Nii raske on asjalikke mõtteid mõelda, nii et kirjutan siis teile. Ma Teile kirjutan – mis enam?
Hoiatus, järgnevad lõigud pole omavahel seotud.
Ma näen Facebookis huvitavaid asju. Muuhulgas on mul seal mees ja naine, umbes miljon aastat lahus olnud. Mees teeb pidevalt naise kohta oma seinal vihkavaid märkusi, muuhulgas lingib ka tema blogi. Miski ei näita paremini, et oled eksist üle saanud, kui see, kui sa pidevalt temast kirjutad. No et kogu maailm ikka teaks, et sa oled üle saanud. Meenub see, kuidas ma omal ajal I&I blogi lugesin ja mõtlesin, kui rõve võib olla Irjal selles suhtes olla, kui mees kogu oma ärkveloleku aja ainult eksile tundub mõtlevat. Selles mõttes analoogne olukord, et ka tookord eksnaine ignos toimuvat ja jätkas rahulikult oma tööd (kuigi karta on, et Kroonika peatoimetaja ametist ilmajäämine oli vähemalt osaliselt sellega seotud). Igatahes. Nüüd kirjutas see minu Facebookis olev naine ÜHE KORRA, et mees ütles talle lapse kuuldes halvasti – ja kohe olid kohal head inimesed, kes heitsid talle ette seda, et kuidas ta ometi avalikult musta pesu peseb. Nii madal temast. Mehe seinal naist mõnitavate väljaütlemiste juures nad selliseid kommentaare ei jäta, ei tea, kas mees on juba nii sügaval poris, et nagunii enam midagi päästa ei anna, või talle on lubatud? Kujutan juba ette, kuidas varsti ei taha laps enam oma hullumeelse isaga kohtuda (kui vaimsest vägivallast rääkida, on lapse jaoks üks rõvedamaid asju see, kui üks vanem teise kohta halvasti ütleb ja teda sellega nö vestluse kaasosaliseks sunnib) ja siis algab kohtusaaga, sest “ema takistab lapsega kokkusaamisi”.
Soe jõuluaegne soovitus – ostke endale pesapallikurikas ja õppige seda sihtotstarbeliselt kasutama. S.t. palli lööma muidugi. Maailm on üks ohtlik koht ja treenitus tuleb kasuks. Välisuks olgu lukus ja kurikas ukse kõrval, et oleks trenni minnes hea võtta.
Mul on juba ammu skaibis üks kolumbialane, kellega ma ikka vahepeal skaibin, et hispaania keelt praktiseerida. Viimasel ajal on neid vestlusi aga järjest vähemaks jäänud, sest esiteks on mul vestluskaaslasi niigi piisavalt ja teiseks on tal see häiriv komme, et ta iga kord alustab ja lõpetab vestlust sellega, kui kaunis ja ideaalne ma ikka olen. Kuna ta on 45aastane, üritasin vahepeal rääkida, kuidas mulle ikka kohutavalt meeldivad endast nooremad poisid ja KUI armunud ma siin mõnesse 25aastasesse olen, aga kasu ei midagi, nagu poleks arugi saanud. Juba aasta alguses mõtlesin välja kallima ja rääkisin talle, kui kenasti meie suhe ikka sujub jne jne. Sellest nagu oli kasu (eriti pärast seda, kui üks palja ülakehaga heas vormis noormees mu selja tagant mööda astus, kui meil parajasti videokõne oli), aga nüüd on ta viimasel ajal hakanud mulle rääkima, et ma võiks teda oma sõbrannadele tutvustada. Ma ütlesin, et ole nüüd, mu vallalised sõbrannad on kõik ca 20 ja elavad Eestis, mis sul neist. Tema leidis, et ometigi just neist on ta väga huvitatud, sest armastus vanust ei tunne ja ehk mõni teist tahaks väga teisele mandrile kolida. Ütlesin siis, et see on küll imeline, sest mu vanaema on vallaline ja talle kuluks just kuum lõunamaa mees ära – vahet seal siis, kumb osapool teisest 25 aastat vanem on. Kes oleks osanud arvata, et härra Colombia selle peale ootamatult leiab, et vanus siiski EI ole suvaline number? Mina küll mitte. Kui silmakirjalikud on ikka inimesed. 
Aga pole hullu, mu vanaema tundus viimati üsna rahul olevat ja vaevalt et ta tahaks hakata nüüd selles vanuses veel hispaania keelt õppima. Ehk saab ikka kuidagi üle sellest kaotusvalust, kuigi nõme muidugi, kui armastus sedaviisi otse sõrmede vahelt minema lipsab.
Sarjast “Miks mind sunnitakse intellektuaalset omandit varastama?” Sõbranna kurtis, et tahab vene keelt õppida, nii et mina, sõber nagu ma olen, mõtlesin, et kingiks talle jõuluks vene keele grammatika (sest õpikuid ja lihtsamaid tekste vedeleb meil kõigil vanemate raamaturiiulis niigi). Ja kahes raamatupoes öeldi mulle, et neil lihtsalt ei olegi (st mitte laos parajasti pole, vaid ÜLDSE ei ole) normaalset vene keele grammatikat, ei eesti ega inglise keeles – “aga äkki soovite venekeelset inglise keele grammatikat?” Ei, aitäh, kui ma inglise keele grammatikat tahaksin, loeksin ma seda inglise keeles. 😀 Ma ei saa aru, kuidas see on võimalik riigis, mis Venemaaga piiri jagab ja kus pea kõik inimesed vanuses +40 jätkuvalt vene keelt räägivad ja suur osa noortest sellest vähemalt mingil tasandil huvitatud on. Ei saa ju kuidagi öelda, et nõudlust ei ole. Internetist ma vaatasin, et paar raamatut, mis väidavad, et räägivad vene keele grammatikast, on täitsa olemas, aga need olid kõik läbimüüdud. Nii et arvata on, et ma võtsin interneti lahti ja tõmbasin endale korraga kümme erinevat ingliskeelset grammatikaraamatut, lehitsesin need läbi ja jätsin paar meeldivamat alles, et sõbrannale edasi saata – aga nüüd on see lihtsalt sõbralik žest, eks ole, seda punase paelaga ei paki ja selle eest poodi raha ei jäta. S.t. jätaks, aga pood ei paku mulle seda võimalust.
Või näiteks Doctor Who jõuluosa – ei tea küll, kas ootaks sada aastat, kuni pärast minu surma saab ühel ilusal päeval ka Eestis selle eest euro visata ja selle legaalselt alla laadida, nii et tegijad (kes seda igati väärt on) tasustatud saaksid, või tõmbaks netist, sest vaadata tahaks ju KOHE? Ei tundu mulle väga keerulise valikuna, kui sul ei ole valida mitte, kas maksad või varastad, vaid kas “varastad” või oled üldse ilma – või hakkad end ajama läbi ussi erinevate kehaosade, et kellelegi kuidagi maksta saaks. Ma tahan inimestele raha anda, aga ei lasta. 😦
Ahjaa, Steami jõulumüügile kulutasin ainult kümme eurtsi. Neli mängu sai selle eest, nii et minu meelest päris hästi läinud. Iseasi, millal ükskord tekib aega, et neid ka mängida, GOG-iski on veel mitu mängu ostetud, aga proovimata. Küll iseendale on tore jõulukingitusi teha.
Pärdikute päevaraamat 