Iga kord, kui ma päevaks telefoni sisse pean jätma, juhtub nii, et kõne, mida ma ootan, tuleb nagunii kunagi hiljem, aga see-eest helistatakse mulle mingi absurdse asjaga. Eile pakuti suurepärast võimalust megakallist tolmuimejat testida, kujutate ette, just mulle oli selles osas loosiõnn naeratanud! Täna helistas sõbranna, et teatada, et ta ei kavatsegi minu töö juures uksekella lasta, sest see on “liiga legaalne”. Mis ma ikka öelda oskasin, ütlesin “ahah”. Meenub kohe üks endine korterikaaslane, kes ei tahtnud torumeest meie vannituppa lasta, sest “see on ikka liiga personaalne ruum”. Ja ei, ta ei tahtnud ka ise torusid parandada, teda lihtsalt üldse ei tundunud häirivat see, et seda oli VAJA teha, sest vannituba on ometi nii ISIKLIK.
Minul endal on ainult paar lapsepõlvetraumat, ei midagi muud. Need on pisikesed, aga minu omad, nii et nende suurus ei tee neid vähem oluliseks. Näiteks teises klassis jalutasin ma sõbrannaga koos koju, ilm oli ilus, tuju oli hea, laulsin mingit laulukest … Ja järsku küsis sõbranna täiesti tõsiselt:”Miks sa laulad, kui see sul nii kehvasti välja tuleb?”
Ja sellest hetkest alates ei kuulnud keegi mind laulmas, peale mu koera. Ma arvan, et isegi mu eksabikaasa on mind ainult paar korda ümisemas kuulnud. Aga viimasel ajal olen ma kuidagi julgemaks läinud. Suure töö ja teraapia tulemusel muidugi, seitse nahast diivanit ja 99 purki Xanaxit on selle tulemuseni jõudmiseks ära kulutatud. Igatahes olen paar korda kogemata koerale laulma hakanud, kuigi pole üksi kodus, ja avastanud, et teine inimene ei vähkregi põrandal maas, kõrvadest verd purskamas. Nii et eile olin suisa nii julge, et kui Mari-Liis kaks korda järjest venekeelset sõna “lauluke” valesti hääldas, ütlesin ma, et no kuidas sa ei oska seda sõna, terve meie lapsepõlve Gena laulis ju (ja lasin nii kõvasti, kui oskasin), et “ja igraaju na karmoške, ja pajuu peesenku” (mis on vale, see teine rida oli mulle täiesti valesti meelde jäänud). Igatahes vaatas Mari-Liis mind mu suurepärasest lauluoskusest hoolimata täiesti külmalt ja teatas, et ta pole KUNAGI seda laulu kuulnud. Kaks sekundit juutuubi ja tundis muidugi ära.
Nii et minu paranemistee tegi kolm sammu tagasi, et mitte öelda muutis suunda. Ei saa te veel niipea mind superstaarisaate katsetel näha. Mis on ilmselt kogu Eesti rahva hüvanguks. Aga ikkagi.
Pärdikute päevaraamat 
“telefoni sisse pean jätma päevaks” (Rents)
Hoian samuti telefoni sees.Naljaviluks. Helistab mulle näiteks keegi (Rents) umbes päeval. Loomulikult ma püüan une pealt silma fokusseerida, et kes helistab? Lõpplahendus päädib alati mobla nurkaviskamisega, enne kui ma sellel mingeid klahve leian.
Mul ei ole telefon pidevalt sees. Üldse ei leia ma, et inimesed peaks olema 24/7 kättesaadavad (või kasvõi oma vabal päeval kättesaadavad). Mobiiliajastu on osades inimestes tekitanud õigustamatu eelduse, et nad peaksid ükskõik kelle igal hetkel kätte saama. Mina olen kogu aeg olemas ainult väga valitud inimestele.
Ooo uu oo, ma olen nii meelitatud nüüd.
Samas oot. Ma pole sulle “kogu aeg” ju helistanud. Kohe kontrollime. Või mis kohe. Suur valge juba väljas.
Eee…ma helistasin sulle kell SEITSETEIST NELIKÜMMEND (valitud kõnedest vaatasin järgi) ja sa olid öelnud, et sa lähed kella 18.30-ks trenni. No mingi loogika minu sees ütles, et ÄKKI sa oled üles kobinud juba, eks ole. Eriti kui sa oled varem märkinud, et umbes 17 paiku sa tavaliselt ärkad. Ma leian, et mul ei pea tulema jumalikku ilmutust, et on See Päev, Kui Rents Magab Kella Kuueni (või seitsmeni või kaheksani või kahekümne kolmeni. Näe! Isegi praegu ei tule jumalikku ilmutust, mis kellani sa magada tahtsid).Lisaks ma helistasin sulle 17.12, et küsida, kas jätsid kokkulepitu ühikasse ja sa olid täiega ärkvel ning võtsid teise kella peale vastu ega öelnud midagi unisuse vms kohta.
Ning jah, ma olin vihane küll, et sa ei maininud, et ühika uks on ööpäev läbi nüüd kinni (tagauks oli igatahes siis lahti, kui ma sulle paari kuu eest ma-ei-mleta-mille tõin tööle, sai ega pirukas ega kook see ei olnud, ausõna ei mäleta mis see oli; kui mingi raamat, siis ma tahan seda tagasi millalgi ilmselt 😀 ). Sest – vabandust – aga selliseid pisiasju on isegi Delikkatsustel Ise viisakas mainida. Ning kui minuga Üliõpilasküla poolt käitutakse nagu ma oleksin kurjategija, kes üritab tudengimõrva või suurema kaliibriga joomingut, siis ma käitun vastu nagu mult eeldatakse, s.t nagu ma oleksin kurjategija. s.t ma ei helista uksekella, vaid ootan, et tuleks keegi, kes ise sisendab ja mu sisse laseb. Helistasin ma seetõttu, et sulle märku anda, et ma leian, et sa ei ole just kõige kenamini käitunud, jättes sellise asja manimata. Ja praegu ma kirjutan sellest seetõttu, et sa ise selle teema üles võtsid.
Nagu küla koerale, nii koer külale. eks! Kui sa ise jätad faktid avalikustamata, siis saad sa seda, mida saadakse fakte avalikustamata jättes. Faktid nagu oma ärkamise aeg või ukse suletud olek.
Sõbrad küll ja see tähendab, et vahel võib üle lasta ja siga keerata, aga ei tähenda, et ülelaskmised ja seakeeramised päris märkamatuks jäetakse. Ja ma mõistan, et sina ei saa aru, kuidas võib infosulgu jätmine häirida, nii nagu mina ei suuda mõista, kuidas võib info avaldamine häirida või kuidas võib see mitte pähe tulla. 😀
Sul blog on? Tehke blogisõda!
Jeeeee fight, fight, fight
Ot aga miks sa ikkagi seda uksekella helistada ei võinud?
The plot thickens…
Sest ta on kurjategija. Nimi kirjas, et ärge seda sisse laske.
See oli kkp poolt võimas!
Mind tegelikult üldse ei häirinud see, et sa mind üles ajasid, ma lihtsalt leidsin, et probleem on naljakas. Ja see koht on nende KODU, kas sina tahaksid, et võõrad inimesed sinu koju suvaliselt sisse saaksid jalutada? Et kui mitte päris magamistuppa, pole hullu?
mm, ma ei ela ühikas ja mul on küll välisuks päeval lahti, kui ma ise kodus olen, ei ole nagu juhtunud, et keegi asjassepuutumatu inimene suvaliselt sisse jalutaks.
…v.a 2 korda ja need ei loe, sest üks kord oli see purjus naaber ja mu uks oleks paratamatult lahti olnud, sest ma olin just ukse peale vaatama läinud, kes seal lämiseb. ja teine kord tegelikult ei olnud suvaline, vaid üks A. sõber.
Mul selles korteris pole ette tulnud, aga eelmises küll.
Mina olen kkps poolt!!! Ma ka vihastaks, kui sõps ukse lukku paneks mu nina all! Ja ei laseks uksekella, põhimõtteliselt, vaid helistaks telefonile, või – veel parem – läheks kommenteeriks ta blogis, et “ootan all, palun tule tee lahti”.
Mind polnud sealgi, ta teadis seda küll.
Nojah, ja see ju ON piisav põhjus vihastamiseks? MIKS sa siis polnud seal?
(Ma siin püüan naisterahva mõtlemist jäljendada ja nagu me kõik teame, on õige vastus naisterahva “miks” küsimuse peale “palun vabandust” + lilled + šokolaad, mitte ratsionaalne põhjendus)
Ma ei tea kkp-eest midagi peale selle, et ta on alati suht pika jutuga ja segase nimega. Aga et silmapiiril juba üle aasta – ok!
Äkki sinu teine pool? Sest, you know, sina oled segase jutuga ja suht pika nimega.