Okei, see on nüüd selge. Tudengid on lausa USKUMATUD inimesed. Üks neist LUBAS mulle, et kui ta kella viie ajal kohtama läheb, astub sama hooga raamatukogust läbi ja toob mulle ühe raamatu ka – ja nüüd ei vasta enam Facebookis. Kas nad tõesti ei mõista mu elementaarseid vajadusi? Ja kas nii imelik oleks siis oma sõbrannale öelda, et “kuule, ma kahe musi vahepeal hüppan korra rampsist läbi, mul üks suvaeit tahtis lugeda midagi”? Minu meelest ei oleks.
Kuu: jaanuar 2015
Kaitstud: EM 4 + raske elu
Kõige halvem laps
Te kõik lugesite seda lugu Postimehest või nägite Pealtnägijast, eks? Mis sellest ikka rääkida. Ma ei tea sellest loost midagi ja selle pärast ei räägi ka. Aga lugesin selle kohta üht kommentaari, mille tõeväärtusest või selle puudumisest ma samuti ei räägi, sest internet on teatavasti suur ja lai ja siin võib igaüks öelda ja uskuda, mida tahab (seda enam, et tihti pidigi olema nii, et käitumishäiretega lapsed näevad vaeva, et lasteaias vms keskkonnas hästi käituda ja elavad siis hiljem väsinuna end kodus välja):
See “Eestimaa kõige halvem laps” oli lasteaias minu kasvandik, küll lühikest aega aga siiski. Nii nagu selle aja jooksul, kui mina tema õpetaja olin ega ka nüüd ei kuulnud ma ema suust lapse kohta ainsatki head sõna. Ema esimene lause minuga kohtudes lapse kohta oli, et eelmises lasteaias oli tema kõige halvem laps. Laps oli lasteaeda tulles küll kaitsepositsioonis ja koheselt nõus kaklema, kuid mõistus oli küll korras. Ema jumaldas oma tütreid ja eriti noorimat, keda lausa Tibuks kutsuti ja keda kõik pidid teenindama. Sekkusin ise, kui ema garderoobis poega tuustis, sest see keeldus Tibu teenindamast. Meie hakkasime poisile andma erinevaid ülesandeid, et ta tunneks end olulisena. Talle meeldis väga tuua õpetajale asju, ehitada ja nuputada. Kiitust ootas ta tohutult ja tema naeratus, kui midagi õnnestus oli siiras ja tänulik.
Kahjuks leidis ema jälle uue lasteaia, kuhu lapsed viia. Ema ise ütles, et poisile seal ei meeldi. Sellele poisile on aastatepikku sisendatud, et ta on halb, teda pole kodus kunagi kuulatud, nüüd siis on häda käes. Mina ei usu ühtegi selle naise sõna, et nad tahavad poega aidata. Nad tahavad temast lahti saada. See naine on superhea valetaja.
Vaat, mis juhtub lapsega, kui talle paha lapse kleeps otsa ette kleebitakse. Mida kasvatasid, selle said. Ehk teeb poiss kasvades ise oma elus korrektiivid ja on oma lastele parem lapsevanem.
Sain südamelt ära öelda, mis on mind piinanud.
See kommentaar tõi mulle meelde ühe juhuse, mis on mind kummitama jäänud. Olen sellest ehk ka blogis rääkinud, võib vabalt olla. Nimelt töötasin ma juba aastate eest, kindlasti rohkem kui viis-kuus aastat tagasi koos ühe naisterahvaga, kel oli kaks last, poeg ja tütar, ning kelle mees oli pere maha jätnud, kui poiss veel alles päris pisike oli (sel ajal, kui mina nendega tutvusin, oli ta ca 10). Ja naine tundus muidu üsna normaalne ja tavaline inimene – välja arvatud siis, kui ta rääkis meestest või oma lastest. Nimelt vihkas ta kogu meessugu. Selles mõttes, et ülemusena kannatas välja, aga ütles, et ta ei taha enam iialgi lähisuhtes olla, sest kõik – ja eranditult kõik – mehed on värdjad. Suurem osa neist ka joodikud, aga päris kindlasti värdjad.
Tütrest rääkides iseloomustas ta teda pidevalt sõnapaariga “normaalne inimene”. Sest tütar oli naissoost, sellised võivad normaalsed inimesed olla. Poisil oli koolis hinnetega probleeme ja ema ütles sellest rääkides otse välja, et “Ma olen talle lasteaiast saadik rääkinud, et küllap sinust üks kasutu joodik tuleb, nagu su isa.” Ja et ta räägib pidevalt lastele, et mehed on KÕIK värdjad ja imbetsillid jne jne.
Ma siiralt ei usu, et kummastki selle pere lapsest võiks normaalne inimene kasvada, kui nad täiskasvanuks saavad (tüdruk peaks seda juba olema). Mul on raske uskuda, et poeg võiks emaga üldse mingeid suhteid säilitada nii, kui 18 kukub. Ja on inimesi, palju inimesi, kelle puhul diagnoos on puhtmeditsiiniline, aga on ka neid, keda on tõesti sünnist saadik terroriseeritud.
Ja mida saaks üks tavaline kõrvaltvaataja sellises olukorras teha? Ma üritasin leebelt öelda nii seda, et ehk peaks lastepsühholoogile minema, kui seda, et tema kasvatusvõtted ei ole ehk need kõige paremad. Ta arvas, et ei ole vaja ja et mehed ju ongi värdjad, see on tõde ja miks seda siis poja eest varjata. Lastekaitsesse helistatakse iga päev selle pärast, et kedagi reaalselt pekstakse, et narkomaanist vanemad jätavad lapsi järelvalveta koju jne – ma ei saa ju neile helistada ja öelda, et mul on siin väike poiss, kelle ema ütleb talle igapäevaselt, et temast ei saa normaalset inimest, sest ta on meessoost, ja ilmselt ei suuda ta selle tulemusena iial normaalset püsisuhet luua, kui ta professionaalset abi ei saa. Selliste probleemide tõttu ei hakka keegi neid lapsi ära võtma ja psühholoogilist abi ei saa keegi kohustuslikuks teha, ei emale ega lastele. Mis tähendab, et liigagi tihti näeb mõni meist last, kes on juba rongi ees, aga kuna see rong pole ametlikuks sekkumiseks piisavalt suur, piisavalt kiire või piisavalt lähedal, ei ole tegelikult mitte midagi teha. Võib ainult istuda ja tulevast Pealtnägijat oodata.
Sellest rongist ma küll ei taha maha jääda
Mõned teist teavad, mõned ei tea, aga Manjana kirjutas oma blogis sellest, mida blogijad teisiti tegema peaksid. Mille peale nii mõnelgi inimesel tekkis muidugi küsimus MIKS. Tema samastas blogimise ajakirjandusega ja põhimõtteliselt tuletas meelde, et kui miski on nähtav väga paljudele, võiks see ju ka võimalikult kvaliteetne olla. Nõus, võiks, aga ei peaks – ei saa santi sundida, kui tema ikka ei taha “hästi” blogida. Aga enne, kui ma sel teemal edasi kirjutan, tahaks öelda, et põhiline point – ärge unustage, et teie kirjutatut võib lugeda ükskõik kes – on ju täiesti õige. Ma kirjutan palju, ma avaldan ausalt meelt, aga ma EI kirjuta avalikult pea midagi oma tööst ega oma eraelust. Ja ma tean, et “parooli all” tähendab lihtsalt “teatud mööndustega avalikult”. Te saate siit lugeda, mida ma trennis tegin või mõnd naljakat (mitte piinlikku või liigdetailset) anonüümset töölugu, aga maailm ei saa igapäevaselt lugeda, kellel ma kätt hoian või ei hoia (veel vähem mingitest meie omavahelistest pingetest, kui, siis üldistatult ja ümber nurga; ja veel veel veel vähem meie seksuaalelust) või töö juures aset leidnud tõsistest asjadest, veel vähem mõne töökaaslase või tudengi eraelulistest asjadest. Ei ole päris nii, et mõni tudeng paneb mõne adminni paksuks (oleks meil vaid nii põnev!) ja mina mõtlen, et “LÕPUKS OMETI, nüüd saan minagi paar klikki!” See oleks ebaprofessionaalne JA ebaeetiline. Blogi on blogi, klatšiks on muud kohad. Loe edasi “Sellest rongist ma küll ei taha maha jääda”
Слава богy!
Lubasin aidata sõbrannal natuke vene keelt meelde tuletada, sest ta hakkab kohe varsti töötama ametikohal, kus seda natuke ikka vaja läheb – ja te ei kujuta ette, kui hirmus see on. Ma olin suutnud juba ära unustada kõik need jubedad susihäälikud. Isegi mu inglise keele kohta on üks tudeng küsinud, kas mul on lisp (mul ei ole mitte mingit kuradima lispi, äkki sul on endal lisp, värdjas? ja ei, ma ei ole selle koha pealt tundlik), prantsuse keele r-i ei ole ma siiani päris hästi ära õppinud (mis seal ikka, ma lihtsalt väldin elu lõpuni selliseid harvaesinevaid sõnu nagu bonjour) ja saksa keeles ma ei saa pool ajast teisi kuulates arugi, et nüüd r-tähega lõppev sõna oli. Kuigi, minu kaitseks tuleb öelda, et saksa keelt kuulen ma harva ka.
Igatahes. Eile tuletasime hääldust meelde ja harjutasime selliseid kauneid sõnu nagu:
чай (seda tähte ma oskan!)
конец (ma ütlen lihtsalt ts, aga ega ma aru ei saa, mille poolest see чай ts-ist erineb)
глаз
жук (pm nagu z või zh)
ваш (siin ei osanud mulle üks venelane ka selgitada, mille poolest see järgmisest tähest erineb, aga internet ütles, et see on nagu sh ja järgmine nagu sch)
щука (ärge te jumala eest seda ühe teise sõnaga sassi ajage, kui uhhaast räägite)
жaждавшии (Püha Jumalaema, päästa mind sellest vaevast, ma ei ole valmis selleks maailmaks)
Kole, kole, kole. Peaks ikka oma romaani keelte juurde jääma.
P.S. Juustukoogijogurt ei ole ikka juustukoogi enesega võrreldav. Tekitas ainult asjatuid lootusi.
Olin täiesti üksi, keegi mind ei toetanud, keegi mulle nõu ei andnud
Ehk taas kord “Rents ütleb, kuidas on.”
On viimasel ajal kuidagi sihuke aeg, et paljude tuttavate esimesed pikad-pikad suhted hakkavad ükshaaval läbi saama. Ja kui ma saaksin euro iga kord, kui ma umbes sarnast juttu kuulen/Facebookist loen … No miljonär ma ei oleks, aga päris mitu eurot oleks mul küll. Ja mulle tundub, et inimestel on kas haugi mälu või tõesti pole kodus peeglit, sest minu jaoks on see täiesti arusaamatu jutt.
Näide 1. Neiu kurdab mulle, et kahtlustab, et mees petab. Läheb kuu aega mööda, olen nende juures peol, sõbranna läheb vetsu ja mees hakkab mulle kohe täiesti avameelselt ja rõvetsedes ligi ajama. Räägin hiljem seda sõbrannale, sõbranna küsib hiljem mehelt ja kuuleb, et hoopis mina olevat mehele ligi ajanud ja küllap solvusin, et mees ei tahtnud. LOOMULIKULT usub ta seda meest, keda ta just petmises kahtlustas, suhted jahenevad, sõbranna on vähem sõbranna. No ja LOOMULIKULT, kui ta pool aastat hiljem mulle uuesti kurdab, et kahtlustab, et mees, kes nüüdseks Rootsis tööl käib, semmib seal kellegagi, EI hakka ma talle ütlema, et terve me tutvusringkond teab sellest tibist, keda ta mees seal põrutab. Milleks? Selleks, et jälle kuulda, et ma olen lihtsalt kade nende suure armastuse peale? Ei ole mulle vaja seda jama. No ja nüüd läheb viis aastakest mööda, paarike läheb lõpuks lahku ja naine kurdab kõigile, kes kuulata viitsivad, kuidas KÕIK sõbrad teadsid küll, et mees lits on, aga KEEGI midagi ei öelnud. Unustades sujuvalt, et ALGUSES oli neid ütlejaid ikka rohkem kui üks, aga kõik loobusid, seda enam, et pole tegelikult ju võõraste inimeste asi öelda, kuidas keegi oma elu elama peab – kui ma olen korra juba sõbrannale öelnud, et ta mees tegi mulle ettepaneku seksida, ja ta seda ignoreerib, eeldan ma, et ju tal pole siis vaba suhtega probleeme.
Näide 2. Neiul suur tüli noormehega, kellega ta on alles paar kuud koos olnud, mees sõimab teda paksuks kasutuks lehmaks, neiu jõuab minu juurde. Mina leian, et ei tea, kas on mõtet olla koos kellegagi, kes juba suhte alguses arvab, et just SEE on tülide lahendamiseks kõige konstruktiivsem variant, tropp ju ei vaevugi oma olemust varjama. Loomulikult saab mees kaineks, avastab, et keegi teine peale selle “paksu kasutu lehma” teda ei taha, roomab tagasi, toimub suur leppimine, mille käigus neiu pihib, mida sõbrannad on asjast arvanud, ja minust saab rahvavaenlane number üks. Suhtlust põhimõtteliselt ei olegi, kuni ta järgmine kord öömaja vajab. Seekord leiab ta, et ma ei ole eriti toetav, sest mina, kogemustest õppinuna, ei ütle enam midagi, peale selle, et igaüks peab ikka ise otsustama, kust tema piirid lähevad ja kuidas ta endaga käituda laseb. Tulemus: järgmine kord (sest loomulikult järgnes leppimine ja uus tüli) läheb ta ööseks ühe teise sõbranna juurde, kellest siis mõneks ajaks saab see päästeparv, keda hädas armastatakse ja muidu vihatakse, sest loobib ju teine nii imelisele suhtele kaikaid kodaratesse. Ühel hetkel toimub ikkagi see lõplik lahkuminek (ei, mitte naise algatusel) ja naine küsib facebookis avalikult, et sõbrad, miks te ometi varem ei öelnud, et ma raiskan oma aega täiesti mõttetule seale. Nii mõnigi leidis sel hetkel, et aeg on küps, et “unfriend” vajutada.
Näide 3. Naine ja mees ei saa lahku minna, sest naine elab mehe kulul, tülid on igapäevased. Naine jätab pidevalt meest maha, leiab, et ta on rahatu ja meeleheitel ja läheb iga kord tagasi, sest “lapsel on ju isa vaja”. Vahepeal saab ikka kolakat ka, mõnikord ka lapse nähes. Tore ju, kui lapsel on isaeeskuju võtta. Nende sõpradega, kes võtavad käest kinni ja ütlevad, et saa aru, inimene, su laps õpib siit praegu üht väga halba peremudelit, lõpetatakse lihtsalt igasugune suhtlus. Numbrid blokeeritakse, Facebookis blokeeritakse, tänaval ei öelda enam teregi. Ükskord pihib naine täis peaga, et on kaalunud prostituudiks hakkamist, sest no kuidagi on ju vaja raha teenida ja mehega koos olla enam ei kannata. Mis on huvitav, sest lihtsalt tööleminekut ei tundu ta kaalunud olevat. Kui tal õnnestub lõpuks ikka teine sama jõukas polt leida, kes vähemalt alguses kesta peale ei anna, küsib ta sõbrannadelt:”Miks te ometi mulle ei öelnud, et ma ta maha jätaksin?”
Ainult üks näide oli konkreetselt elust enesest maha kirjutatud, teised kombineerisin tuttavate lugudest kokku, aga just selliste lugudega ma viimasel ajal kokku puutun. Kes tegi? Ise tegi, ise tegi! Kusjuures kõik algusest peale küsisid, et kas on ilmtingimata vaja. Jah, HÄDASTI. Aga vat oma tegude eest vastutamine, see enam ei meeldi.
Kulla inimesed. Me saame teid vee juurde viia. Me saame teile vett vägisi suhu kallata. Me saame teid peadpidi vee alla suruda, kuni te uppumas olete. Aga vat vägisi jooma sundida ei saa meie teid mitte. Ja kui te ikka juba olete aastakese või viis või kümme kangekaelselt kinniteibitud suuga olnud, siis seda ükskord maha tõmmates on nagu natuke kohatu hakata teistega mölisema selle pärast, et kurat, ühtki sõpra ei ole, keegi ei pakkunud klaasikest vettki.
Kaitstud: EM3
Vahel on hea ka selle pilguga vaadata
Tavaliselt tundub ronimisvideosid vaadates, et mida nalja, see tundub ju nii lihtne, kohe võtaks kätte ja teeks ise järele. Siit videost on hästi näha, et tegelikult ikka ei teeks küll. Kusjuures pange tähele, Matthias ei ole algaja, vaid on ka ise juba mitu aastat roninud. Need on võistlusrajad, suvaline inimene ei suudaks seal algasenditki võtta.
Aga pildil on hoopis Jan Hojer, sest tema on seksikas. Miks tal ilmtingimata aluspesu paistma peab, mina ei tea, aga teate isegi, millised need noored on.
Mehed on NIIIII lollid
Nägin mina sihukest pilti internetis. Ärge saage valesti aru, ilus pilt on, endalegi tahaks sellist keha. Aga selle pildi all avaldasid meesterahvad täiesti tõsiselt arvamust, et “nii kaunis loomulik ilu” ja “tahaks ikka endale ka sellist vormis keha ja ilusate rindadega naist”.
Jah, tainapead, ta rasvaprotsent on miinus kaks, aga vat rinnad, mis ÜLDSE suuremas osas rasvast ei koosne, on tal kindlasti ehtsad! Ärge üldse muretsegegi, kõik on oma ja ausalt saiakontsikuid süües ise kasvatatud. Rääkimata sellest, et üldse ei ole meiki näos tal selle pildi peal, mkm. Kõik puhas loomulik ilu, kulmud kasvavadki naistel sellise kujuga ja kaunilt toonituna, kes teisiti ütleb, on loll ja/või kade või pole ise tõeline naine.
Oh jah. Selline keha on ilus küll, aga kui te sellise kehaga naist tahate, peate ka aru saama, et see ei tule mitte tasuta. Nii et peate kas olema valmis pappi köhima või siis kohe juba tehtud opiga/isikliku rahakotiga naise valima.
Kusjuures SELLEST, et rinnad koosnevad rasvast, suudavad mehed veel kuidagi aru saada, aga see, et riided päriselt muudavad inimese välimust, on nende jaoks täielik müstika. Minu käest on inimesed täiesti siiralt küsinud, kuhu mu rinnad kadusid (või vastupidi, kust need nüüd välja ilmusid), sest ma kannan erinevaid sportrinnahoidjaid. Kui ikka enne ronimist kardiot tahan teha, panen sellise selga, et hüppaksin ainult mina, mitte need osad, mis mul küljes on, mis tähendab muidugi seda, et ma olen ikka üsna korralikult kokku pakitud. Ja mõne inimese mehe jaoks on see ilmselgelt nagu must maagia. Üks rinnahoidja on mul veel suurendav ka (sest sai kunagi netipoest tellitud ja juures polnud kirjas, et see täis topitud on), ma kujutan ette, et see ajab vaesed tissimõõturid täitsa segadusse.
Nii et teen rahvale teen ja panen siia üldhariduslikus mõttes video, kus noor daam selgitab (enda näitel), kuidas selline põnev riietusese toimib. Kui te kõike vaadata ei viitsi, siis näide sellest, mida üks korralik sportrinnahoidja teeb (ja milline on sama neiu bikiinides), on vahemikus 4:20-4:45. Alati pole vahe nii drastiline, aga korralikult tõmbab see meid kokku küll.
Special needs
Iga kord, kui ma päevaks telefoni sisse pean jätma, juhtub nii, et kõne, mida ma ootan, tuleb nagunii kunagi hiljem, aga see-eest helistatakse mulle mingi absurdse asjaga. Eile pakuti suurepärast võimalust megakallist tolmuimejat testida, kujutate ette, just mulle oli selles osas loosiõnn naeratanud! Täna helistas sõbranna, et teatada, et ta ei kavatsegi minu töö juures uksekella lasta, sest see on “liiga legaalne”. Mis ma ikka öelda oskasin, ütlesin “ahah”. Meenub kohe üks endine korterikaaslane, kes ei tahtnud torumeest meie vannituppa lasta, sest “see on ikka liiga personaalne ruum”. Ja ei, ta ei tahtnud ka ise torusid parandada, teda lihtsalt üldse ei tundunud häirivat see, et seda oli VAJA teha, sest vannituba on ometi nii ISIKLIK.
Minul endal on ainult paar lapsepõlvetraumat, ei midagi muud. Need on pisikesed, aga minu omad, nii et nende suurus ei tee neid vähem oluliseks. Näiteks teises klassis jalutasin ma sõbrannaga koos koju, ilm oli ilus, tuju oli hea, laulsin mingit laulukest … Ja järsku küsis sõbranna täiesti tõsiselt:”Miks sa laulad, kui see sul nii kehvasti välja tuleb?”
Ja sellest hetkest alates ei kuulnud keegi mind laulmas, peale mu koera. Ma arvan, et isegi mu eksabikaasa on mind ainult paar korda ümisemas kuulnud. Aga viimasel ajal olen ma kuidagi julgemaks läinud. Suure töö ja teraapia tulemusel muidugi, seitse nahast diivanit ja 99 purki Xanaxit on selle tulemuseni jõudmiseks ära kulutatud. Igatahes olen paar korda kogemata koerale laulma hakanud, kuigi pole üksi kodus, ja avastanud, et teine inimene ei vähkregi põrandal maas, kõrvadest verd purskamas. Nii et eile olin suisa nii julge, et kui Mari-Liis kaks korda järjest venekeelset sõna “lauluke” valesti hääldas, ütlesin ma, et no kuidas sa ei oska seda sõna, terve meie lapsepõlve Gena laulis ju (ja lasin nii kõvasti, kui oskasin), et “ja igraaju na karmoške, ja pajuu peesenku” (mis on vale, see teine rida oli mulle täiesti valesti meelde jäänud). Igatahes vaatas Mari-Liis mind mu suurepärasest lauluoskusest hoolimata täiesti külmalt ja teatas, et ta pole KUNAGI seda laulu kuulnud. Kaks sekundit juutuubi ja tundis muidugi ära.
Nii et minu paranemistee tegi kolm sammu tagasi, et mitte öelda muutis suunda. Ei saa te veel niipea mind superstaarisaate katsetel näha. Mis on ilmselt kogu Eesti rahva hüvanguks. Aga ikkagi.
Pärdikute päevaraamat 