Kuradi humanitaarid

“Ei tunne nad ei kella ega kalendrit!” ütles ta (muuhulgas ka enese-) kriitiliselt. Ikka maru raske on, kui oled terve elu vaeva näinud, et enamvähem õigeks ajaks asju valmis saada, ja siis pead hakkama ise kellelgi teisel selles osas seljas elama. Eriti teravalt tunnetasin ma seda probleemi ühe tibatillukese rahvakillukesega koostööd tehes, neil tõesti võis vabalt juhtuda, et hilinevad nädala või kaks, sest no “ei jõudnud nii kähku ju”. See ei tähendanud muidugi, et nad minu kalendri osas nõudlikud poleks olnud, oh ei – täpselt nagu mul praegu vastassuunas. Tunnetan seda teiste humanitaaridega koostööd tehes vägagi teravalt. Naljakas, kuidas rollid võivad seltskonda vahetades muutuda. Nii nagu punkarite hulgast trennisõltlaste sekka sattudes muutusin ma inglist joodikuks, kuigi alkoholitarbimine jäi samaks*. Kui olin ainus humanitaar reaalalade esindajate seas, siis kõik ohkasid ja leidsid, et “sellel on ju pea laiali otsas”, kui teiste humanitaaridega asju ajan, leitakse, et ma olen nagu Führer, sest alati on mul MINGI plaan ikka valmis ja ma leian, et vähemalt enamvähem võiks ju asjadega graafikus olla, et ei peaks lõpus ninast verd välja pingutama. Ja siis ma pean teistel seljas elama, mis mulle üldse ei sobi. Raske on see kesktee, kuhu ma end sättinud olen ja kuhu mu kann muidu nii mugavalt sobivat tundub. Ja ma tean nüüd, mis tunne mu toimetajatel on, kui nad mulle vahel meelde peavad tuletama, et tähtaeg oli päev tagasi.

Aga kuna ma juba oma tervisest rääkisin, siis olgu selles osas ka update. Vereproov näitas, et minu hemoglobiinitase, mis mais oli rekordmadalal, kõigest 108, oli nüüdseks lausa muljetavaldav 156. Nii et minu keha reageerib toitumisele ja lisaainetele väga kenasti. Kuigi ta reageerib muidugi kõigele üsna kenasti, trennile reageerib ka üsna kiiresti, nõudes ise raevukalt siis ka rohkem toitu ja puhkeaega (ja mul lihas ikka tiba kasvab ka, ka väikeste raskustega, mitte ei lähe lihtsalt sitkemaks, nagu mõnel – mis võib olla nii hea kui halb, vastavalt sellele, mis spordiala harrastatakse).

Röntgenipilt ei näidanud midagi, nagu arvata oligi. Nii et krõbistan nüüd glükosamiini ja põlvele ostsin elastiksideme, eks näis, kas sellest kasu ka on, ma ilmselt enne paari nädalat jälle joosta ei proovi.Vastavaid toolipealetõusmiseharjutusi teen, mis teoreetiliselt peaksid põlve tugevdama, ja ootan aega, mil ükskord MRT-d teha saab. Väga lühike ootamine ilmselt ei tule, nii et hea on, et põlv ronides haiget ei tee.

Ja mäletate, ütlesin, et tegin spagaadi ära, kuigi üsna jõulise liigutusega – mida karmimalt end trenni tehes survestad, seda pikemat puhkepausi keha hiljem vajab. Siiani eriti jalgu venitada ei taha. Ärge tehke nagu mina, tehke targemini.

P.S. Meil oli probleeme Matkamaailmast ostetud sussidega – ja mitu erinevat inimest ütlesid, et võime selle raha endale korstnasse kirjutada, sest sealt ei saa iial midagi tagasi. Ei tea, kas oli asi selles, et meil ilmselgelt polnud asi ronija veas (st suss oli katki selle koha pealt, mis vastu seina üldiselt eriti ei käi ja oli näha, et kulumisjälgi seal üldse pole) või milleski muus, aga ma tahaks küll kõva häälega välja öelda, et meiega suhtlesid nad ÄÄRMISELT sõbralikult ja vastutulelikult, lubasid meile uued sussid ja kuna ilmselgelt kandja enam sama mudelit ei usalda, lubati ka soovi korral mõni teine mudel valida (vajadusel siis juurde makstes, muidugi). ILMA vahepeal mitut nädalat ootamata. Mina ei oskaks küll midagi muud tahtagi.

*st kord või kaks kuus maksimaalselt 4-5 siidrit sõpradega väljas ja vahel harva (ehk kord kahe nädala jooksul) ka 1 väike siider telerit vaadates – punkarite seltskonnas tähendab see karsklust, sportlaste seltskonnas tähendab see küsimust, et miks sa ometi oma keha nii kohtled.

Advertisements

18 kommentaari

  1. “Nii et minu keha reageerib toitumisele ja lisaainetele väga kenasti.”

    Milline toitumine ja mis lisaaineid, kui uurida tohib?

    • Päris alguses võtsin Retaferi (nüüd võtan seda vahepeal päevade ajal natuke lisaks, sest pärast päevi tunnen ma end ikka alati nagu nõrguke), muidu olen harjutanud end vähemalt korra nädalas praetud maksa sööma (enamasti jätkub mulle karbikesest kaheks päevaks) – kipub meelest ära minema, aga enne ja pärast päevi ikka on meeles, nii et ütleme, et ca poole ajast ma seda korralikult söön. Ja ma olen inimene, kellele muidu liha ei maitse, nii et ka seda pean ma endale meelde tuletama, et ma ei elaks ainult piimatoodete peal (kui mul on palju tööd, võin vabalt ainult jäätisest ja kohupiimast ja jogurtist vaheldumisi toituda), vaid sööks liha ka. Mis enamasti tähendab, et ma teen ikkagi mingi päris söögi, mitte ei söö niisama suitsukana, kuigi ka seda on tehtud, kui see soodukaga juhtub olema.

      Muudest lisaainetest võtan vahepeal magneesiumi, kui jalad rohkem krambitama kipuvad, aga viimasel ajal pole seda õnneks enam juhtunud. Ehk seetõttu, et ma öiste vahetuste ajal võimlen ja venitan.

  2. Vanarahvas soovitab panna ööseks haige põlve ümber kapsaleht(i). Paned lihtsalt põlve peale ja kinnitad mingi riidesidemega, et paigal püsiks (mitte kõvasti). Hommikuks närtsivad need ära ja on haiguse enda sisse tõmmanud. Teha mitu ööd järjest, kui ühest ei aita.

    • Nojah, aga see põlv ju iseenesest ei valuta mul püsivalt. Valutab siis, kui tahan jooksmas käia – siis hakkab jooksmise ajal valutama ja järgmisel päeval annab veel tunda. Nii et ma ei tea, kas on midagi sealt välja imeda. 😀

      • Dr. tavaline. Oled liiga raske jooksmiseks (liiga palju lõuatõmbeid). Muuda kergelt oma jooksuasendit ehk jälgi kuidas jooksed. Paljudel valutab selg, paljudel põlv, kes on ülekaaluline. Ja normkaalus inimesed teevad samu vigu. Ma ei suutnud mitte kunagi joosta, kuni mul varga kinni pidamisel tekkis tõsine vigastus. Aeg pole märkimist väärt, aga jooksin see aasta (2014) ainuüksi 3 korda ümber Saadjärve.

        • Kust ma näen seda õiget jalaasendit. Silma järgi eriti ei ütleks, aga oma pikkuse kohta ma tõesti kaalun üsna palju.

        • Muide, täiesti aus küsimus: mis kuradi asi see õige jooksutehnika on? :/ Alati, kui midagi jooksmise kohta loen, siis mainitakse, et “aga vaadake siis, et tehnika ikka õige oleks, muidu on pahasti.” Ma ei ole siiamaani aru saanud, kuidas ma ennast kontrollida saaks või kas ma teen midagi valesti või ei. Tempod ja distantsid pole ka kunagi sellised olnud, et midagi kuskilt jala peale hakkaks.

          (Ja Rentsi kaal ei tohiks nüüd küll jooksmisel veel takistuseks olla. Tegelikult.)

        • Küsi mõnelt treenerilt. Lõug üles, puusad ette, pilk suunatud kaugele (“tissid vaatavad merele”), käte ja jalgade liikumise kõrguse teadliku juhtimisega saad kiirust reguleerida, jne. (Mitte et ma midagi päriselt teaks.)

          Ma ei tea, kuipalju rents jookseb, aga minuga võrreldes on ta pitspeenike ja mul on joostes jalahädasid olnud minimaalselt ja ma ilmselt olen jooksnud rohkem kui tema. Tehnika on mul ka vale (jalad käivad viltu all). Öelda, et R hädad tulevad tünjusest ja valest tehnikast – ma kahjuks ei usu. 😦

        • Aa, no need asjad on mul küll jah paigas. Lihtsalt see “mis kohaga päkk maanduma peaks?” on veidi hämar. Või mida need puusad teevad vm. Õnneks ma ei jookse enam eriti.

        • Mulle tegelikult kahjuks meeldib joosta, nii et täitsa kurb kohe, kui ei saa. 😦

        • Egas midagi, tuleb lycra selga vedada ja rattasõitu proovida – see on põlvedele hea

        • Rattasõit on ronija jaoks mõttetu kahjuks.

        • Ega see jooksmine on ka ronimise seisukohast üsna mõttetu, sest seinal vastupidavust annab ikka ainult seinal vastupidavuse treenimine (testitud ja nii on). Jooksmas käisin ma rohkem selle pärast, et endale meeldis ja koerale meeldis ja sai temaga koos mõnusalt värskes õhus liigutada. 😦

    • Igatahes ei võta kapsaleht sinu küljest mitte midagi ära. Pealegi on sul siis kapsas kodus ja sa saad seda süüa ja see sulle paha ei tee!

      Kapsastel on muidu mingi põletikuvastane toime, aga mis mehhanismiga, ei ole uurinud. Igatahes nad mõjuvad imetamise puhul tekkida võiva rinnapõletiku algetapil nagu imerohi.* Üks tuttav avaldas arvamust, et turul peaks müüdama kapsalehtesid korv A, B, C jne. Ma tglt ei arva, et sa kedagi oma põlvega imetad kuigi iial ei või teada. Salajased põlvenäärmed vbl.

      * Päriselt ka mõjuvad, mitte ainult ei räägita, et mõjuvad.

      • Kusjuures jah, ma olen ka seda juttu kuulnud, just sünnitanud naistelt; mehhanismi ma ka ei tea, aga kui rinnapõletikus naine vannub, et mõjuvad, siis peab teda uskuma, see pidi suht rõve valus asi olema. Nii et kapsas kaissu ja tudile. 😀

      • Mõjub tõesti. Ma poleks ausalt uskunud, et see võiks nii hästi toimiv olla, aga on. Nüüd ma olen kapsakallistaja esimeste märkide puhul (sest kapsas minult midagi ära ei võta), esimesel korral ootasin ikka 40 palaviku ära, et maa ja taeva vahel hõljuda 🙂

  3. Kohutav mõelda, et ligi 62% kommentaaridest tuli pärast minu kommentaari. Olen ma siis tõesti nii hea trollija või inimestel puudub igasugune arusaam asjadest? Haritud inimesed?


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid