Aga mitte ainult. Suisa kahte filmi vaatasin, mis kergelt närvi ajasid.
Üks oli Predestination. Film räägib uurijast, kes rändab ajas ja nimi ütleb juba ära, mis paradoksi seal jälle ruunatakse. Muidu oli film nauditav ja lugu täitsa huvitav, aga see muna ja kana teema pole päris mulle, mind ajab närvi see, et olukord ise mulle loogiliselt võimatu tundub. Aga noh, ajaraisk ei olnud, seda esitati põnevalt, ca esimesed 30 minutit ma ei ühendanud veel kõike ära ja pärast seda oli ikkagi tore mängu ilu jälgida.
Aga vot see teine. The Maze Runner oli see, kus oli nii palju imelikku, millest kõigest tahaks rääkida. Siit edasi tulev jutt sisaldab nüüd hunnikut spoilereid ilmselt, nii et kes ise vaadata tahab, ei peaks ehk edasi lugema. Loe edasi “tahaks veel halvasti öelda”