Selle aasta viimased mõtted

Viimane nädalake on kuidagi ekstradiip olnud, arutletakse muudkui sügavatel teemadel. Või minu ümber ehk arutletakse asjade igavikulisuse jms üle. Millised inimesed võiksid olla ja peaksid olema, mille poole siin ilmas püüelda. Ja kas vanad koerad on veel üldse võimelised kevadist päikest ja esimest lund siiralt nautima või on kõige (ja ma mõtlen KÕIGE) kordumine paratamatult nii küüniliseks muutev protsess, et pea igaüks kalestub, kuni looduses nähaksegi ressurssi, kallimas kõndivat rahakotti/fleshlight’i, suurepärases raamatus/teatrietenduses võimalust midagi instagrammi/facebooki lisada ja seevõrra oma sotsiaalset positsiooni kinnistada. Tahaks loota, et töö on ikka suures osas tellija materjalist ja inimesed saavad ise midagi ära teha, et taibata, et see, kui mitut päikesetõusu sa näinud oled, ei tee iga järgmist sugugi vähem ilusaks.

Igatahes, käänasin ma end parajasti eile töö juures kringliks (ikka on ca 2 cm spagaadist puudu, areng on märgatav, aga aeglane), seisin pea peal ja tegin muid selliseid asju, mida saab endale lubada, kui järgmisel päeval eriti tugevat trenni ei ole, ja lasin ajul elu üle järele mõelda. Jooga nimelt on selline suurepärane asi, et ma saan täiesti aru, miks lääne maailma põhupead just seeläbi edasi pürgida eelistavad – kui tavalise meditatsiooni käigus võib olla raske oma pead “tühjendada”, eriti alguses, siis joogat tehes keskendud paratamatult hingamisele ja oma keha kuulamisele ja kõik muu sumin jääb kuidagi hulga vaiksemaks ja vajub kuskile tahaplaanile. Ja siis on võimalik neid taustamõtteid ja oma emotsioone tavapärasest objektiivsema pilguga vaadata. Vähemalt minule tuleb see jooga ajal hulga kergemini kätte kui mediteerides. Ei pea eriti pingutama, et aru saada, et paljud asjad, mis vahel tunduvad üliolulised, just nimelt TUNDUVAD üliolulised.

Nii mõnus tunne oli, et ei pannud ise tähelegi, kui olin juba kokku tunnikese seal püherdanud. Ja sellest tulenevalt mõtlesin sellele, et just tuli jutuks sõbrannaga, et kõige paremad hetked elus on hetked, mil aeg otsekui seisab. Õigemini liigub, aga aegluubis ja sa jälgid end otsekui kõrvalt ja kogu maailm on VAIKNE ja miski ei ole eriti oluline peale selle hetke, kus sa just parajasti oled. Ma olen varem kirjutanud sellest, et ma käin jooksmas, sest see võimaldab vahepeal kogu maailmal heli vaiksemaks keerata. Ma ARMASTAN ronimist, sest eriti headel päevadel on ka seal olukord, kus maailmas ei olegi midagi peale minu ja selle konkreetse ülesande, mille kallal ma parajasti pusin. Sest jooga ja jooksmine teevad maailma vaiksemas, aga aktiivne tegevus võimaldab sellesse hetke ka liikumise panna ja tunnetada, kuivõrd ideaalselt üks õlitatud masinavärk toimida võib.

Kui ma väike olin, sain ma selle tunde tihti raamatutest. Selle tunde, et ma loen ja põhimõtteliselt hoian hinge kinni ja mitte ühtki teist maailma parajasti ei olegi olemas. See tuba, kus ma viibin, on ainult mingi kookon, kust ma välja vaatan. Nüüd on haridus ja elu mu ära rikkunud, aga vahel tunnetan ma seda ikka. Noorena oli teine asi, ma kirjutasin välja lauseid, mis ei pruukinud isegi loo suhtes kandva tähendusega olla, aga mis tundusid lihtsalt nii täiuslikud, et juba ainuüksi nende kõla puudutas midagi. Selle pärast ei teinud ma hiljuti seda raamatumeemi ka, et neid raamatuid, mis mind puudutanud on, on nii palju – ja tihti on ka nii, et mulle isegi ei meeldi mingi raamat eriti, aga üks lause või mingi pisike jupike mõjub nii, et ma tean, et see raamat ei lähe mul mitte kunagi meelest ära.

See tundub mulle endale totter (öelge nüüd keegi, et teil on ka nii, palun), nii et ma selgitan seda filmide näitel (kuigi filmidega juhtub mul seda tunduvalt harvemini). Aastal 1997 tuli välja selline täiesti suvaline film nagu Con Air, kus Nicolas Cage saab kangelast mängida. Aga mingil põhjusel kummitab mind jätkuvalt vahepeal hoopis see Steve Buscemi minut, sest see lihtsalt torkas ülejäänud filmi taustal nii selgelt silma, nagu oleks ühe maailma külge üks hoopis teine maailm surutud, aga kuna need on nii erinevad, on servad selgelt narmendama jäänud:

No ja lisaks ma armastan Steve Buscemit. Aga see ei olnud selle point.

Aga maisemate teemade juurde tagasi tulles, siis paar uusaastalubadust on mul ka. Ainult kõige tähtsamad panen kirja:

1. Teine lõputöö valmis saada ja kevadel ära kaitsta. Eelmisel aastal teadlikult ei lubanud seda, sest tundsin juba ette, et vajan esmalt eelmisest puhkus. Lõputöö aastas tundub ka päris hea areng. Nii et kohe varsti saate te sellest palju kuulma.

2. End jätkuvalt edasi voolida, vaimselt ja füüsiliselt. Kuni ma ei seisa, ei ole mul igav.

3. Seda küsimust tahaks iseendale rohkem esitada, et kõige olulisem siin elus meelest ära ei läheks:

P.S. Täiesti eraldiseisev märkus – tuli välja, et mõned inimesed arvavad, et me oleme AbFabiga õed. Õed Tigedad sel juhul ilmselgelt. Ma saan aru küll, kust see tuleb, mõlemad sellised blondid ja pisikesed ja muudkui ilguvad.