Kas jälle on jõulud?

Alles ma kirjutasin, et sain kümme lõuatõmmet tehtud, nüüd nägin lõpuks Postimehest selle ka ära, milline see Inna-Katrin Hein välja näeb, kes end juba igaveseks Eesti elava kirjasõna ajalukku on kirjutanud. Imesid juhtub, unistage aga!

Advertisements

mmm, minu mõnusad musklid

Kuna isegi mu trennikaaslased ignovad juttu sellest, KUI suurepärane ma ikka eile olin, räägin teile. Aga peate vanduma, et ei ütle (nagu lambist Facebookis kuulda sain), et jääb mulje, nagu mul viisaastakuplaani üldse ei oleks, sest muidu ei jääks ometi aega trennis käia. Ma paneks küll oma maailmavallutusplaanid ka Instagrammi üles, aga esiteks kardan ära sõnuda, teiseks ei meeldi mulle asjadest liiga vara rääkida ja kolmandaks ei ole vaja, et KAPO mulle ukse taha tuleks, sest kogu Baltikumi diktaatoriks saamine (okei, see kass on nüüd kotist väljas) koos selle realiseerimiseks vajalike ettevõtmistega võib neile vastukarva olla.

Aga 12. jaanuar kuulutatakse ilmselt Eesti Vabariigi presidendi poolt uueks riigipühaks, sest just see on päev, mil ma lõpuks oma kauaoodatud eesmärgi saavutasin ja kümme lõuatõmmet ära tegin. Üldse oli see suurepärane trennipäev, sest tegime crossfiti asemel kalisteenikat, nii et kõik harjutused olid oma keharaskusega ja kokkuvõttes tavalisest tiba raskemad, aga mõnusamad ja jäi rohkem puhkeaega, mille ma venitamisega täitsin – selle tulemusena sain ma trenni lõpuks spagaadi maha. Mitte küll niimoodi vabalt spagaati libisedes, nagu ma minevikust mäletan, vaid pidin ikka tiba survestama, aga maamärgiks sobib küll.

Nii on, kui oled kaua millegi nimel vaeva näinud, on ikka megamõnus see lõpuks kätte saada. Nii mõnus, et kuigi ma esimese asjana erutatult lõugasin, et I just earned a cookie!*, ei tahtnud hiljem enam nii tublisse kehasse mingit jura panna, vaid tegin hoopis toorsalatit suitsukanaga. Sest kui teine on nii tubli olnud ja teinud kõik, mis ma tahan, mis ma ikka talle rasva sisse topin.

Homme teen põlvest röntgeni, aga mul on kuri kahtlus, et see ei näita midagi huvitavat ja krõbistan lihtsalt glükosamiini, kuni füsioterapeudi juurde aja saan – perearst ütles, et sinna saab saatekirja anda ainult traumatoloog, mis on naljakas, sest mingit traumat mul ju olnud ei ole.

P.S. Mõtlesin täna, et peaks tegema ühe postituse kõigist asjadest, mida ma koduse trenni jaoks kasutan, sest äkki mõnda imelikku huvitab. Aga hetkel veel ei viitsi.

* mu jõutreener pole eestlane ja minul on vajadus kohese positiivse tagasiside järele, isegi kui ma endale seda ise pean andma