“Ei tunne nad ei kella ega kalendrit!” ütles ta (muuhulgas ka enese-) kriitiliselt. Ikka maru raske on, kui oled terve elu vaeva näinud, et enamvähem õigeks ajaks asju valmis saada, ja siis pead hakkama ise kellelgi teisel selles osas seljas elama. Eriti teravalt tunnetasin ma seda probleemi ühe tibatillukese rahvakillukesega koostööd tehes, neil tõesti võis vabalt juhtuda, et hilinevad nädala või kaks, sest no “ei jõudnud nii kähku ju”. See ei tähendanud muidugi, et nad minu kalendri osas nõudlikud poleks olnud, oh ei – täpselt nagu mul praegu vastassuunas. Tunnetan seda teiste humanitaaridega koostööd tehes vägagi teravalt. Naljakas, kuidas rollid võivad seltskonda vahetades muutuda. Nii nagu punkarite hulgast trennisõltlaste sekka sattudes muutusin ma inglist joodikuks, kuigi alkoholitarbimine jäi samaks*. Kui olin ainus humanitaar reaalalade esindajate seas, siis kõik ohkasid ja leidsid, et “sellel on ju pea laiali otsas”, kui teiste humanitaaridega asju ajan, leitakse, et ma olen nagu Führer, sest alati on mul MINGI plaan ikka valmis ja ma leian, et vähemalt enamvähem võiks ju asjadega graafikus olla, et ei peaks lõpus ninast verd välja pingutama. Ja siis ma pean teistel seljas elama, mis mulle üldse ei sobi. Raske on see kesktee, kuhu ma end sättinud olen ja kuhu mu kann muidu nii mugavalt sobivat tundub. Ja ma tean nüüd, mis tunne mu toimetajatel on, kui nad mulle vahel meelde peavad tuletama, et tähtaeg oli päev tagasi.
Aga kuna ma juba oma tervisest rääkisin, siis olgu selles osas ka update. Vereproov näitas, et minu hemoglobiinitase, mis mais oli rekordmadalal, kõigest 108, oli nüüdseks lausa muljetavaldav 156. Nii et minu keha reageerib toitumisele ja lisaainetele väga kenasti. Kuigi ta reageerib muidugi kõigele üsna kenasti, trennile reageerib ka üsna kiiresti, nõudes ise raevukalt siis ka rohkem toitu ja puhkeaega (ja mul lihas ikka tiba kasvab ka, ka väikeste raskustega, mitte ei lähe lihtsalt sitkemaks, nagu mõnel – mis võib olla nii hea kui halb, vastavalt sellele, mis spordiala harrastatakse).
Röntgenipilt ei näidanud midagi, nagu arvata oligi. Nii et krõbistan nüüd glükosamiini ja põlvele ostsin elastiksideme, eks näis, kas sellest kasu ka on, ma ilmselt enne paari nädalat jälle joosta ei proovi.Vastavaid toolipealetõusmiseharjutusi teen, mis teoreetiliselt peaksid põlve tugevdama, ja ootan aega, mil ükskord MRT-d teha saab. Väga lühike ootamine ilmselt ei tule, nii et hea on, et põlv ronides haiget ei tee.
Ja mäletate, ütlesin, et tegin spagaadi ära, kuigi üsna jõulise liigutusega – mida karmimalt end trenni tehes survestad, seda pikemat puhkepausi keha hiljem vajab. Siiani eriti jalgu venitada ei taha. Ärge tehke nagu mina, tehke targemini.
P.S. Meil oli probleeme Matkamaailmast ostetud sussidega – ja mitu erinevat inimest ütlesid, et võime selle raha endale korstnasse kirjutada, sest sealt ei saa iial midagi tagasi. Ei tea, kas oli asi selles, et meil ilmselgelt polnud asi ronija veas (st suss oli katki selle koha pealt, mis vastu seina üldiselt eriti ei käi ja oli näha, et kulumisjälgi seal üldse pole) või milleski muus, aga ma tahaks küll kõva häälega välja öelda, et meiega suhtlesid nad ÄÄRMISELT sõbralikult ja vastutulelikult, lubasid meile uued sussid ja kuna ilmselgelt kandja enam sama mudelit ei usalda, lubati ka soovi korral mõni teine mudel valida (vajadusel siis juurde makstes, muidugi). ILMA vahepeal mitut nädalat ootamata. Mina ei oskaks küll midagi muud tahtagi.
*st kord või kaks kuus maksimaalselt 4-5 siidrit sõpradega väljas ja vahel harva (ehk kord kahe nädala jooksul) ka 1 väike siider telerit vaadates – punkarite seltskonnas tähendab see karsklust, sportlaste seltskonnas tähendab see küsimust, et miks sa ometi oma keha nii kohtled.
Pärdikute päevaraamat 