Ehk taas kord “Rents ütleb, kuidas on.”
On viimasel ajal kuidagi sihuke aeg, et paljude tuttavate esimesed pikad-pikad suhted hakkavad ükshaaval läbi saama. Ja kui ma saaksin euro iga kord, kui ma umbes sarnast juttu kuulen/Facebookist loen … No miljonär ma ei oleks, aga päris mitu eurot oleks mul küll. Ja mulle tundub, et inimestel on kas haugi mälu või tõesti pole kodus peeglit, sest minu jaoks on see täiesti arusaamatu jutt.
Näide 1. Neiu kurdab mulle, et kahtlustab, et mees petab. Läheb kuu aega mööda, olen nende juures peol, sõbranna läheb vetsu ja mees hakkab mulle kohe täiesti avameelselt ja rõvetsedes ligi ajama. Räägin hiljem seda sõbrannale, sõbranna küsib hiljem mehelt ja kuuleb, et hoopis mina olevat mehele ligi ajanud ja küllap solvusin, et mees ei tahtnud. LOOMULIKULT usub ta seda meest, keda ta just petmises kahtlustas, suhted jahenevad, sõbranna on vähem sõbranna. No ja LOOMULIKULT, kui ta pool aastat hiljem mulle uuesti kurdab, et kahtlustab, et mees, kes nüüdseks Rootsis tööl käib, semmib seal kellegagi, EI hakka ma talle ütlema, et terve me tutvusringkond teab sellest tibist, keda ta mees seal põrutab. Milleks? Selleks, et jälle kuulda, et ma olen lihtsalt kade nende suure armastuse peale? Ei ole mulle vaja seda jama. No ja nüüd läheb viis aastakest mööda, paarike läheb lõpuks lahku ja naine kurdab kõigile, kes kuulata viitsivad, kuidas KÕIK sõbrad teadsid küll, et mees lits on, aga KEEGI midagi ei öelnud. Unustades sujuvalt, et ALGUSES oli neid ütlejaid ikka rohkem kui üks, aga kõik loobusid, seda enam, et pole tegelikult ju võõraste inimeste asi öelda, kuidas keegi oma elu elama peab – kui ma olen korra juba sõbrannale öelnud, et ta mees tegi mulle ettepaneku seksida, ja ta seda ignoreerib, eeldan ma, et ju tal pole siis vaba suhtega probleeme.
Näide 2. Neiul suur tüli noormehega, kellega ta on alles paar kuud koos olnud, mees sõimab teda paksuks kasutuks lehmaks, neiu jõuab minu juurde. Mina leian, et ei tea, kas on mõtet olla koos kellegagi, kes juba suhte alguses arvab, et just SEE on tülide lahendamiseks kõige konstruktiivsem variant, tropp ju ei vaevugi oma olemust varjama. Loomulikult saab mees kaineks, avastab, et keegi teine peale selle “paksu kasutu lehma” teda ei taha, roomab tagasi, toimub suur leppimine, mille käigus neiu pihib, mida sõbrannad on asjast arvanud, ja minust saab rahvavaenlane number üks. Suhtlust põhimõtteliselt ei olegi, kuni ta järgmine kord öömaja vajab. Seekord leiab ta, et ma ei ole eriti toetav, sest mina, kogemustest õppinuna, ei ütle enam midagi, peale selle, et igaüks peab ikka ise otsustama, kust tema piirid lähevad ja kuidas ta endaga käituda laseb. Tulemus: järgmine kord (sest loomulikult järgnes leppimine ja uus tüli) läheb ta ööseks ühe teise sõbranna juurde, kellest siis mõneks ajaks saab see päästeparv, keda hädas armastatakse ja muidu vihatakse, sest loobib ju teine nii imelisele suhtele kaikaid kodaratesse. Ühel hetkel toimub ikkagi see lõplik lahkuminek (ei, mitte naise algatusel) ja naine küsib facebookis avalikult, et sõbrad, miks te ometi varem ei öelnud, et ma raiskan oma aega täiesti mõttetule seale. Nii mõnigi leidis sel hetkel, et aeg on küps, et “unfriend” vajutada.
Näide 3. Naine ja mees ei saa lahku minna, sest naine elab mehe kulul, tülid on igapäevased. Naine jätab pidevalt meest maha, leiab, et ta on rahatu ja meeleheitel ja läheb iga kord tagasi, sest “lapsel on ju isa vaja”. Vahepeal saab ikka kolakat ka, mõnikord ka lapse nähes. Tore ju, kui lapsel on isaeeskuju võtta. Nende sõpradega, kes võtavad käest kinni ja ütlevad, et saa aru, inimene, su laps õpib siit praegu üht väga halba peremudelit, lõpetatakse lihtsalt igasugune suhtlus. Numbrid blokeeritakse, Facebookis blokeeritakse, tänaval ei öelda enam teregi. Ükskord pihib naine täis peaga, et on kaalunud prostituudiks hakkamist, sest no kuidagi on ju vaja raha teenida ja mehega koos olla enam ei kannata. Mis on huvitav, sest lihtsalt tööleminekut ei tundu ta kaalunud olevat. Kui tal õnnestub lõpuks ikka teine sama jõukas polt leida, kes vähemalt alguses kesta peale ei anna, küsib ta sõbrannadelt:”Miks te ometi mulle ei öelnud, et ma ta maha jätaksin?”
Ainult üks näide oli konkreetselt elust enesest maha kirjutatud, teised kombineerisin tuttavate lugudest kokku, aga just selliste lugudega ma viimasel ajal kokku puutun. Kes tegi? Ise tegi, ise tegi! Kusjuures kõik algusest peale küsisid, et kas on ilmtingimata vaja. Jah, HÄDASTI. Aga vat oma tegude eest vastutamine, see enam ei meeldi.
Kulla inimesed. Me saame teid vee juurde viia. Me saame teile vett vägisi suhu kallata. Me saame teid peadpidi vee alla suruda, kuni te uppumas olete. Aga vat vägisi jooma sundida ei saa meie teid mitte. Ja kui te ikka juba olete aastakese või viis või kümme kangekaelselt kinniteibitud suuga olnud, siis seda ükskord maha tõmmates on nagu natuke kohatu hakata teistega mölisema selle pärast, et kurat, ühtki sõpra ei ole, keegi ei pakkunud klaasikest vettki.
Pärdikute päevaraamat 
No see on ikka üks väga hea kokkuvõte.
Meenub kohe üks nali. “Mitut sotsiaaltöötajat on vaja, et vahetada lambipirni?” – “Üht, aga see pirn peab tahtma ise muutuda.” 😀
Mul lõppes pikaajaline kooselu väga rahulikult. Elasime isegi koos paar kuud “mitte-paarina”, kuniks mõlemad oma asjad korda said, et üksi edasi minna. Meil oli hea suur korter ja saime eraldi elusi elada. Siiani oleme sõbrad ja aitame üksteist, kui tarvis. Tean, et suhe oli ammu kustunud ja peasüüdlane mina. Eks on väga 5+ nii sõbrana, kui ka elukaaslasena. Mõlemad oleme edasi liikunud. Aga, kui räägin nii oma lahkuminekust ja eksist siis raiub 99% inimestest, et kui ma temas nii palju head ikka näen, siis tegelikult ikka tahan teda tagasi ja ikka armastan jne. Paljud ei usu, et me oleme “friends WITHOUT benefits”.
Kuna Sul on väga ratsionaalne mõtlemine ja minuga sarnane suhtumine paljudes asjades, siis siiralt sooviks Su arvamust.
Arvamust milles täpsemalt? Ma läksin ka oma eksist rahulikult lahku ja siiani saame kenasti läbi, ma küll ei leia, et see peaks tähendama, et me jätkuvalt üksteist armastame. Kui inimesed üksteisele otseselt näkku ei pane, siis soojad tunded ikka jäävad ju, kui on kunagi üksteist täielikult usaldatud ja toetatud. Eelmise eksiga saan siiani väga hästi läbi, hängime vahel koos ja käime koeri jalutamas jne. Nii et minugi käest on küsitud, et “no aga kas sa saad kindel olla, et kui te näiteks koos filmi vaatate ja sinna kõrvale alkoholi tarbite, siis asjad käest ära ei lähe?” Minu jaoks on see täiesti arusaamatu loogika, sest “käest ära” võiksin ma asja LASTA (ise see ikka ei lähe) mõne niisama tuttavaga, vanades ämbrites kolistamise vastu puudub mul lihtsalt igavene huvi ja ei teki kunagi sellist mõtetki.
Aga sellised inimesed on alati olemas, kes on veendunud, et kui inimesel on soojad tunded ükskõik millise vastassoost inimese vastu, on seal taga kindlasti peidus suur armumine või vähemalt sugutung. Ühte on hoiatatud, sest minu igapäevastest sõpradest-kaaslastest mitu tükki on meessoost, järelikult tuleb ikka kogu aeg silma peal hoida, sest ega iial ju ei tea, lähevad koos trenni, üks komistab ja ongi ots sees, eks ole. Mõni jälle on avaldanud arvamust, et ju siis need sõbrad on ikka “sõbrad” – ja nägu venis nii pikaks-nii pikaks, kui ma ühe kohta ütlesin, et see on väheusutav, sest siiani on ta seksuaalses mõttes ainult teistest meestest huvitatud olnud. Mõnele lihtsalt meeldib enda jaoks kõike pisikestesse selgetesse kastikestesse lahterdada, et liigselt mõtlema ei peaks, kõik hea ja lihtne. Nad kipuvad lihtsalt ära unustama, et võõraste inimeste kohta järeldusi tehes ei ole neil tegelikult selleks lahterdamiseks piisavalt informatsiooni, nii et ei maksa neid lahterdajaid eriti tõsiselt võtta.
Arvamus oli võib olla vale sõna, aga sain täpselt sellise vastuse, nagu ma lootsin saada. Aitäh!
väga hästi kirjutatud. Olen ise pidanud olema selle “lohutaja” rollis. Korra ütled mis halvasti. Kui kohe vastu näppe sealt tagasi ei saa, siis ehk teise korra veel. Kolmandal korral üritad lihtsalt vaikides hala kuulata ja neljandal üritad juba inimest vältima hakata (ehk juba varemgi olenevalt inimesest).
Aga eelmine jaanuar oli samuti selline kuu, kus järsku märkasin, et kuidagi palju on paare viimasel ajal lahku läinud. Jaanuar pidigi olema see “tipp-hooaeg” selles valdkonnas.
Mina olen olnud sellises suhtes kus eks hankis kõrvalsuhte ning rääkis nii neiule kui tema perele ning kogu tutvusringkonnale, et meie suhe on läbi juba kuid. Minuga samal ajal planeeris majaehitust ning rääkisime lapsest. Kui mul lõpuks hakkas tunduma, et midagi on kahtlast siis eitas kõike. Ühel hetkel võttis julguse kokku ja ütles, ettahab lahku minna. Ma sain üsna korraliku šoki kuna otsisin parasjagu parimat projekti meie majale. Ulgusin nutta ja käed värisesid ikka paar nädalat. Mingi aeg hiljem võtsin ette eksi telefoni ja arvuti, selle lahkumineku kohta oli uuele selgitatud, et ma võtsin asja väga rahulikult kuna teadsin juba ammu, et kõik on läbi. Kuna eks käis seltskonnas samal perioodil nii minu kui uue neiuga siis uurisin ühelt sõbralt, et miks keegi mulle ei öelnud, et mu elukaaslasel uus on? Tema väitis, et nad arvasid kõik, et ma tean ise (nagu mu eks väitis). Inimesena oleks ma eksiga tõesti lihtsalt sõber edasi sest suhted ikka lõppevad aga peale selliseid väljamõeldisi ning suht näkku sülitamist ei saa sellist plaani ka tekkida. Krt kui ikka oma arust mees oled siis julged teha, julge tunnistada. Saab ka nii….
See on ikka hoopis teine asi ju. Kui üks osapool ikka värdjaks osutub, siis muidugi ei saagi temaga normaalselt lahku minna. Ma oleks ilmselt uuele kõik ette laulnud, koos facebooki vestluste jm tõestusmaterjaliga.
Great minds think alike… http://epl.delfi.ee/news/eesti/viktor-vassiljev-laseks-osa-emasid-steriliseerida?id=70649131
Ma ei saa aru, kuidas see teemaasse peaks minema? Ma ei näe, et keegi siin praegu üldse emadest-isadest räägiks.
On ka vastupidine võimalus, nt on mul kohutav tahtmine praegu ühele sõbrannale öelda, et tal on tegelt hea mees, lihtsalt teatud omapäradega, aga ma ei saa seda teha, sest mul ei ole õigust tema tundeid kahtluse alla panna.
Ma nimelt kardan, et siis see sõbranna jätaks mu maha! Ja seda ma ei taha!
Elus tuleb kõike ette. Mul jällegi üks sõbranna jäi oma petva mehega kokku, minu arvasid nad sujuvalt tutvusringkonnast välja (kusjuures ma isegi ei soovitanud talle lahkuminekut, lihtsalt ütlesin, kui sõbranna mulle kurtmas käis, et ta peab nüüd hästi kainelt kaaluma, mida ette võtta (kusjuures majanduslikult oleks ta lahku minnes PAREMINI toime tulema hakanud) ja noh, ütlesin, et selle mehe käitumine on ebaõiglane ja perekond tasakaalust väljas) ja niipalju kui ma tean, on nad siiamaani koos. Sellest on… neli aastat?
Kui tõe kriteerium on praktika ja aeg kõik asjad arutab, siis õigus oli ju neil (sõbrannal), mitte minul? Onju nii? Ja ütleme, kui nad ka 15 aastat peale seda konfliktsituatsiooni ikkagi peaksid lahku minema, siis oleks see juba hoopis teine lugu, mitte “aga ma ju ütlesin” keiss enam.
Sai või iial teada.
Nojah ja mina ei arvaks kedagi tutvusringkonnast välja, kui tahavad vaba suhet, siis lasku käia. Ainus AGA ongi see, et siis pole mõtet minu õla najal nutmas käia iga kord, kui mees kedagi teist paneb, milleks see tsirkus siis.
A kui on mingid muud korduvprobleemid, mitte panoprobleemid, siis nagu võib õlga laenata või?
Ma enda meelest kirjutasin pika jutu sellest, et mind häirib see, kui pidevalt sama muret kurdetakse. Ja et loogiline, et siis keegi ei viitsi enam lohutada, sest ise sa oled ju valinud selle, et elad selle murega – sitt mees ei ole nagu kõverad jalad, et midagi pole parata, tuleb välja kannatada.
Sa Rents ei saa naistest ikka ÜLDSEEE aru!!!