anna kannatust · sport

Jõulueelsed mõtted

see

Täna tahaks ma hästi palju targutada ja rahvast harida.

Esiteks. Suur osa inimestest lähevad jõulude ajal kaalu teemal täiesti hulluks. On mingi osa, kes õgivad end jõulude ajal silmini täis ja hakkavad esimesest jaanuarist nälgima, on neid, kes näevad ränka vaeva, et jätkuvalt tervislikult toituda ja siis nutavad iga piparkoogi pärast, mis suhu sai pandud. Noh, mina söön lihtsalt, kui parajasti sööki on, ja kui palju söödud sai, teen rohkem trenni (kuigi juba otsustasin, et mõnda aega ei jookse, sest põlv annab ikka veel tunda, käin selle asemel hoopis ujumas, saabki sauna ka). Aga kuna pühadeaeg on selline, mil inimesed vaikselt oma välimuse peale mõtlema hakkavad, siis mõtlesin, et jagan lahkelt ühte artiklit, mida AbFab mulle näitas – kuigi on tõsi, et (füüsiliselt tervel) paksul inimesel on üsna lihtne alla võtta, selleks on vaja ainult väikeseid muudatusi igapäevaelus, on sama moodi tõsi ka see, et on VÄGA raske saavutada sellist keha, mida me näiteks Victoria Secreti inglite laval näeme. Muidugi, kõik on võimalik, aga igal asjal on hind. Ja iga inimene peaks enda jaoks läbi mõtlema, kui kõrget hinda ta millegi eest on valmis maksma – ohtlikult ülekaaluline ja alakaaluline inimene riskivad näiteks mõlemad oma tervisega. Mulle meeldivad visuaalselt väga selgelt piiritletud kõhulihased, aga mulle meeldib kook ka – ja on selge, et minu puhul need kaks asja kokku ei käi, nii et ma eelistan lihtsalt normaalset välimust koos väikese koogiga. Samas on mul siin Üks, kellega me koos treenime (= ta teeb trenni sama palju kui mina, ainult eraldi jõutrenni teha ei viitsi), ja kes laseb kogu toidu oma süsteemist umbes viie minutiga läbi (see on täielik raiskamine, tema võiks tõesti proteiinijookide peal elada lihtsalt, mitte kellegi hoole ja armastusega valmistatud toitu kohe teistpidi välja sülitada) ja loomulikult on tal kõht selline, et tõmbad sõrmega üle lihaste nagu üle raudtee. Elu ongi selline ebaõiglane, suurem osa inimestest peab aga arvestama sellega, et tuleb valida, mis sulle kõige tähtsam on.

Teiseks. Väljas on rõve ilm, viirused hiilivad ligi. Ja paljud inimesed, sealhulgas ka näiteks minu sugulased ja just täna Ühe ema, mõtlevad, et peaks pisut antibiootikume krõbistama, hakkaks parem. Kõik inimesed, kes on kuulanud, mida arst neile räägib, faceplant’isid praegu lauda, aga uskumatult paljud inimesed vanuses +40 nii mõtlevadki. Nii et ma seletan kohe, miks selline suhtumine on väga-väga halb.

a) Antibiootikume võttes võib viirusest üle saada küll, sest aeg teatavasti ravib kõik haavad, aga sel juhul pole mõtet nii palju üle maksta, võiks pigem suhkrupille osta – sest antibiootikumid on teatavasti mõeldud bakteriaalsete probleemide raviks, viirusi need ei tapa. Kui inimene ütleb, et “Kolm päeva võtsin antibiootikume ja kohe hakkas parem,” siis muidugi, arvata on, et kolme päevaga enesetunne paremaks läheb, aga see ei tähenda, et ravimite ja parema enesetunde vahel mingi kausaalne seos on. Pigem on natuke pahasti, sest nüüd ründasite te antibiootikumidega oma keha häid baktereid – ja kuna antibiootikume ei võeta kunagi ainult kolm päeva, siis ilmselt aitasite kaasa resistentsuse tekkele.

b) See on nüüd see koht, kus kõik inimesed, kes ütlevad, et “ma ei viitsinud antibiootikumikuuri lõpuni võtta, sest tundsin end hulga paremini” ja kes järgmise haigusega ülejäänud tabletid sisse ahmivad, aitavad kaasa sellele, et kuskil surevad inimesed, keda võiks AINULT see ravim aidata (sest teised on miskipärast vastunäidustatud), aga kes on tänu sellistele inimestele nüüd resistentsed. Muidugi, see on paratamatu, aja jooksul tekib see resistentsus alati, aga sellised inimesed kiirendavad seda protsessi VÄGA VÄGA palju. Sama teema loomaarstide juures – paljusid vastsündinuid ei saa aidata, sest osa ravimeid on väikestele vastunäidustatud, ja need, mis pole, ei toimi enam, sest inimesed krõbistavad antibiootikume nagu kommi. Ja kui neile selle kohta midagi öelda, ütlevad vastu:”Aga kust ma pidin teadma?” No ei pidanudki, aga kas sa tõesti topid ükskõik mida omale suhu, ilma et sa mõtleks, mida see su kehale teeb? Sest sel juhul on ime, et sa üldse elus oled. Meditsiin on küll osaliselt usupõhine, kui sa usud, et saad terveks, siis toimib see suurema tõenäosusega, aga selle konkreetse usuga ohustate te teisi inimesi. Antibiootikumid on põhjusega retseptiravimid. Enne, kui te neid võtma hakate, teeb arst kindlaks, kas teie kurguvalu on bakteriaalne (harva juhtub sedagi) või on teil viirushaigus – ja kui teile kuur välja kirjutatakse, võtke see ikka kenasti lõpuni. Kui te mind ei usu, lugege näiteks seda artiklit.

Kolmandaks. Ehk siis jah, teemavahetus oli meil taas. See teema ei lähe otseselt jõuludega kokku, aga tahaks lihtsalt kirjutada sellest, et minu jaoks on täiesti uskumatu, KUI suur meeste ego olla võib. Kujutan ette, et seda on kõigil naistel elu jooksul korduvalt juhtunud – et tuleb võõras või pooltuttav ja ütleb midagi, mille mõtteks on, et “Sinusugust naist ma küll ei paneks.” Mul juhtus just taas nii Facebookis, keegi leidis, et mu käelihased on liiga suured ja et tema küll sellist naist ei tahaks. Ma ei kujuta nüüd ette, mis nende meelest see naine tegema peaks – nuttes pikali viskuma ja veene nüsima hakkama, sest maailmas on küll üle kolme miljardi mehe, aga see täiesti suvaline tüüp siin, kellega tal nagunii midagi ühist ei ole, ei taha teda? Naised muidugi kehitavad õlgu ja mõtlevad, et “hea taun küll” ja sellega kõik piirdubki. Maailm on nii suur ja lai, et olgu sul kasvõi alumised hambad puudu ja ühe käe asemel konks, kuskil leidub keegi, keda just see erutab.

Aga ma hakkasin mõtlema, et ma ei ole IIAL vastupidist olukorda näinud. Jah, me AbFabiga tegime just ühele noore välimusega poisile nalja, et ta ei tohi nüüd habet ära ajada, sest Supilinna kolis just vägivaldne pedofiil. Jah, ma ütlesin alles ühele trennikaaslasele, et mulle meeldis ta eelmine soeng nii palju rohkem. Ja muidugi me arutame seda sõbrannadega omavahel ja võin ausalt öelda, et ma olen näiteks üsna selgel veendumusel, et ma ei hakkaks ühtki suitsetajat lähemalt katsuma, for reasons, aga ma ei läheks baaris ühelegi suitsetajale näkku ütlema, et “kuule, minu jalad kleepuvad su pläru nähes lausa iseenesest kokku ja tahaks end emakasse pussitada, et välistada võimalust, et ma iial su geene edasi kannan”. Samas kui nii mõnigi suitsetav naine on kogenud seda, et mehed sama mõttega kommentaare teevad – tean seda, sest olen pealt näinud, kuidas mees võõrale naisterahvale baari ees rääkima hakkas, et muidu kutsuks ju kohtama, aga näed, sa oled suitsetaja. Tüübil endal olid pooled hambad puudu ja ta nägi välja, nagu oleks mudas püherdanud, aga tal oli piisavalt enesekindlust, et neiule ära mainida, MILLISEST mehest ta just ilma jäi.

Kas see ongi male privilege? See, et mees võib olla selline, et kõik tema ümber imestavad, kuidas ta IQ-st piisab, et ta üldse püsti hoida, ja jätkuvalt eeldada täiesti siiralt, et kõik tema ümber tahavad teda. Sest paljud mehed vihkavad geisid samal põhjusel – ta võib nüüd ju MIND katsuma tulla. Sest see on ometigi ilmselge, et kõik, kelle orientatsiooni tõttu ta võiks valimisse jääda, tahavad teda meeletult ja näevad temast öösiti und. Ei tea, mina igatahes alati imestan sellisega kohtudes, kuidas talle veel tellisega näkku pole antud, sest sellist iseloomu on ju üsna raske välja kannatada.

Selliste armsate mõtisklustega tänaseks ka lõpetame. Jõulurõõmu teile kõigile südamesse!