oh seda õnne ja rõõmu

atu

Käisin eile sõbra juures massaažis. Jalamassaaž on selline hirmus asi, et kui su jalalihased saavad korralikult vatti, aga sa ei viitsi seal piisavalt tihti käia (= hea, kui korra kahe kuu jooksul end kohale vead, nüüd polnud ma vist kolm kuud käinud), on see megavalus, oled sa siis enda meelest kõik selle aja korralikult venitanud või mitte. Õigemini mulle antakse valida, kas tehakse sada aastat natuke valusat või tehakse need valusamad kohad kiiremini ära, nii et ma siis pigistan käed rusikasse ja ähin ja puhin seal. Õnneks olin ma neljapäeval just käinud ja nüüd oli järelkülastus, ehk siis ainult paar valusat sõlme oli veel sees. Teine sõber, kes minuga kaasas oli, otsustas, et ta tahaks hirmsasti samuti seda õppida, nii et talle tehti kohapeal põhjalik seletus selle kohta, mis kuidas pidi jookseb, millal tohib lihast venitada, millal ainult lõdvestada jne ja lõpuks masseeriti kõige sellega kokku mu jalgu kokku pea POOLTEIST tundi. Kui valus osa mööda sai, oli edasi ainult puhas rõõm – kas meest korraga su jalgu masseerimas, sellega võib täitsa ära harjuda.

Moodsat telekamängu mängisime ka. Lõbus on ikka, kui ei pea kogu aeg ringi laskma, nagu orav rattas. Kuigi mul on sõpru/tuttavaid, kes mulle järjekindlalt ette heidavad seda, et mul IIAL vaba aega ei ole, öeldes, et ma peaks midagi ümber korraldama – selle asemel, et taibata, et kui ma oma elu juba nii korraldanud olen, ilmselt mulle need asjad, mis seda täidavad, ikka meeldivad. Ja neid asju, mis meeldivad, on tegelikult nii palju, et kui mõni neist ära kaoks, suudaksin ma ikka oma aja täiesti täis planeerida ja poleks seda hirmugi, et vaba aega liigselt üle jääks.

Muidu. Mu koer on vist kurjast vaimust vaevatud. Viimased üheksa aastat pole ta mitte üht asja lõhkunud ja nüüd kukkus üks öö laamendama, tehes kaks raamatut ribadeks ja Asimovi tiba räsides. Ma olin need hiljuti meie hulgast lahkunud sugulase raamaturiiulist koju tassinud. Kusjuures need ei vedelenud niisama, vaid kõik raamatud olid alguses kenasti kilekotti pakitud – ja hiljem üle toa laiali loobitud. Mine võta kinni, kas suhtles vaimudega või ei meeldinud talle lihtsalt see, et talle oli vahelduseks blokeeritud ligipääs nii voodisse kui tugitooli, aga miskipärast oli ta otsustanud hammastel käia lasta. Vanatädi oli muidu tore inimene, vaevalt ta nüüd oma raamatuid kummitama tuleks. Ehk talle lihtsalt Pipi ja Nukitsamees ei meeldi, propageerivad seaduserikkumisi.

Tahtsin veel kirjutada, et no ma saan aru üleplaneerijatest, mul siin alles üks hiljuti liigutas mu küünlaid, juhuks kui riiulist peaksid asjad muidu neile peale kukkuma ja maja maha põlema, mis sellest, et iial sealt riiulist midagi alla kukkunud ei ole. Ma mõistan selliseid inimesi. Ma saan aru ka neist, kes üldse ei planeeri, Saksamaale kohale lendavad, esimese paari nädala jooksul kogemata tite hakkama panevad ja siis mõtlevad, et mis seal ikka, tüdruk on ju tore. Järelikult siis ongi tore ja mis seal ikka pabistada. Mõlemad äärmused tunduvad mulle kuidagi mõistetavad. Aga vat ma ei saa aru neist inimestest, kelle jaoks ON elus mingigi stabiilsus tegelikult äärmiselt oluline (siia hulka kuulub nüüd 75 protsenti blogijaid, sest suurem osa neist tunduvad olevat bipolaarsed inimesed või muul moel ühe sammu kaugusel hullumeelsusest, kes vajavad teatavat kindlustunnet ja tasakaalu, et jälle ära ei kammiks*) – ja sellest hoolimata nad otsustavad näiteks kolida teise riiki ilma sihtkoha keelt oskamata, mis sellest, et neil pole seal mingit tugisüsteemi, kohalike seadustega põhjalikult tutvumata ja paberile kirja panemata, kui palju täpselt raha oleks ja kas tulud ületaksid üldse kulusid või peaks ehk enne lahkumist kodus natuke raha kõrvale panema. Või võtavad vastu töö, mida nad pole varem teinud, linnas, kus nad pole elanud ja kedagi ei tunne, ja sukelduvad sinna röögatu entusiasmiga, samal ajal kui kõik teised vaatavad hirmu ja/või huviga, millise kaarega ja kui suure pauguga see rakett seekord nina ees maad kündma hakkab. Vat sellised inimesed sunnivad mind kahe käega peast haarama, nii et tahtsin kirjutada pikka tiraadi teemal “no kuidas nad siis nüüd niiviisi?”, aga siis tuli meelde see tavainimese postitus ja ma otsustasin, et ma ei ütle mitte midagi. Peale selle lõigu siin, aga plaanituga võrreldes võib öelda, et olen erakordselt tubli, et end erandkorras tagasi hoidsin ja ei läinudki üle piiri. Mediteerin hoopis teemal “eks me kõik ole erilised “. Jõuluimed on olemas!

P.S. Neile, kes meid Supilinnas näinud on – ta tegelikult ei vaevle hirmsa haiguse käes ja ei ole vaja hakata tema ravimiseks annetusi koguma. Nii rääbakas näeb ta välja lihtsalt selle pärast, et on otsustanud kogu karva seljast maha visata. Kui ma teda kammin, on tulemus selline, nagu teda oleks hekikääridega rünnatud, ja hiljemalt ühe päeva pärast tokerdab jälle igalt poolt midagi. Tundub, et nüüd lõpuks hakkab otsa saama, aga ma vähemalt kaks nädalat juba kammin ja koristan ja köhin, sest ikka on kogu aeg koerakarvad igal pool.

P.P.S. Eestlased oskavad komplimente vastu võtta küll. Tuli täna postiljon ja laotas oma kirjad letile sel hetkel, kui üks tudeng just leti äärest lahkumas oli. Tudeng vaatas teda ja ütles maailma suurima naeratusega:”Oi, proua, küll teil on ilus müts!” Ja proua vastas rahulikult:”Ahah.” Info sai vastu võetud, mis siin ikka suuri sõnu teha.

* Ei, see ei olnud kvalitatiivne hinnang, lihtsalt tähelepanek.

6 kommentaari

  1. Ei tea, kas see on kohane siinkohal mainida, aga sai omal ajal isegi jalgsi Mustamäelt Lasnamäele kõmbitud, kuna öösel taksoraha polnud. Nädal tagasi, 15 kilomeetrit… Mis tunne on, küsite? Täna andis valu sedavõrd järele, et suutsin isegi arvuti käima panna🙂

  2. Mina arvan ikka, et koer tegeles mingi paranormaalse entityga. Vinnastage oma EMF-masinad ja elektromagnetväljamõõturid! Kriipi. Mul ühel tuttaval kaksikud pisipojad räägivad onust, kes otsib küll kotti või läheb või tuleb koju või on akna taga. Ghost busters!

    • Hea tekst! Kohe ei saanud küll pihta..

  3. Mul oli riiul, mis seisis aastaid oma koha peal muutumatu sisustusega. Ja ühel päeval ma tulin koju ja see riiul OLI ümber kukkunud ja olles puitlaastust s—nikerdis oli ta ise purunenud, kuid suutnud ka purustada enda alla jäänud puidust pärandustugitooli ning enda seljas juba aastaid asunud lillepotid jne. Mingi ime läbi kukkus ta arvutis paarkümmend sentimeetrit mööda, olgu ta kiidetud. Suht kaos ja katastroof ja mullatoidurestoran nägi pilt välja.

    Ma kahtlustan avatud rõduust ja tollaste naabrite kassi (kes minu arust kõll ülekaalusline ei olnud), aga võimalik on ka lokaalse ulatusega maavärin või märatsevad vaimud vm.

    Igatahes – riiuleid ei või iial teada!

  4. Tead kui hea tunne on, kui „planeerid üle” ja siis lähebki kõik perse ja ilmneb, et sellest planeerimisest oli kasu, strateegiad on juba läbimõeldud ning käivituvad automaatselt. No fuzz.

    • Mul on eriti hea tunne, kui keegi teine on planeerinud üle ja mina saan planeerimatult tema pehmele ette valmis pandud padjale maanduda.😀 Aga jah, pikemas perspektiivis ma tegelikult hindan ka ise väga mingitki läbimõeldust.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid