Special needs

Iga kord, kui ma päevaks telefoni sisse pean jätma, juhtub nii, et kõne, mida ma ootan, tuleb nagunii kunagi hiljem, aga see-eest helistatakse mulle mingi absurdse asjaga. Eile pakuti suurepärast võimalust megakallist tolmuimejat testida, kujutate ette, just mulle oli selles osas loosiõnn naeratanud! Täna helistas sõbranna, et teatada, et ta ei kavatsegi minu töö juures uksekella lasta, sest see on “liiga legaalne”. Mis ma ikka öelda oskasin, ütlesin “ahah”. Meenub kohe üks endine korterikaaslane, kes ei tahtnud torumeest meie vannituppa lasta, sest “see on ikka liiga personaalne ruum”. Ja ei, ta ei tahtnud ka ise torusid parandada, teda lihtsalt üldse ei tundunud häirivat see, et seda oli VAJA teha, sest vannituba on ometi nii ISIKLIK.

Minul endal on ainult paar lapsepõlvetraumat, ei midagi muud. Need on pisikesed, aga minu omad, nii et nende suurus ei tee neid vähem oluliseks. Näiteks teises klassis jalutasin ma sõbrannaga koos koju, ilm oli ilus, tuju oli hea, laulsin mingit laulukest … Ja järsku küsis sõbranna täiesti tõsiselt:”Miks sa laulad, kui see sul nii kehvasti välja tuleb?”

Ja sellest hetkest alates ei kuulnud keegi mind laulmas, peale mu koera. Ma arvan, et isegi mu eksabikaasa on mind ainult paar korda ümisemas kuulnud. Aga viimasel ajal olen ma kuidagi julgemaks läinud. Suure töö ja teraapia tulemusel muidugi, seitse nahast diivanit ja 99 purki Xanaxit on selle tulemuseni jõudmiseks ära kulutatud. Igatahes olen paar korda kogemata koerale laulma hakanud, kuigi pole üksi kodus, ja avastanud, et teine inimene ei vähkregi põrandal maas, kõrvadest verd purskamas. Nii et eile olin suisa nii julge, et kui Mari-Liis kaks korda järjest venekeelset sõna “lauluke” valesti hääldas, ütlesin ma, et no kuidas sa ei oska seda sõna, terve meie lapsepõlve Gena laulis ju (ja lasin nii kõvasti, kui oskasin), et “ja igraaju na karmoške, ja pajuu peesenku” (mis on vale, see teine rida oli mulle täiesti valesti meelde jäänud). Igatahes vaatas Mari-Liis mind mu suurepärasest lauluoskusest hoolimata täiesti külmalt ja teatas, et ta pole KUNAGI seda laulu kuulnud. Kaks sekundit juutuubi ja tundis muidugi ära.

Nii et minu paranemistee tegi kolm sammu tagasi, et mitte öelda muutis suunda. Ei saa te veel niipea mind superstaarisaate katsetel näha. Mis on ilmselt kogu Eesti rahva hüvanguks. Aga ikkagi.

Mida ma õppimise taustaks kuulan (Austria muusika)

Ehk:”Lavale astub Parov Stelar!” Kõlab nagu elektrosving, mida ma juba näidanud olen, eks? Nii ongi, sest tema on üks selle stiili teerajajatest.

Mees otsib tööd

Ei, mitte penetreerija, sai juba otsustatud, et see on naiste amet.

Nimelt oleks mul vaja üks sõber Tartusse tööle panna, sest muidu läheb ta mujale.

Mis see sõber oskab? Arvutiasja oskab. Baka oli computer science, nüüd on magistris (software engineering) veel lõputöö kirjutada, aga ta jääks hea meelega tiba kauemaks Eestisse, sest siin on ometi hulga mõnusam kui Lõuna-Euroopas. Ilmselgelt tõmbavad teda meie suurepärased inimesed, mitte suurepärane ilm. Aga vat programmeerida talle ei meeldi – õigemini ta ütleb, et tal on sellega vähe kogemusi olnud ja seda ta eriti veel ei oska, nii et ta pigem alustaks töökohalt, kus seda eriti vaja ei ole, ja täiendaks end vaikselt, enne kui seda eeldavate ametite peale mõtlema hakkab. Roju ütles selle peale, et IT-inimene, kes ei programmeeri, võiks kohe kokaks ümber õppida, aga tahaks loota, et ehk nii hull see asi siiski ei ole, IT on ju lai ala.

Rääkida oskab ta ka. Esimesed keeled on kreeka ja hispaania, lisaks räägib kõrgtasemel ka prantsuse (prantsuskeelne kool) ja inglise (baka USA ülikoolis + nüüd ingliskeelne magister siin) keelt. Eesti keelt ei räägi, aga see ei tohiks IT-s ju probleemiks olla. Aga see tähendab, et tegelikult võiks ta tõlketööd ka teha või keeletunde anda.

Me muidugi tuulame internetist tööpakkumisi ka, aga alati võib olla, et just teie teate midagi sobivat, mis meil kahe silma vahele on jäänud. Nii et kui sobivatest pakkumistest kuulnud olete, pakkuge julgelt. Just otsiti prantsuse ja inglise keelt valdavat müügiinimest näiteks, mis oleks ideaalne, aga seal taheti eesti keelt ka. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on elu ja surma küsimus, sest tegu on mu jõutreeneriga – ja ma olen liiga laisk, et üksi trenni teha, ma läheksin kuu ajaga paksuks, kukuksin seinalt alla ja see oleks minu lõpp.

P.S. Daamid, kui tunnete, et teil on raha üle ja tahaksite noort heas vormis lemmikut, siis seiklejatel palun julgesti tülitada! Ma võtaks ta ise oma ülalpidamisele, aga mu väiksesse korterisse üle ühe lemmiku ei mahu.

P.P.S. NB! Tegu on reklaampildiga, reaalses tootes võib esineda erinevusi!