tahaks veel halvasti öelda

Aga mitte ainult. Suisa kahte filmi vaatasin, mis kergelt närvi ajasid.

Üks oli Predestination. Film räägib uurijast, kes rändab ajas ja nimi ütleb juba ära, mis paradoksi seal jälle ruunatakse. Muidu oli film nauditav ja lugu täitsa huvitav, aga see muna ja kana teema pole päris mulle, mind ajab närvi see, et olukord ise mulle loogiliselt võimatu tundub. Aga noh, ajaraisk ei olnud, seda esitati põnevalt, ca esimesed 30 minutit ma ei ühendanud veel kõike ära ja pärast seda oli ikkagi tore mängu ilu jälgida.

Aga vot see teine. The Maze Runner oli see, kus oli nii palju imelikku, millest kõigest tahaks rääkida. Siit edasi tulev jutt sisaldab nüüd hunnikut spoilereid ilmselt, nii et kes ise vaadata tahab, ei peaks ehk edasi lugema.

Võtame järjest. On meil üks noormees, kes ärkab kuskile kimavas kastis ning leiab end kohe varsti sellisest meeldivast aiast, mis on teisi noormehi täis. Ei ole sugugi “Kärbeste jumal”, vaid selline üsna rahumeelne keskkond, ainult üksteisele liiga teha ei tohi ja ilma loata aiast väljuda ei tohi, sest aia ümber on labürint, kus öösiti on kurjad kollid.

Mälu ei ole, ainult nimi tuleb varsti meelde. Küll aga tundub neil olevat alles üldine kultuuriline info. Et mis on ratas ja teavad sõna “tüdruk”, kui neile lõpuks üks saadetakse (mina oleks üldse tahtnud teada ka näiteks seda, kuidas seal grupis seksuaalsuhete ja eneserahuldamisega oli, aga kultuurilise süvaanalüüsiga oli filmis kehvasti), samas ei tule hiljem relvastatud laibast mööda joostes keegi selle peale, et võiks relva üles korjata (peale kõige viimase). Tüdrukule ei läinud, muide, ka need, kes olid juba kolm aastat seal aias passinud, ligi ajama, sest pole ometi viisakas.

Peategelane uurib ja puurib, kas inimesed on üritanud aia otsa ronida, aga talle vastatakse, et see on võimatu – samas on näha, et aed on megasuur, seal on metsatukad ja puud on pea sama kõrged kui see sein. No ei peaks insener olema, et ehitada mingi konstruktsioon, mis üles ulatuks. Lisaks on labürindiseinad (mis linnulennult olid sama kõrged, kuigi lähivaates miskipärast hulga madalamad) igati ronitavad. Ja mitte ainult minu ja teiste ronijate jaoks, kes oskavad oma raskust serva ääres kallutada, vaid kõigi inimeste jaoks ronitavad, sest see koosnes  Terve sein oli vääte täis, sealt saaks ka neljakordseid köisi teha, nii et oleks võimalik igat viisi üles minna – nemad selle asemel räägivad ringijoostes labürindi kaardistamisest. No ei pea geenius olema, et aru saada, et kui labürindist väljapääsu ei olevat, siis sul on VAJA sinna labürindi otsa ronida, et näha, mis seis ümberringi on. Selle asemel otsustatakse, et võideldakse end välja läbi jubedate mürkipritsivate elukate.

Ja pange tähele, ma ei räägi praegu siin pisidetailidest (nagu näiteks see, et ka kolm aastat aias olnud poistel on värskelt lõigatud soengud, aga see ainus tüdruk saadeti sinna ilma juuksekummita, mille ta õnneks küll poole filmi pealt järsku kuskilt leidnud oli), vaid suurtest asjadest, mis kogu filmi loogika täiesti ära nullivad. See film oli nii ebaloogiline (wikist lugesin, et raamat on natuke loogilisem), et meil hakkas neid absurdsusi üles tähendades lõpuks täiega lõbus, võiks suisa teist osagi vaadata, et näha, kui palju jaburamaks veel minna annab. Aga miks keegi päriselt selliseid filme TEEB, vat sellest ma enam aru ei saa.

Aga see-eest see sari on täiesti geniaalne. Selle kohta ei ütle ma midagi, vaadake ise.

5 kommentaari

  1. proovi seda: http://www.imdb.com/title/tt1840309/?ref_=nm_knf_i1
    sellega võrreldes on pulliplehk täitsa loogiline, isegi närvi ei aja.

  2. Ma filmi ei ole vaadanud – see raamat, eriti II osa oli selline mõttetu, jah – ebaloogiline ;))

  3. Ainus põhjus, miks ma Labürindijooksjat vaatasin, on Kaya Scodelario. Ja teda oli seal häbiväärselt vähe, nii et filmi võin tituleerida erakordseks pasaks.

    • Kõige rohkem häiris mind see, et mitte kellelgi ei tundunud isiksust olevat. Ainsateks eranditeks neegripoiss ja see punapäine lollpea, kes lõpuks surma sai. Isegi peategelane oli lihtsalt plass ja kangelanna asemel oleks võinud olla ükskõik kes teine, see poleks mitte midagi muutnud. Ühele näitlejale võib see eriti nõme töö olla, peale jooksmise midagi teha ei saa, ühtki kandvat dialoogi ei ole, sest filmis lihtsalt pole kandvaid dialooge jne.

  4. Mind ei häirinud selles blogis miski.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid