Lubasin aidata sõbrannal natuke vene keelt meelde tuletada, sest ta hakkab kohe varsti töötama ametikohal, kus seda natuke ikka vaja läheb – ja te ei kujuta ette, kui hirmus see on. Ma olin suutnud juba ära unustada kõik need jubedad susihäälikud. Isegi mu inglise keele kohta on üks tudeng küsinud, kas mul on lisp (mul ei ole mitte mingit kuradima lispi, äkki sul on endal lisp, värdjas? ja ei, ma ei ole selle koha pealt tundlik), prantsuse keele r-i ei ole ma siiani päris hästi ära õppinud (mis seal ikka, ma lihtsalt väldin elu lõpuni selliseid harvaesinevaid sõnu nagu bonjour) ja saksa keeles ma ei saa pool ajast teisi kuulates arugi, et nüüd r-tähega lõppev sõna oli. Kuigi, minu kaitseks tuleb öelda, et saksa keelt kuulen ma harva ka.
Igatahes. Eile tuletasime hääldust meelde ja harjutasime selliseid kauneid sõnu nagu:
чай (seda tähte ma oskan!)
конец (ma ütlen lihtsalt ts, aga ega ma aru ei saa, mille poolest see чай ts-ist erineb)
глаз
жук (pm nagu z või zh)
ваш (siin ei osanud mulle üks venelane ka selgitada, mille poolest see järgmisest tähest erineb, aga internet ütles, et see on nagu sh ja järgmine nagu sch)
щука (ärge te jumala eest seda ühe teise sõnaga sassi ajage, kui uhhaast räägite)
жaждавшии (Püha Jumalaema, päästa mind sellest vaevast, ma ei ole valmis selleks maailmaks)
Kole, kole, kole. Peaks ikka oma romaani keelte juurde jääma.
P.S. Juustukoogijogurt ei ole ikka juustukoogi enesega võrreldav. Tekitas ainult asjatuid lootusi.
Pärdikute päevaraamat 