Viimane nädalake on kuidagi ekstradiip olnud, arutletakse muudkui sügavatel teemadel. Või minu ümber ehk arutletakse asjade igavikulisuse jms üle. Millised inimesed võiksid olla ja peaksid olema, mille poole siin ilmas püüelda. Ja kas vanad koerad on veel üldse võimelised kevadist päikest ja esimest lund siiralt nautima või on kõige (ja ma mõtlen KÕIGE) kordumine paratamatult nii küüniliseks muutev protsess, et pea igaüks kalestub, kuni looduses nähaksegi ressurssi, kallimas kõndivat rahakotti/fleshlight’i, suurepärases raamatus/teatrietenduses võimalust midagi instagrammi/facebooki lisada ja seevõrra oma sotsiaalset positsiooni kinnistada. Tahaks loota, et töö on ikka suures osas tellija materjalist ja inimesed saavad ise midagi ära teha, et taibata, et see, kui mitut päikesetõusu sa näinud oled, ei tee iga järgmist sugugi vähem ilusaks. Loe edasi “Selle aasta viimased mõtted”
Pärdikute päevaraamat 