aga meie esmaspäevi pole nad näinud.
Kas te teate seda tunnet, et energiat on lõputult ja kõike jaksaks teha, antagu või Augeiase tallid ette? Mul pühapäeval oli põhimõtteliselt just see tunne, kuni järsku otsa sai. Olin trennis tugev nagu Xena ja järsku oli jõud otsas, lihased ei kuulanud enam sõna ja suutsin end viimase ronimisega kolmest erinevast kohast veristada. Kell 11 lihtsalt vajusin voodisse pikali ja tundsin, et vetsu minna ka ei jaksa ja hambad võiks keegi teine mul ära pesta. Terve esmaspäeva olin ajusurmas, mitte midagi teha ei jaksanud, mõtlesin, et suren töö juurde. Päriselt, isegi kohvi ei joonud, sest ei suutnud otsustada, kas ma tahan seda. Mul oli külmikus nii jäätist kui šokolaadikooki, mõlemad jäid söömata. Saate aru, suhkruga asjad jäid söömata. MINUL.
Panin ISE pesumasinažetooni valel ajal masinasse – mina, kes ma muidu tudengitega selle pärast pahandama pean. Või pigem juhendama neid iseseisva elu ja keeruliste masinate opereerimiseni. Enne kojuminekut olin pool tundi pikali sõbranna voodis, sest ei jaksanud lihtsalt liigutada. Mõtlesin juba, et olen haige, aga vist oli lihtsalt mingi imelik üleväsimus, sest teisipäeval olin mingi ime läbi taas igati töökorras – suisa nii töökorras, et jaksasin tavalisest rohkemgi jõudu teha (ja ei, ma ei jätnud esmaspäeva programmi vahele, tegin lihtsalt nii palju, kui pearinglus lubas) ja hakkasin raisku läinud esmaspäeva tasa tegema. Õnneks taas pühapäevase kangelaslikkusega, ma ei saa aru, mis tsükkel see on ja kas võikski nüüd loota, et see igavesti kestab. Mis oleks muidugi kena, sest teisipäevaks olid ju juba muud plaanid ette nähtud, osad neist olid jätkuvalt möödapääsmatud ja nüüd on meil kuskil (loodetavasti kaugel) üks kuri toimetaja, kes igati õiguspärase vihaga minult tõlget ootab. Ja hoopis ühes teises kohas (õnneks tunduvalt kaugemal, teisel pool riigipiiri) üks teine toimetaja, kes varsti samuti üht teist tõlget ootama hakkab*. Nii et selle pärast pole ma kirjutanud ja ilmselt pole veel aega kirjutada ka, sest on olnud megalt tegemist, aga kohati mitte mingit suutlikkust. Mul on selline aju ka, et kui just mingit ilmatuma olulist asja pooleli pole, lülitab ta end üleväsimuse/haiguse korral lihtsalt välja ja ei lase mul üle pingutada. Mis pikemas perspektiivis on muidugi ilmselt kasulik, aga seekord tuli see mulle küll täieliku üllatusena, sest mul ei olnud ei pühapäeval ega teisipäeval mingit väsimusepoegagi kuskilt paistmas.
Üks lühike lugu siiski ka, enne kui end restardin. Kas te teate seda ägedat vanemat vene meest, kes TÜSKis kangi peal treenib? On igatahes selline, ta on varem vist riistvõimleja olnud, igatahes väga lahedaid trikke teeb ja on üldse väga sõbralik tüüp. Lähen siis mina nädalavahetusel oma trenni tegema, vana on seal ja žongleerib kolme väikese metallpalliga. Žongleerib ja ütleb mulle:”Seda peaksid sina ka harjutama, ronijatel on vaja randmeid treenida.” Ma mõtlesin, et tõsi ta ju on, et peaks ka proovima (kuigi mul on tegelikult randmete treenimiseks muud uhked agregaadid), aga teeks esialgu kahe palliga. Võtsin siis hoogsalt pallid kätte ja pidin pikali kukkuma – need pisikesed pallid kaalusid 3 kg! Ja ei, see pole kogukaal, iga pall oli kolm kilo. Ja tüüp lihtsalt žongleeris rahulikult kokku üheksa kiloga, nii et see nägi välja, nagu ta loobiks tennisepalle. Ikka ulmelisi inimesi on ilmas. Minu äparduse peale ta ainult irvitas ja ütles, et minusugune peaks ehk kartulitest alustama. Kui nendega kuidagi hakkama saan, võin apelsini ja greibi peale üle minna.
* Ma saan aru, et minu vigin kurja toimetaja pärast on natuke kohatu, kui samas on mul näiteks sõber, kelle töökohustuste hulgas on ka kaunil jõuluajal muuseas otsustamine, kas panna keegi magama või pingutada veel natuke, aga eks me kõik ole oma universumi pisikeseks keskmeks.
Pärdikute päevaraamat 