Sattusin vaatama saadet “Avameelselt” ja olin täiesti pahviks löödud sellest, KUI hea Liina Orlova välja nägi. Jutt oli ka väga meeldiv, ta jättis väga targa ja mõistliku mulje. Tore oli teda vaadata.

Teised … Noored inimesed kipuvad veel pooli valima (tema oli isegi väga mõistev, lihtsalt isa suhtes kaastundlik). Ja ei taipa, et nad ei tea kogu tausta, ei saagi teada, kui ema tahab laste ja isa vahelisi suhteid säilitada ning ei räägi asjust, mis raske otsuseni viisid. Kui ainult inimeste endi sõnu uskuda, tahab igaüks end muidugi inglina näidata. Mis näidata, isegi uskuda, et TEMA pole ju midagi teinud, talle ainult tehti liiga. Selles konkreetses loos saaks muidugi asi kohe selgemaks, kui lugeda intervjuusid, mida ta ema sel perioodil andnud on (kui on hirmus tahtmine nii palju aastaid hiljem veel “süüdlast” otsima hakata), aga ma ei räägigi konkreetselt sellest suhtest, vaid nii üldises plaanis. Mulle on ammu jäänud mulje, et mehed kardavad muutusi ja tahavad viimse võimaluseni suhet säilitada – isegi siis, kui nad ilmselgelt suhtega rahul ei ole ja käituvad selles suhtes nagu viimased tropid, andes oma käitumisega igati mõista, et mingit suhet pole juba ammu enam. Kui neile öelda, et mis seal ikka, lähme laiali siis, on nad kohutavalt šokeeritud, et naine nii koleda asja peale tuli. Ja meesõiguslased saavad jälle rääkida, et naised algatavad rohkem lahutusi ja jätavad lapsed isata. Mis on naljakas, sest igas muus mõttes usuvad inimesed siiani kindlalt, et mehed on ju riskialtimad ja väärikamad ja mida kõike veel, kui naised on need, kes on valmis pigem oma viis last selga võtma ja kasvõi kuuse alla kolima, et mitte ainult kehvas austuseta suhtes olla. Aga see on kõik jällegi üldistus.

Hoopis teisel teemal. Mõtlesin mina täna öösel, et mina, vana joogaguru, ei peaks algajate kraamiga lollitama, aga võiks vahelduseks midagi painduvusele ja tasakaalule teha. Nii et tegin alloleva video järgi kaasa … Täitsa hirmus, kuidas täiskasvanud inimene võib väänelda. Ma sain kõigega enamvähem hakkama, aga kõikusin nagu tuulelipp ja tundsin, et näen selle käigus välja, nagu oleks püksid täis lasknud. Ja see asi, mis hakkab ca kell 3:50 – minu käsi lihtsalt ei ulata selja tagant sinna reieni. Kusjuures alles viimases trennis naerdi minu üle selle pärast, et minu “ahviindeks” on kõigist madalam – st isegi siis, kui inimesed on minust lühemad (mõni selline on maailmas isegi olemas), ulatavad nende üles sirutatud käe sõrmed minu omadest kaugemale. Hakka või tõesti ka käsi rippudes pikemaks venitama (AbFab plaanis kummagi käe otsas 45 sekundit rippuda, spordihai, nagu ta on, unustasingi uurida, kuidas tal sellega läks). Igatahes, kui te tunnete end liiga enesekindlalt, saate kõigega hakkama ja maailm on teie ees valla, siis tehke hommikuvõimlemise asemel see video kaasa ja teie enesehinnang saab kohe õigesse kohta tagasi löödud:

Aga selles mõttes toimis suurepäraselt, et venitas kõik hamstringid (no mis need on? kõõlused vist) jms kenasti lahti ja pärast seda paindusin nagu … Igatahes mitte nagu vana mees, kui see vana mees just suurepäraselt ei paindu.

6 kommentaari

  1. Vähe. Ma rippusin vähe.😀

  2. hamstring – maakeeli tagumik

  3. Äärmiselt vastik inenene on too Orlova. Jube, vastik, jubedik. Ma ise ei usu ka, kui paljusid kuulsuseid olen kohanud.

  4. Kui nüüd ahviindeksisse sügavamalt süüvida, noh, et mida suurem see on, siis võiks seda võrrelda vastava ahviga, eksole.
    Miskipärast turgatas mulle hea pildike, vihjeks või nii:


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid