamise asutused, nagu muuseumid.Ja kui minu käest küsima tullakse, kas meie muuseumis õudselt tublile ja suurepäraste näitajatega ja eriti andekale noorele inimesele mõnda töökohta ei leiduks, siis ma olen sunnitud vastu küsima: “Kas ta vene keelt oskab?”
      Kusjuures muuseum kahtlemata ei ole töötajatele mingi raske papi kokkuajamise koht vaid ikka pesake, kus ka mammonaleige humanitaar saab Oma Asja ajades kuidagi hinges püsida.

    • No, vaata, kui blondiin ei saa aru, siis ma sõbraliku inimesena ikka igaks juhuks vastan, kui küsitakse. Ega see tema süü pole, kui ta natuke aeglasem on.

    • Morgie, mis meelel, see keelel. Ning mõtle sellele, et PP kirjutabki kogu aeg ainutl spordist, Rentsil on ikka märksa laiem ampluaa. Ning kordamine on tarkuse ema nagunii. Ja llsaks – kuidas sa ikka teed postituse, milles kirjutad ainult, et Nodsu on nii tark. Midagi muud peab ikka juurde panema.🙂

      • No ei käi ma ringi igapäevaselt sellele mõeldes, aga kui keegi küsib, siis viisaka inimesena vastan. Ah, mis ma ikka lehmale lennukit tutvustan, teile viisakusest rääkida …

      • lõdvalt teed

  9. […] ongi ainus koht, kus ma selle üles võtnud olen, põgus märkus Rentsi pool – “inimesed üldiselt võiks vähem tööd teha, kui ainult suudaks veel kuidagi välja […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid