Sellest rongist ma küll ei taha maha jääda

Mõned teist teavad, mõned ei tea, aga Manjana kirjutas oma blogis sellest, mida blogijad teisiti tegema peaksid. Mille peale nii mõnelgi inimesel tekkis muidugi küsimus MIKS. Tema samastas blogimise ajakirjandusega ja põhimõtteliselt tuletas meelde, et kui miski on nähtav väga paljudele, võiks see ju ka võimalikult kvaliteetne olla. Nõus, võiks, aga ei peaks – ei saa santi sundida, kui tema ikka ei taha “hästi” blogida. Aga enne, kui ma sel teemal edasi kirjutan, tahaks öelda, et põhiline point – ärge unustage, et teie kirjutatut võib lugeda ükskõik kes – on ju täiesti õige. Ma kirjutan palju, ma avaldan ausalt meelt, aga ma EI kirjuta avalikult pea midagi oma tööst ega oma eraelust. Ja ma tean, et “parooli all” tähendab lihtsalt “teatud mööndustega avalikult”. Te saate siit lugeda, mida ma trennis tegin või mõnd naljakat (mitte piinlikku või liigdetailset) anonüümset töölugu, aga maailm ei saa igapäevaselt lugeda, kellel ma kätt hoian või ei hoia (veel vähem mingitest meie omavahelistest pingetest, kui, siis üldistatult ja ümber nurga; ja veel veel veel vähem meie seksuaalelust) või töö juures aset leidnud tõsistest asjadest, veel vähem mõne töökaaslase või tudengi eraelulistest asjadest. Ei ole päris nii, et mõni tudeng paneb mõne adminni paksuks (oleks meil vaid nii põnev!) ja mina mõtlen, et “LÕPUKS OMETI, nüüd saan minagi paar klikki!” See oleks ebaprofessionaalne JA ebaeetiline. Blogi on blogi, klatšiks on muud kohad. Jätka lugemist

Advertisements