Küll on hea, kui mälu ei ole

Avastasin just, et olin hommikul endale puud ja kõik ilusasti ahju valmis pannud, sest ma teadsin, et mul pole mälu ja mõtlesin, et see oleks iseendale kena üllatus. Ja oligi! Ma olen ikka nii tore ja armastusväärne! Vähemalt enda vastu.

kõigest olulisest

Küll on ikka hea, kui lapsi on mitu, ei pea igaühe ellujäämise pärast nii palju muretsema. Eile näiteks nägin tiba enne viit (= tipptunni ajal), kuidas ema lükkas ühel lapsel käest hoides lapsevankrit üle tee. Kui auto lähemale oli jõudnud, nägin lõpuks seda ka, et neist paar meetrit tagapool töllerdas veel üks laps, kolme-neljane, tumeda kombekaga (tuletan meelde, et praegu loojub päike kell pool neli, kell viis on juba kottpime*). Kui tal ei oleks saabaste peal mingit helkurriba olnud, mis korraks välgatas, poleks üldse näinud teda. Mõni teine lapsevanem, kes oma ainsat võsukest kelguga ringi vedas, oli aga lisaks lapsele kelgu ka helkurribaga üle tõmmanud. Mida vähem lapsi, seda rohkem muret, hoia ja valva seda silmatera siin jubedas kliimas – küll on tal külm, küll pole teda autodele näha jne. Oleks viis tükki, saaksid kambas sooja ja teeksid möllates nii palju lärmi, et iga auto kuuleb juba kaugele ära – no ja viis korraga ikka alla ei jää, saab loodus ka võimaluse sõna sekka öelda.

Jah, olen tõesti vastik ja irooniline jälle, aga naljakas, et mõni suudab koeralegi kolm helkurit külge panna ja mõni jälle arvab, et ei ole mõtet lapsele helkurit osta, hakka veel raha raiskama.

“Mustadest peeglitest” loobusin, sest tuli välja, et episoodid pole omavahel seotud, vaid igaüks räägib oma lugu. Üldiselt äärmise tumeda huumoriga lugu – esimeses osas näiteks röövitakse Inglismaa printsess ja öeldakse, et ta jõuab elusalt koju ainult siis, kui peaminister on nõus riigitelevisiooni otse-eetris … Khm, kuidas seda nüüd öeldagi? Seaga vahekorda astuma. Sellest tunduvalt rohkem meeldis mulle “Number üheksas“, taas kord inglise huumor. Selle tegijateks on samad mehed, kes “League of Gentlemeni” tegid ja nemad on ka ainsad, kes igas episoodis kaasa teevad, muud näitlejad vahetuvad. Siit olen ma küll ainult ühe osa vaadanud, aga ei ole sellist konkreetset vastumeelsust hetkel selle suhtes. Naljakas oli, erinevalt mustadest peeglitest, mis oli ka kohati naljakas, aga NII mustal ja ühiskonnakriitilisel viisil, et ma tundsin, et ei jaksa hetkel lihtsalt seda rohkem vaadata.

A muidu kellelgi mingi Igor Mang on kodus, kes teab, kaua veel külm on? Ma ei viitsi kütta ju ülepäeviti ja voodisoojendajatega on hetkel nagu on, s.t. ei olegi õieti teisi.

* Ei tea, kas ainsad variandid lastele ongi – tume kombekas, nagu heteroseksuaalsele poisile kohane, mis sellest, et pimedas auto alla võib jääda, või roosa, millega jääd ellu, aga teised narrivad?