Kas sina oled elus inimene? (tule taevas appi)

Sattusin Ekspressist sellist artiklit lugema ja naersin mõnuga, mõeldes kui head nalja mõned ikka teevad. Kuni sain järsku aru, et … Et see polegi nali. Täitsa tõsiselt. Ma saan aru, et seda on raske uskuda, aga need inimesed ajavad seda juttu täiesti tõsiselt.

Nimelt. Inimesed on hakanud avaldama ajakirjades kuulutusi, kus teatavad, et nemad “Eesnimi:Perekonnanimi + isikukood” on elusad inimesed. “Miks?” küsite te muidugi innukalt. Selle pärast, kulla inimesed, et vaadake nüüd korraks oma ID-kaarti. Mis te seal näete? Oma nime. Ja kuidas on see nimi kirjutatud? Trükitähtedega. On veel ainult üks koht, kus nime trükitähtedega kirjutatakse, ja see on hauakivi. Nii et OTSE LOOMULIKULT on loogiline järeldus see, et Eesti Vabariik on teile dokumenti väljastades teid salamisi hoopis surnuks kuulutanud.

Põhipoint on aga hoopis selles, et kuulutades end elavaks inimeseks, kuulutavad need inimesed end enda meelest vabaks panga orjusest.

Eestis levitavad seda õpetust Argo ja Evelin, kes miskipärast, vastupidiselt oma õpetusele, tahavad ise hirmsasti anonüümseteks jääda, kuigi on oma näoga korduvalt Tallinna Televisioonis esinenud. Aga nagu me teame, ei kuulu ei isikukood ega perekonnanimi delikaatsete isikuandmete alla, nii et olgu siia siis kenasti kirja pandud, et need inimesed on Evelin Nahkur (sündinud 05.10.1977) ja Argo Tammist (36512070256). Nii õpetavad nad inimestele, et meie riik on tegelikult aktsiaselts, USA tütarfirma, ning selle omanikuks on Rooma paavst. Muidu poleks nagu hullu, tore ju, et meil nii jumalakartlik omanik on, aga meile valetatakse – tegelikult on kõik meie laenud juba 2012. aastal kustutatud ja isegi, kui me oleme laenu võtnud, pole tegelikult mitte mingit põhjust neid tagasi maksta. Kordan: ära lase end segada faktist, et sa said raha ja selle eest midagi ostsid, tagasi maksma sa EI pea. Vähemalt juhul, kui oled end elavaks inimeseks kuulutanud. Sest elavatel inimestel pole mitte kellegi ees mingeid kohustusi.

Põhineb see kõik siis sellel teoorial. Ja pange tähele, USA-s selliseid ei hellitata, vaid pannakse nii lolli jutu ajajatele kohe 5000 dollarit trahvi, sest tegelikku seaduslikku alust asjal ei ole. Meil saavad nad rahulikult oma iba ajada, nii et nende järgijad mõtlevad tõsimeeli, et on nüüd pangalaenust priid (kas seda raha polnud siis ka olemas, kui te selle eest ostetud värvi seina määrisite, selle eest ostetud piletitega Kanaaridele lendasite, või selle eest ostetud toitu sõite?) ja topivad oma isikukoodi internetti, et naljahambad saaksid näiteks nende nimele sms-laenu võtta vms lõbusat teha. Kuulutused on tagantjärele kõik ju netist üles leitavad.

Ainus asi, millest ma ÜLDSE aru ei saanud, oli see, et laenude tagatisteks olevat meie endi kehad. Ma ei kujuta ette, mida see päris täpselt tähendama peaks. Aga sellest pole midagi, kui ma ise päris täpselt aru ei saa – eksperdid oskavad seda kindlasti paremini selgitada. Nii et palun väga, lavale astuvad Argo Tammist ja Evelin Nahkur ise:

Ma tahaks nüüd suurte tähtedega kirjutada, et ÄRGE VÕTKE NENDE JUTTU TÕSISELT. Kui mõni teie sugulane uskuma jääb ja mõtleb, et saab nii võlgadest priiks, siis seletage neile, et panku ei huvita, mida nad avaldanud on, kui nende laenul on tagatis, siis see tagatis neilt ka käest ära võetakse, kui nad oma võlgu ei maksa. See on oluline, muidu on jälle hunnik väheinformeeritud inimesi oma korteritest ilma, sest usuvad mingeid imelikke inimesi, kelle sissetulekuallikatest me keegi midagi ei tea, aga kes ilmselgelt millegi eest kuskil elavad.

P.S. Ma siiski mainiksin ära, et pole ajakirjaniku asi öelda, kui pikka seelikut keegi kanda tohib – või naise väärtust tema naeratuse põhjal määrata. Ole inimene.

P.P.S. Pildi laenasin ma Ekspressilt. Loodan, et nad ei pane pahaks, et ma nende artiklit ja fotot kasutan, sest kasu ma sellega ei teeni, vaid, vastupidi, pakun lihtsalt neile laiemat kõlapinda. Nagunii on minu jaoks tegu veel viimase huvitava ajalehega Eestis, mis ei ole päris kollaseks ära läinud.

pean vist abi otsima

Mina nimelt olengi see, kelle pärast vanemad oma lapsi liigse hariduse eest hoiatavad – raamatusõltlane. Kusjuures hoiatamisest pole kasu, vähemalt minu puhul poleks olnud, sest sõltuvus sai alguse juba varases lapsepõlves. Mäletan, et juba üheksakümnendate alguses oli meil kodus arvuti ka (ma olin siis juba algkoolis) ja isa ei jõudnud ära kiruda, et ma käin vaheldumisi arvuti ja raamaturiiuli vahet ja kohe varsti kannan prille. Kandsingi, iseasi, kas nüüd selle pärast.

Noh, nüüd, ca 20 aastat hiljem on asi nii hull, et raamatupoodi ei julge minna, sest nii raske on sealt tühjade kätega lahkuda. Umbes nii, nagu hasartmängusõltlane ei tohiks kasiino poole vaadatagi, kohe tahaks sisse astuda. Korteris, kus ma hetkel elan, olen suutnud raamatuuputust niigi väga edukalt vältida. Aga täna pidin omanikuta jäänud raamaturiiuleid sorteerima, et vaadata, mida võiks edasi anda ja mida mitte – ja nagu naksti oli kaks suurt hunnikut enda jaoks kõrvale pandud. Ühe Durrelli andsin AbFabile, muu jääb vist kõik omale. Mis seal siis oli? “Trifiidide päev”, “Asum” ja üks selle järg, “Rock’n’roll ja ridamaja”, “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss” jne jne. Ja näiteks “Iidsete aegade lood”, mida ma täiega kaifisin, kui ma väike olin. No kuidas ma jätan sellised asjad endale koju vedamata? Ei jätnudki. Kuhu ma need kõik nüüd ära mahutan? Mina küll ei tea.