Ehk taas kord “Rents ütleb, kuidas on.”
On viimasel ajal kuidagi sihuke aeg, et paljude tuttavate esimesed pikad-pikad suhted hakkavad ükshaaval läbi saama. Ja kui ma saaksin euro iga kord, kui ma umbes sarnast juttu kuulen/Facebookist loen … No miljonär ma ei oleks, aga päris mitu eurot oleks mul küll. Ja mulle tundub, et inimestel on kas haugi mälu või tõesti pole kodus peeglit, sest minu jaoks on see täiesti arusaamatu jutt.
Näide 1. Neiu kurdab mulle, et kahtlustab, et mees petab. Läheb kuu aega mööda, olen nende juures peol, sõbranna läheb vetsu ja mees hakkab mulle kohe täiesti avameelselt ja rõvetsedes ligi ajama. Räägin hiljem seda sõbrannale, sõbranna küsib hiljem mehelt ja kuuleb, et hoopis mina olevat mehele ligi ajanud ja küllap solvusin, et mees ei tahtnud. LOOMULIKULT usub ta seda meest, keda ta just petmises kahtlustas, suhted jahenevad, sõbranna on vähem sõbranna. No ja LOOMULIKULT, kui ta pool aastat hiljem mulle uuesti kurdab, et kahtlustab, et mees, kes nüüdseks Rootsis tööl käib, semmib seal kellegagi, EI hakka ma talle ütlema, et terve me tutvusringkond teab sellest tibist, keda ta mees seal põrutab. Milleks? Selleks, et jälle kuulda, et ma olen lihtsalt kade nende suure armastuse peale? Ei ole mulle vaja seda jama. No ja nüüd läheb viis aastakest mööda, paarike läheb lõpuks lahku ja naine kurdab kõigile, kes kuulata viitsivad, kuidas KÕIK sõbrad teadsid küll, et mees lits on, aga KEEGI midagi ei öelnud. Unustades sujuvalt, et ALGUSES oli neid ütlejaid ikka rohkem kui üks, aga kõik loobusid, seda enam, et pole tegelikult ju võõraste inimeste asi öelda, kuidas keegi oma elu elama peab – kui ma olen korra juba sõbrannale öelnud, et ta mees tegi mulle ettepaneku seksida, ja ta seda ignoreerib, eeldan ma, et ju tal pole siis vaba suhtega probleeme.
Näide 2. Neiul suur tüli noormehega, kellega ta on alles paar kuud koos olnud, mees sõimab teda paksuks kasutuks lehmaks, neiu jõuab minu juurde. Mina leian, et ei tea, kas on mõtet olla koos kellegagi, kes juba suhte alguses arvab, et just SEE on tülide lahendamiseks kõige konstruktiivsem variant, tropp ju ei vaevugi oma olemust varjama. Loomulikult saab mees kaineks, avastab, et keegi teine peale selle “paksu kasutu lehma” teda ei taha, roomab tagasi, toimub suur leppimine, mille käigus neiu pihib, mida sõbrannad on asjast arvanud, ja minust saab rahvavaenlane number üks. Suhtlust põhimõtteliselt ei olegi, kuni ta järgmine kord öömaja vajab. Seekord leiab ta, et ma ei ole eriti toetav, sest mina, kogemustest õppinuna, ei ütle enam midagi, peale selle, et igaüks peab ikka ise otsustama, kust tema piirid lähevad ja kuidas ta endaga käituda laseb. Tulemus: järgmine kord (sest loomulikult järgnes leppimine ja uus tüli) läheb ta ööseks ühe teise sõbranna juurde, kellest siis mõneks ajaks saab see päästeparv, keda hädas armastatakse ja muidu vihatakse, sest loobib ju teine nii imelisele suhtele kaikaid kodaratesse. Ühel hetkel toimub ikkagi see lõplik lahkuminek (ei, mitte naise algatusel) ja naine küsib facebookis avalikult, et sõbrad, miks te ometi varem ei öelnud, et ma raiskan oma aega täiesti mõttetule seale. Nii mõnigi leidis sel hetkel, et aeg on küps, et “unfriend” vajutada.
Näide 3. Naine ja mees ei saa lahku minna, sest naine elab mehe kulul, tülid on igapäevased. Naine jätab pidevalt meest maha, leiab, et ta on rahatu ja meeleheitel ja läheb iga kord tagasi, sest “lapsel on ju isa vaja”. Vahepeal saab ikka kolakat ka, mõnikord ka lapse nähes. Tore ju, kui lapsel on isaeeskuju võtta. Nende sõpradega, kes võtavad käest kinni ja ütlevad, et saa aru, inimene, su laps õpib siit praegu üht väga halba peremudelit, lõpetatakse lihtsalt igasugune suhtlus. Numbrid blokeeritakse, Facebookis blokeeritakse, tänaval ei öelda enam teregi. Ükskord pihib naine täis peaga, et on kaalunud prostituudiks hakkamist, sest no kuidagi on ju vaja raha teenida ja mehega koos olla enam ei kannata. Mis on huvitav, sest lihtsalt tööleminekut ei tundu ta kaalunud olevat. Kui tal õnnestub lõpuks ikka teine sama jõukas polt leida, kes vähemalt alguses kesta peale ei anna, küsib ta sõbrannadelt:”Miks te ometi mulle ei öelnud, et ma ta maha jätaksin?”
Ainult üks näide oli konkreetselt elust enesest maha kirjutatud, teised kombineerisin tuttavate lugudest kokku, aga just selliste lugudega ma viimasel ajal kokku puutun. Kes tegi? Ise tegi, ise tegi! Kusjuures kõik algusest peale küsisid, et kas on ilmtingimata vaja. Jah, HÄDASTI. Aga vat oma tegude eest vastutamine, see enam ei meeldi.
Kulla inimesed. Me saame teid vee juurde viia. Me saame teile vett vägisi suhu kallata. Me saame teid peadpidi vee alla suruda, kuni te uppumas olete. Aga vat vägisi jooma sundida ei saa meie teid mitte. Ja kui te ikka juba olete aastakese või viis või kümme kangekaelselt kinniteibitud suuga olnud, siis seda ükskord maha tõmmates on nagu natuke kohatu hakata teistega mölisema selle pärast, et kurat, ühtki sõpra ei ole, keegi ei pakkunud klaasikest vettki.
Pärdikute päevaraamat 