Lähen kooli, õpin veel kolm kuni viis aastat, selle kõrvalt töötan edasi, rabelen, näen vaeva ja lõpuks, ühel ilusal päeval, saan omale visiitkaarti, millele on ilusate kuldsete tähtedega kirjutatud “PENETRATSIOONITESTIJA”. Ma ei ole küll päris kindel, mida selles ametis tegema peab või mida selleks õppida tuleks, aga küll ma selle välja uurin. Vähemalt on jälle, mille poole püüelda.
Feel no evil. Fear no evil.
Pärdikute päevaraamat 