Lubasin aidata sõbrannal natuke vene keelt meelde tuletada, sest ta hakkab kohe varsti töötama ametikohal, kus seda natuke ikka vaja läheb – ja te ei kujuta ette, kui hirmus see on. Ma olin suutnud juba ära unustada kõik need jubedad susihäälikud. Isegi mu inglise keele kohta on üks tudeng küsinud, kas mul on lisp (mul ei ole mitte mingit kuradima lispi, äkki sul on endal lisp, värdjas? ja ei, ma ei ole selle koha pealt tundlik), prantsuse keele r-i ei ole ma siiani päris hästi ära õppinud (mis seal ikka, ma lihtsalt väldin elu lõpuni selliseid harvaesinevaid sõnu nagu bonjour) ja saksa keeles ma ei saa pool ajast teisi kuulates arugi, et nüüd r-tähega lõppev sõna oli. Kuigi, minu kaitseks tuleb öelda, et saksa keelt kuulen ma harva ka.
Igatahes. Eile tuletasime hääldust meelde ja harjutasime selliseid kauneid sõnu nagu:
чай (seda tähte ma oskan!)
конец (ma ütlen lihtsalt ts, aga ega ma aru ei saa, mille poolest see чай ts-ist erineb)
глаз
жук (pm nagu z või zh)
ваш (siin ei osanud mulle üks venelane ka selgitada, mille poolest see järgmisest tähest erineb, aga internet ütles, et see on nagu sh ja järgmine nagu sch)
щука (ärge te jumala eest seda ühe teise sõnaga sassi ajage, kui uhhaast räägite)
жaждавшии (Püha Jumalaema, päästa mind sellest vaevast, ma ei ole valmis selleks maailmaks)
Kole, kole, kole. Peaks ikka oma romaani keelte juurde jääma.
P.S. Juustukoogijogurt ei ole ikka juustukoogi enesega võrreldav. Tekitas ainult asjatuid lootusi.
Pärdikute päevaraamat 
Mis siin nüüd täpsemalt keerulist on? Aga no tublid, et harjutate!!!
Jah, Kaur, ma ka aru ei saa. Aga ma arvan, et R. dramatiseerib üle. Sest kui ta suudab hääldada “fish”, siis suudab ta öelda ka “vaš” ja kui ta suudab hääldada “voyage”, siis ta suudab öelda ka “žuk”. Ja kui ta suudab hääldada “hazel”, siis suudab ta öelda ka “glaza”. Ja kui ta neid suudab öelda, siis suudab ta neile ka t-sid kõrvale asetada.
Mul oli lasteaias venelasi küll (Anna ja Deniska) ja naabritüdrukul oli ema venelane, aga vene keeles nad minuga küll ei rääkinud. Telekast multikaid vaatasin, aga Rents vaatas samuti nagu ta ise on siinsamas blogis väitnud. Nii et ma ei tea, kuidas selle lapsekpõlvesusinate teooriaga ikkagi on. Samas olen ma lapsest saadik kuulnud võrokiilset q-d (sõna lõpu klõnks) ja tugevat sõna alguse h-d, aga ma siiski ei häälda neid ise nagu native speaker (appi, kuidas see eesti keels on? 😀 )
Kui ma väike olin, olid ju pea kõik filmid venekeelsed, nii et selles, et ma häälikuid kuulnud ei oleks, ei saa küll asi kuidagi olla. Aga ma olen üldse kehv nendes asjades, kui ma väike olin, treeniti mind sada aastat, et ma oskaks hääldada nime Jane, ja ühel hetkel lihtsalt loobuti. Ma ei tea, kas ma nüüd olen pikalt igapäevaselt inglise keelt rääkides hakanud seda õigesti hääldama või mitte, ühtki Jane’i pole vist siiani olnud au kohata, kui üks Eesti Jane välja arvata, kelle nime hääldati nagu Eesti nime ikka.
Kaur ja Rents! Küsimisele šoo tähendas vastus tšoo 14.saj barbaarses euroopas kindlat sõjakäiku peale valimisi,
Mul oli koolis alati kole hämming, kuidas suurem osa klassi oli lihtsalt võimetu neil susinatel vahet tegema. Nad on ju kõik nii erinevad! Aga noh, saarlased ei tee ka õ ja ö vahet, kuulevad neid sama häälikuna.
Ja “щ” on põhimõtteliselt “štš”, ainult et rääkides see t-osa väga välja ei hääldu ja kokku tuleb just nagu kokutamisega “š’š”, samas kui “ш” on puhas “š”.
Kusjuures minu jaoks on ka müsteerium, kuidas inimesed isegi ei kuule, mis neil häälikutel vahet on 😀
Samas Rentsile meeldib väga grammatika, millest mulle väikesed punased kärnad selga tulevad enamasti. Meist kahest kokku saaks siukse lingvisti, et Pent Nurmekund noogutaks hauas tunnustavalt pead.
Väike õiendus. Mandri inimestel on millegipärast arvamine, et saarlased Õ-häälikut ei tunne. See on ekslik. Tegelikult hääldavad nad õ-häälikut lihtsalt palju pehmemalt, see on mandri-inimese tönts kõrv, mis vahet ei suuda teha. Kui saarlased neil häälikutel vahet ei suudaks teha, oleks ju nende kirjatükkidel hulgaliselt vigu sees. Mu ema on saarlane ja hakkab iga kord susisema, kui keegi jälle räägib, et saarlastel õ puudub.
Tegelikult oleneb häälikueristusvõime mitmest asjaolust, sealjuures suuresti sellest, kas lapsepõlves on piisavalt palju mingit häälikut kuuldud. Ma tean päris mitmeid saarlasi, kes reaalselt ei suudagi Õ ja Ö vahel vahet teha ja kirjutavadki nii, kuidas juhtub (a la “põõrane” ja “möögavõitlus”), lootes, et äkki läheb täppi. Olen kuulnud/lugenud ka kirjeldusi, kuidas kooliajal on saarlasest õpilane näiteks palunud pinginaabrit, et too etteütluse ajal salaja jalaga tonksaks, kui sõnas on “õ”, mitte “ö” ja lihtsalt pähe õppinud, millisel juhul kumbki häälik esineb.
Sama teema on jaapanlastel L-i ja R-i eristamisega: http://en.wikipedia.org/wiki/Perception_of_/r/_and_/l/_by_Japanese_speakers#Perception
Küllap jah. Kirjutasin siia oma saarlasest ema arvamuse. Tema aga on väga hea keelevaistuga ja suurepärase häälikueristusvõimega inimene. Tegelikult on sama asi ka pehmete ja kõvade sulghäälikute eristamine, mõni ei saa seda surmani selgeks (hoolimata sellest, kui õigesti või valesti ümbruskonnas räägitakse).
Mu lastel koolis on vene keele susisejate häälduse õppimist alustatud lausega “Saša šla po šossee i sasala šišku”.
Mulle väga meeldib vene keel, aga kahjuks hakkab meelest ära minema, sest meie linnas pole seda kellegagi rääkida.
See “šišku” on hea sõna, sest kui eksid, on ropp ja kõik kohe naeravad. Instant tagasiside! Aga mul üks laps ei tee tegelt s ja š vahel vahet (sokolaad-šokolaad), tal saab küll vene keelega raske olema… 😦
Võin lohutuseks öelda, et saksa keeles seda sõna viimast r-i tegelikult väga ei hääldatagi (eriti mõnes dialektis). Põhimõtteliselt nagu inglise keeles, kus nt sõnal “mother” hääldub see viimane täht rohkem laisaks a-ks kui r-iks. Või kuhugi sinna vahepeale.
ч erineb aga ц-ist täpselt nii nagu tš erineb ts-ist 😉
Hochdeutschis jah mitte, aga neil on neid regionaalseid dialekte ikka üksjagu.
Tõsi on.Nii nagu hääldub ‘mother ‘madena, hääldub saksa ‘mutter ‘modöna. R-i hääldavad välja vaid baierlased, hispaanlased ja eestlased.
Hochdeutsche tähendab tõlkes saksa kirjakeelt.
Krt, ma oleks sind ka palunud, et aita mind vene keelega [ka uus töökoht, kus vene keelt vaja], aga eks ma pean siis kassidega susisema vm
Mašake. vene keelt pole tõesti kuskil vaja. Näitels tuukris ja rahvusvahelises lennunduses.
Sa lohuta oma sõbrannat sellega, et vähemalt ei tule tal 21. sajandil ühegi kliendi vms poole pöörduda sõnadega “ваше высокопревосходительство” (teie ekstsellents). See jäi kõrva mingist ETV pealt näidatud Vene sarjast, “Riiginõunik” võimistaoli, ja ajas juhtme täiega kokku 😀