Teate, mis TYSKIs täiega nõmekas on?

jodiemarsh

Ehk siis järjekordne lugu sellest, kuidas maa on külmand ja kärss on kärnas.

See, kuidas neil kogu asutus erinevateks osadeks on jagatud – neil on eraldi fitnessklubi ja harrastussport. Ja miskipärast on jõusaal neil ka fitnessklubi osa. Või mis jõusaalist rääkida, isegi tavaline kergejõustikuhall. Ja kui nüüd mina, kes ma olen “harrastussportlane”, tahaks osta oma semestripiletile juurde jõusaali kuukaarti, et kaks-kolm korda nädalas jõuharjutusi ka teha, peaksin ma ikka ca 40 eurot (täiskasvanutele vist 42 ja tudengitele 38, aga ma täpselt ei mäleta, midagi sinnakanti) igakuiselt juurde maksma, samas kui fitnessklubi liikmed saaksid selle soodushinnaga. Mitte küll eriti suure soodushinnaga, aga see näitab ikkagi suhtumist. Või mis sellest jõusaalist rääkida, isegi lihtsalt kergejõustikuhalli eest, et sõpradega koos kalisteenikat teha, maksaksin ma sama palju juurde – mis on absurd, arvata on, et sel juhul ostan ma endale 20 euro eest lõuatõmbekangi* ja käin vähegi normaalse ilmaga rannas redelite jms otsas treenimas. Sest redeleid muide hallis üldse ei ole, seal on põhiliselt ainult jooksurada, mida mina oma haige põlvega nagunii kasutada ei saa, ja igasugused kangid-raskused, mille kasutamisest ma samuti hetkel hoidun, sest üritan mõnda aega põlvele vähem raskust asetada, sest trennis survestan ma seda nagunii iga nurga alt. Nii et minu jaoks on selle peamiseks, et mitte öelda ainsaks, boonuseks soe ruum, mis on piisavalt suur, et seal mitmekesi jõudu teha ja selle vahele lolli möla ajada – ja ISEGI MULLE ei ole loll möla 40 eurot kuus väärt. Kalisteenika käib ju põhiliselt kangi ja oma keharaskusega, nii et seda sai veel novembriski suurepäraselt rannas teha, talved on meil ju lühikeseks kulunud ja soojaks muutunud.

Tõesti, kui ma mingit IMELIST tööd ei leia, lähen ma sügisel uuesti kooli. Ja mitte ainult selleks, et uut ja vaimustavat eriala õppida**, vaid selle pärast ka, et siis saab vähemalt iga päev kella kolmeni tasuta kergejõustikuhalli kasutada***.

Aga et lõpetada positiivse noodiga, siis see trenninädal on SUUREPÄRANE olnud. Isegi mitte trenninädal, töö mõttes on ka kenasti läinud, aga hetkel räägime trennist, eks ole. Mulle tundub kusjuures, et see kümme lõuatõmmet mängib siin teatavat rolli – mitte füüsilise jõu mõttes, sest see oli mul nagunii olemas, aga selles mõttes, et ma sain sealt sellise motivatsioonilaksu, et jätkus terveks nädalaks. Ja teiseks muidugi need tehnikaharjutused, mida me väga järjekindlalt nüüd iga trenni alguses teinud oleme (see peaks ehk isegi esikohal olema, sest jõud aitab kaasa, aga tehnika on see, mis sind tegelikult seinal hoiab). Eile ma mitte ainult ei roninud ühte rada ära, millega ma olen umbes terve igaviku mässanud (kusjuures mul oli kolmapäeval selle osas täielik valgustus, ma lihtsalt JÄRSKU nägin ühte võimalust, millega ma siiani isegi mitte ei arvestanud, sest pidasin seda oma kehale täiesti sobimatuks), vaid sain veel KOLMES asjas sammukese edasi. Te ei kujuta ette, KUI hea tunne see on, kui pärast pikka seisakut mingi jää taas mürinal liikuma hakkab.

* juba tehtud

** mis oleks muidugi ka fun, lisandväärtuseks need inimesed, kes uluvad, kuidas ma klassinurgas märkmete tegemisega maksumaksja raha kulutan

*** Kes ütles, et sport ja vaimne enesearendamine käsikäes ei käi?

Advertisements
  • Kategooriad