faith

kui ägedaid asju tehakse ilmas

Ma tunnen, et olen leidnud oma tõelise kutsumuse, siit tuleb mu järgmine haridus. Just kidding, aga idee tõeliselt rahvusvahelisest haridusest on sel kujul väga äge. Nii et kui te teete praegu bakat, millelt annaks sinna edasi minna, siis esmaspäeval (15.12) kell 16-18 tutvustatakse Jakobi 2-428 rahvusvahelist ühisõppekava “Sociolinguistics and Multilingualism”. Seal räägitakse õppimisvõimalustest, sisseastumistingimustest jne, küsimusi saab kindlasti ka esitada. Ja te ei pea ilmtingimata hetkel bakas olema, kõik huvilised on kuulama oodatud.

Teen väikse tutvustuse ka. Ja kui ma ütlen “teen”, mõtlen ma, et “kopeerin julmalt reklaamkirja, mis meile saadeti”, aga see on kõik hea eesmärgi nimel.  Magistriõppekava /*Sociolinguistics and Multilingualism*/ (SoMu) on rahvusvaheline ühisõppekava, mille õpetamises osalevad Vytautas Magnus University  (Kaunas, Leedu), Johannes-Gutenberg University  (Mainz, Saksamaa), Stockholm University (Rootsi) ja Tartu Ülikool. Minu meelest on see megaäge, et mitmekeelsust õpetataksegi järjest mitmes erinevas ülikoolis – ja igal ülikoolil on oma stiil ja oma lähenemine, nii et see on kahtlemata väga kasulik, kui õpilane näeb, et akadeemiline maailm ei ole ilmtingimata nii selgelt piiritletud (ja samas, et Maa pöörleb ikka igal pool ühtepidi).

Õpingud sisaldavad nii  teoreetilisi kursusi kui analüüsimeetoditega tutvumist, et mõista ja hinnata Põhjamaade ja Baltikumi sotsiolingvistika ja mitmekeelsuse alal tehtavat. Lisaks keskendutakse võõrkeeleoskuste lihvimisele: õpitakse suuremaid rahvusvahelisi vahendajakeeli, nt saksa keelt, ja vähemalt kahte väiksema kasutajas- ja
õppijaskonnaga Euroopa riigi- või rahvuskeelt.

Õppekava sisaldab nii sotsiolingvistika põhiteooriaid ja -meetodeid (traditsiooniline sotsiolingvistika, variaablusuuringud, konstruktiivne sotsiolingvistika, keele varieerumine, keelekasutuse ja sotsiaalsete mallide suhe) kui tutvustab ka uusi ja avaramaid seisukohti mitmekeelsusest kui rahvus-, vähemus- ja sisserännanute keele
paralleelsest kasutamisest ühe või mitme vahendajakeelega.

Õppekava peamine eesmärk on valmistada ette spetsialiste, kes on saanud põhjaliku lingvistilise ettevalmistuse ning on suutelised läbi viima mitmekeelsusalaseid uuringuid ning tutvustama nende tulemusi nii akadeemilises ringkonnas kui ka teiste sihtrühmade hulgas (sh poliitikud), aidates sellega kaasa teadlike otsuste langetamisele.

Õppetöö keel on inglise keel. Õpinguid alustatakse Kaunase ülikoolis, teisel semestril õpitakse Mainzi ülikoolis, kolmandal semestril õpitakse üliõpilase valikul kas Stockholmis või Tartus. Õpingute viimane, neljas semester keskendub magistritöö tegemisele kas Kaunase või Mainzi ülikoolis.

Rohkem infot õppekava kohta leiab õppekava kodulehelt.

faith · sport

Sattusin vaatama saadet “Avameelselt” ja olin täiesti pahviks löödud sellest, KUI hea Liina Orlova välja nägi. Jutt oli ka väga meeldiv, ta jättis väga targa ja mõistliku mulje. Tore oli teda vaadata.

Teised … Noored inimesed kipuvad veel pooli valima (tema oli isegi väga mõistev, lihtsalt isa suhtes kaastundlik). Ja ei taipa, et nad ei tea kogu tausta, ei saagi teada, kui ema tahab laste ja isa vahelisi suhteid säilitada ning ei räägi asjust, mis raske otsuseni viisid. Kui ainult inimeste endi sõnu uskuda, tahab igaüks end muidugi inglina näidata. Mis näidata, isegi uskuda, et TEMA pole ju midagi teinud, talle ainult tehti liiga. Selles konkreetses loos saaks muidugi asi kohe selgemaks, kui lugeda intervjuusid, mida ta ema sel perioodil andnud on (kui on hirmus tahtmine nii palju aastaid hiljem veel “süüdlast” otsima hakata), aga ma ei räägigi konkreetselt sellest suhtest, vaid nii üldises plaanis. Mulle on ammu jäänud mulje, et mehed kardavad muutusi ja tahavad viimse võimaluseni suhet säilitada – isegi siis, kui nad ilmselgelt suhtega rahul ei ole ja käituvad selles suhtes nagu viimased tropid, andes oma käitumisega igati mõista, et mingit suhet pole juba ammu enam. Kui neile öelda, et mis seal ikka, lähme laiali siis, on nad kohutavalt šokeeritud, et naine nii koleda asja peale tuli. Ja meesõiguslased saavad jälle rääkida, et naised algatavad rohkem lahutusi ja jätavad lapsed isata. Mis on naljakas, sest igas muus mõttes usuvad inimesed siiani kindlalt, et mehed on ju riskialtimad ja väärikamad ja mida kõike veel, kui naised on need, kes on valmis pigem oma viis last selga võtma ja kasvõi kuuse alla kolima, et mitte ainult kehvas austuseta suhtes olla. Aga see on kõik jällegi üldistus.

Hoopis teisel teemal. Mõtlesin mina täna öösel, et mina, vana joogaguru, ei peaks algajate kraamiga lollitama, aga võiks vahelduseks midagi painduvusele ja tasakaalule teha. Nii et tegin alloleva video järgi kaasa … Täitsa hirmus, kuidas täiskasvanud inimene võib väänelda. Ma sain kõigega enamvähem hakkama, aga kõikusin nagu tuulelipp ja tundsin, et näen selle käigus välja, nagu oleks püksid täis lasknud. Ja see asi, mis hakkab ca kell 3:50 – minu käsi lihtsalt ei ulata selja tagant sinna reieni. Kusjuures alles viimases trennis naerdi minu üle selle pärast, et minu “ahviindeks” on kõigist madalam – st isegi siis, kui inimesed on minust lühemad (mõni selline on maailmas isegi olemas), ulatavad nende üles sirutatud käe sõrmed minu omadest kaugemale. Hakka või tõesti ka käsi rippudes pikemaks venitama (AbFab plaanis kummagi käe otsas 45 sekundit rippuda, spordihai, nagu ta on, unustasingi uurida, kuidas tal sellega läks). Igatahes, kui te tunnete end liiga enesekindlalt, saate kõigega hakkama ja maailm on teie ees valla, siis tehke hommikuvõimlemise asemel see video kaasa ja teie enesehinnang saab kohe õigesse kohta tagasi löödud:

Aga selles mõttes toimis suurepäraselt, et venitas kõik hamstringid (no mis need on? kõõlused vist) jms kenasti lahti ja pärast seda paindusin nagu … Igatahes mitte nagu vana mees, kui see vana mees just suurepäraselt ei paindu.

faith

Kas sina oled elus inimene? (tule taevas appi)

vandenouteoreetikud-70328059

Sattusin Ekspressist sellist artiklit lugema ja naersin mõnuga, mõeldes kui head nalja mõned ikka teevad. Kuni sain järsku aru, et … Et see polegi nali. Täitsa tõsiselt. Ma saan aru, et seda on raske uskuda, aga need inimesed ajavad seda juttu täiesti tõsiselt.

Nimelt. Inimesed on hakanud avaldama ajakirjades kuulutusi, kus teatavad, et nemad “Eesnimi:Perekonnanimi + isikukood” on elusad inimesed. “Miks?” küsite te muidugi innukalt. Selle pärast, kulla inimesed, et vaadake nüüd korraks oma ID-kaarti. Mis te seal näete? Oma nime. Ja kuidas on see nimi kirjutatud? Trükitähtedega. On veel ainult üks koht, kus nime trükitähtedega kirjutatakse, ja see on hauakivi. Nii et OTSE LOOMULIKULT on loogiline järeldus see, et Eesti Vabariik on teile dokumenti väljastades teid salamisi hoopis surnuks kuulutanud.

Põhipoint on aga hoopis selles, et kuulutades end elavaks inimeseks, kuulutavad need inimesed end enda meelest vabaks panga orjusest.

Eestis levitavad seda õpetust Argo ja Evelin, kes miskipärast, vastupidiselt oma õpetusele, tahavad ise hirmsasti anonüümseteks jääda, kuigi on oma näoga korduvalt Tallinna Televisioonis esinenud. Aga nagu me teame, ei kuulu ei isikukood ega perekonnanimi delikaatsete isikuandmete alla, nii et olgu siia siis kenasti kirja pandud, et need inimesed on Evelin Nahkur (sündinud 05.10.1977) ja Argo Tammist (36512070256). Nii õpetavad nad inimestele, et meie riik on tegelikult aktsiaselts, USA tütarfirma, ning selle omanikuks on Rooma paavst. Muidu poleks nagu hullu, tore ju, et meil nii jumalakartlik omanik on, aga meile valetatakse – tegelikult on kõik meie laenud juba 2012. aastal kustutatud ja isegi, kui me oleme laenu võtnud, pole tegelikult mitte mingit põhjust neid tagasi maksta. Kordan: ära lase end segada faktist, et sa said raha ja selle eest midagi ostsid, tagasi maksma sa EI pea. Vähemalt juhul, kui oled end elavaks inimeseks kuulutanud. Sest elavatel inimestel pole mitte kellegi ees mingeid kohustusi.

Põhineb see kõik siis sellel teoorial. Ja pange tähele, USA-s selliseid ei hellitata, vaid pannakse nii lolli jutu ajajatele kohe 5000 dollarit trahvi, sest tegelikku seaduslikku alust asjal ei ole. Meil saavad nad rahulikult oma iba ajada, nii et nende järgijad mõtlevad tõsimeeli, et on nüüd pangalaenust priid (kas seda raha polnud siis ka olemas, kui te selle eest ostetud värvi seina määrisite, selle eest ostetud piletitega Kanaaridele lendasite, või selle eest ostetud toitu sõite?) ja topivad oma isikukoodi internetti, et naljahambad saaksid näiteks nende nimele sms-laenu võtta vms lõbusat teha. Kuulutused on tagantjärele kõik ju netist üles leitavad.

Ainus asi, millest ma ÜLDSE aru ei saanud, oli see, et laenude tagatisteks olevat meie endi kehad. Ma ei kujuta ette, mida see päris täpselt tähendama peaks. Aga sellest pole midagi, kui ma ise päris täpselt aru ei saa – eksperdid oskavad seda kindlasti paremini selgitada. Nii et palun väga, lavale astuvad Argo Tammist ja Evelin Nahkur ise:

Ma tahaks nüüd suurte tähtedega kirjutada, et ÄRGE VÕTKE NENDE JUTTU TÕSISELT. Kui mõni teie sugulane uskuma jääb ja mõtleb, et saab nii võlgadest priiks, siis seletage neile, et panku ei huvita, mida nad avaldanud on, kui nende laenul on tagatis, siis see tagatis neilt ka käest ära võetakse, kui nad oma võlgu ei maksa. See on oluline, muidu on jälle hunnik väheinformeeritud inimesi oma korteritest ilma, sest usuvad mingeid imelikke inimesi, kelle sissetulekuallikatest me keegi midagi ei tea, aga kes ilmselgelt millegi eest kuskil elavad.

P.S. Ma siiski mainiksin ära, et pole ajakirjaniku asi öelda, kui pikka seelikut keegi kanda tohib – või naise väärtust tema naeratuse põhjal määrata. Ole inimene.

P.P.S. Pildi laenasin ma Ekspressilt. Loodan, et nad ei pane pahaks, et ma nende artiklit ja fotot kasutan, sest kasu ma sellega ei teeni, vaid, vastupidi, pakun lihtsalt neile laiemat kõlapinda. Nagunii on minu jaoks tegu veel viimase huvitava ajalehega Eestis, mis ei ole päris kollaseks ära läinud.

anna kannatust

pean vist abi otsima

Mina nimelt olengi see, kelle pärast vanemad oma lapsi liigse hariduse eest hoiatavad – raamatusõltlane. Kusjuures hoiatamisest pole kasu, vähemalt minu puhul poleks olnud, sest sõltuvus sai alguse juba varases lapsepõlves. Mäletan, et juba üheksakümnendate alguses oli meil kodus arvuti ka (ma olin siis juba algkoolis) ja isa ei jõudnud ära kiruda, et ma käin vaheldumisi arvuti ja raamaturiiuli vahet ja kohe varsti kannan prille. Kandsingi, iseasi, kas nüüd selle pärast.

Noh, nüüd, ca 20 aastat hiljem on asi nii hull, et raamatupoodi ei julge minna, sest nii raske on sealt tühjade kätega lahkuda. Umbes nii, nagu hasartmängusõltlane ei tohiks kasiino poole vaadatagi, kohe tahaks sisse astuda. Korteris, kus ma hetkel elan, olen suutnud raamatuuputust niigi väga edukalt vältida. Aga täna pidin omanikuta jäänud raamaturiiuleid sorteerima, et vaadata, mida võiks edasi anda ja mida mitte – ja nagu naksti oli kaks suurt hunnikut enda jaoks kõrvale pandud. Ühe Durrelli andsin AbFabile, muu jääb vist kõik omale. Mis seal siis oli? “Trifiidide päev”, “Asum” ja üks selle järg, “Rock’n’roll ja ridamaja”, “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss” jne jne. Ja näiteks “Iidsete aegade lood”, mida ma täiega kaifisin, kui ma väike olin. No kuidas ma jätan sellised asjad endale koju vedamata? Ei jätnudki. Kuhu ma need kõik nüüd ära mahutan? Mina küll ei tea.

movies

tahaks veel halvasti öelda

Aga mitte ainult. Suisa kahte filmi vaatasin, mis kergelt närvi ajasid.

Üks oli Predestination. Film räägib uurijast, kes rändab ajas ja nimi ütleb juba ära, mis paradoksi seal jälle ruunatakse. Muidu oli film nauditav ja lugu täitsa huvitav, aga see muna ja kana teema pole päris mulle, mind ajab närvi see, et olukord ise mulle loogiliselt võimatu tundub. Aga noh, ajaraisk ei olnud, seda esitati põnevalt, ca esimesed 30 minutit ma ei ühendanud veel kõike ära ja pärast seda oli ikkagi tore mängu ilu jälgida.

Aga vot see teine. The Maze Runner oli see, kus oli nii palju imelikku, millest kõigest tahaks rääkida. Siit edasi tulev jutt sisaldab nüüd hunnikut spoilereid ilmselt, nii et kes ise vaadata tahab, ei peaks ehk edasi lugema. Loe edasi “tahaks veel halvasti öelda”

anna kannatust · faith

maakera sees on teine maakera

tennis

Hoiatan ette, et sellest tuleb megapikk filosoofiline postitus teemal “maakera sees on hoopis suurem maakera” – ehk siis sellest, kuidas minu isiklik mikrokosmos toimib. Sain öösel aru, miks eile nii teravalt sõna võtsin – ärkasin teist ööd järjest hommikul kell kuus ja mõtlesin, et kõht on tühi. Magasin selle peale muidugi edasi, aga pole kaugel aeg, mil ööune vahele külmkapi kallal hakkan käima. Igatahes lõppes eilne õhtu nii, et sain Facebookis kuulda, et minusugune ei peaks üldse kellegi hariduse kallal norima (kividega loopimise osas on kellelegi salaja vetoõigus antud vist, vastu visata ei tohi), sest a) ei tohiks kõrgkoolis käia, kui õpitut hiljem ei rakenda (no nii, nagu töötud ei tohiks kõnniteedel kõndida, sest need on kellegi teise maksuraha eest sinna pandud) ja b) mu haridus on täiesti mõttetu, sest ma ei teeni sellega rämedalt pappi.

Jätame nüüd kõrvale selle, et välismaalastega töötamine on juba iseenesest etnoloogiaalase hariduse rakendamine*, mis sellest, et selle eest peale ei maksta, ja prantsuse keelt kasutan ma samuti igapäevaselt. Jätame kõrvale ka selle, et huvitav, et selline etteheide üldse tuleb kelleltki, kes ise idamaiste õpetuste vastu huvi tunneb – sealkandis on ju aastatuhandeid juba veedadest tarkust taga aetud ja kuigi Nirvaanasse jõudmiseks on palju erinevaid teid, ei alga need tavaliselt kaubanduskeskuse ukse tagant. Ta võiks ju hinnata seda, et ma maistest väärtustest kaugemale pürgin, ja mind sel okkalisel teel julgustada. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Loe edasi “maakera sees on teine maakera”

anna kannatust

On ikka häid uudiseid ka ilmas

Näiteks selgus, et aasta paksuvihkaja tiitli saab nüüd kerge südamega teisele staarblogijale* üle anda. Ma nimelt vihkan üsna valimatult kõiki, kes kehval päeval mulle jalgu jäävad, ja parematel päevadel jällegi arrr ei vihka pea midagi. See viimane oli küll häbitu vale, aga see nimekiri on kenadel päevadel ikka üsna palju lühem ja sisaldab asju nagu silmakirjalikkus ja näljahäda, mitte “kellegi laps röökis poes, kõik titemammad on peast soojad kõplad, kes võiksid maamuna pealt kaduda”. See, et silmakirjalikkus mulle ei meeldi, tähendab muuhulgas seda, et natuke ajab närvi, kui keegi, kes alles hiljuti suure vaevaga veidi kaalust alla sai (ja ilmselt aasta pärast selle kõik kenasti tagasi korjanud on ja karjub, kuidas kõik võiks oma arvamuse omale hoida, sest see on ainult tema oma asi, milline ta välja näeb), leiab, et ta peaks nüüd kõigile teistele ütlema, et nad on tahtejõuetud lambad. Samas see paks on äkki mõne teise hirmsat tahtejõudu eeldava asjaga hakkama saanud, mis sul üle jõu käib, näiteks, ma ei teagi nüüd kohe … KESKKOOLI ÄRA LÕPETANUD. Aga ma ei hakka rääkima sellest, kuidas enda tegematajätmised on kõik olude sunnil juhtunud, aga teiste omad on tingitud sellest, et nad on ühed saamatud tropid. Need inimesed, kes loevad natuke laiema ampluaaga kirjandust kui erinevate kristallide maagilised omadused ja kaheksa erinevat auravalmistusviisi, on selle kõigega nagunii kursis. Küll aga meeldis mulle väga, kuidas Marca sel teemal kirjutas, ei tahaks küll kedagi solvata, aga ta on vist täiskasvanud inimene.

See on ka tore, et ma ei pea nädalavahetusel mitte ühtki essuma kätekõverdust tegema. Mul oli neist kopp juba väga väga väga sügavalt ees. Randmed ka naksusid juba ja arvasid, et igapäevaselt neid üle 60 teha on ehk liig. Ja see on hea, et ma olen vist novembri keskel ligi hiilinud motivatsioonilangusest üle saanud, sest pole enam nii rõve väljas. Kohati isegi tundub, et äkki me küll sureme kõik hirmsat surma, aga mitte päris otsekohe, vaid näiteks järgmisel nädalal või näeme isegi veel kevade ära.

* Ma täitsa teadlikult ei lingi, sest me ei peaks tegelikult idioote kuulsaks tegema, ainult selleks, et nad klikkide arvelt rohkem tasuta manti saaksid. Seda enam, et ta on oma blogis öelnud ka, et midagi peab talle ometi kasu olema sellest, et ta rahvast rõõmustab, mis minu meelest on äärmiselt küüniline suhtumine – aga samas, mina rõõmustan siin iseennast, eks igaühel omad väljundid. Ja minagi olin 20aastaselt (tema on küll tiba vanem) sama mustvalge maailmapildiga, äkki ta kasvab ka ühel päeval suureks. Lihtsalt kui rääkida sellest, et tarkus ja mõistmine tulebki väikeste osade kaupa, siis see tema torrent tilgub küll üksikute bittide kaupa.