Sellest rongist ma küll ei taha maha jääda

Mõned teist teavad, mõned ei tea, aga Manjana kirjutas oma blogis sellest, mida blogijad teisiti tegema peaksid. Mille peale nii mõnelgi inimesel tekkis muidugi küsimus MIKS. Tema samastas blogimise ajakirjandusega ja põhimõtteliselt tuletas meelde, et kui miski on nähtav väga paljudele, võiks see ju ka võimalikult kvaliteetne olla. Nõus, võiks, aga ei peaks – ei saa santi sundida, kui tema ikka ei taha “hästi” blogida. Aga enne, kui ma sel teemal edasi kirjutan, tahaks öelda, et põhiline point – ärge unustage, et teie kirjutatut võib lugeda ükskõik kes – on ju täiesti õige. Ma kirjutan palju, ma avaldan ausalt meelt, aga ma EI kirjuta avalikult pea midagi oma tööst ega oma eraelust. Ja ma tean, et “parooli all” tähendab lihtsalt “teatud mööndustega avalikult”. Te saate siit lugeda, mida ma trennis tegin või mõnd naljakat (mitte piinlikku või liigdetailset) anonüümset töölugu, aga maailm ei saa igapäevaselt lugeda, kellel ma kätt hoian või ei hoia (veel vähem mingitest meie omavahelistest pingetest, kui, siis üldistatult ja ümber nurga; ja veel veel veel vähem meie seksuaalelust) või töö juures aset leidnud tõsistest asjadest, veel vähem mõne töökaaslase või tudengi eraelulistest asjadest. Ei ole päris nii, et mõni tudeng paneb mõne adminni paksuks (oleks meil vaid nii põnev!) ja mina mõtlen, et “LÕPUKS OMETI, nüüd saan minagi paar klikki!” See oleks ebaprofessionaalne JA ebaeetiline. Blogi on blogi, klatšiks on muud kohad.

Igatahes nii me seal siis vaidlesime ja kuna nii paljudel “kuskilt king pigistas” (elukutselise ajakirjaniku tunneb kohe ära, eks, iga lause väljendab intriigi – tunned huvi, järelikult miski ikka riivas), tegi ta uue postituse, et arutleda selle üle, mis imeloom see blogimine siis õieti on. Järeldus: kuna blogipostitus ei vasta lühijutu nõuetele, aga kohati teatavad sarnasused ikka artiklitega on, peab see ometigi ajakirjandus olema.

Vahemärkus – siinkirjutav harrastussportlane, muide, on väga hästi kursis ka näiteks sellega, et lühijutul, erinevalt novellist, ei pea mingit puänti* olema. Mitte et ma eeldaks, et ajakirjanikud ilmtingimata miniatuuril, lühijutul ja novellil vahet peaksid tegema, aga kui juba targutamiseks läks, siis olgu välja öeldud, et need on ikka kõik erinevad asjad ja puänt on traditsiooniliselt neist ainult ühel. Ja TRADITSIOONILISELT on siin nüüd VÄGA oluline sõna, sest kogu see eelnev jutt on selline traditsiooniline kirjanduskäsitlus, mille kohta ülikoolis halvakspanevalt suud kõverdades öeldakse, et “unustage ära see, mida teile gümnaasiumis kirjandusest räägiti, nad on seal paarsada aastat ajast maas.” Tänapäeval eristatakse kirjandust muust kirjapandud pläustist eelkõige selle põhjal, et kirjandus on enesekeskne ja eelkõige iseendast huvitatud. Või kui tahate pikka (ja keerulisemat, aga väga asjalikku) eestikeelset juttu sellest, millest tänapäeva kirjandussemiootika räägib, võite näiteks seda postitust lugeda, konkreetsetest žanrimääratlustest on asi kaugel.

Üldse on minu jaoks see “kas ajakirjanik või kirjanik” jaotus natuke selline lähenemine, nagu leiaksid sa metsast looma, kes pole päris sebra ega hobune, ja hakkaksid innukalt arutama, kumma alla teda siis nüüd liigitada, selle asemel, et öelda, jah, see kuulub ilmselgelt nende loomadega samasse sugukonda, aga on veidi erinev elukas. Blogimine on blogimine, mitte ajakirjandus ega kirjandus. Vahel (näiteks totalitaristlikes riikides) on muidugi hea see ajakirjandusega samasse patta panna, saab vajadusel kedagi hõlpsamini kohtusse kaevata, aga muud eesmärki ma sel ei näe.

Esiteks on ajakirjanikele omad reeglid. Nad peavad vähemalt objektiivset nägu tegema, muidu on kohe inimesed kaebamas ja pressinõukogu ja eetikakomisjon ja mis kõik veel. Mina siin võin öelda suht seda, mis sülg suhu toob, tahan, ütlen, et MINA ISIKLIKULT leian, et Vassiljev on tropp, sest normaalne inimene a) ei näe inimkonda samal skaalal, kus hulkuvaid lemmikloomi, ja b) ka loomaarst peaks aru saama, et isaste koerte kastreerimine on odavam ja lihtsam kui emaste steriliseerimine, nii et ilmselgelt on seal ajukeses midagi paigast ära, kui miskipärast noaga just emaste poole tõmbab. Tahan, panen kasvõi pealkirjaks, milline ainurakne ta on, ja kirjutan postituses välja, et minu, kui bioloogia hobiharrastaja, eksperthinnangul on see ainus rakk tal peenises ja millest koosneb tema ülejäänud keha, on teadusele täielik müstika, millega ilmselt tegelevad veel mitmed tulevad põlvkonnad peale meie. Ja mis ta teeb või kuhu ta kaebab? Aga kui proua Saagim leiaks aega, et oma oluliste “naiste nahal on tätoveeringud koledamad” teemade juurest kõrvale astuda, ja ise selline artiklike kirjutada, oleks härra veterinaaril võimalusi tiba rohkem, sest isegi tema, kes ta on kuulsuks saanud sellega, et ajab lakkamatult suust valimatut kelbast välja, on tööl sunnitud seda siiski mingil määral filtreerima.

Ja see “ajakirjanik saab palka, järelikult pole blogija ajakirjanik” teema ei tulnud sisse mitte raha pärast, vaid selle pärast, et seal, kus on raha, on ka NÕUDMISED – sulle makstakse MILLEGI EEST. Kui oled iseenda peremees, tead ise, millal jood kisselli ja millal kuulad transistorit – kui sa seda ajakirjanikuna teed, lastakse sind lahti. Teed kirjanikuna ja vajud ehk unustusse, kui ei vea. Äkki ei vaju kah, keegi teine sind igatahes ei survesta. Teed blogijana ja kommenteerijad ehk vinguvad, aga paned vajadusel kommentaarid kinni ja asi tahe. Igatahes on kirjanik ja blogija oma tegemistes tunduvalt vabamad kui ajakirjanikud.

Keskmiselt, sest muidugi on palgalisi blogijaid, ja on ka vabakutselisi ajakirjanikke, kes on end üles töötanud ja sõjapiirkondadest või moest või millest iganes kirjutavad ja väga ei muretse selle pärast, kas keegi need artiklid ka ära ostab, sest alati on ostetud – võimalik, et ka Eestis on mõni NII kuulus ajakirjanik, aga sel juhul mõlgub neil ilmselt siiski meeles mingi konkreetne ajakiri, millega nad mingil määral alateadlikult sobituvad. Kuulsatel kirjanikel (eriti Ämeerikas) on tänapäeval oma kirjastajad ja nende poolt ka oma kaelaselajad, kes käivad ja kontrollivad, kuidas romaan edeneb, kas ikka kirjutad, mis teemal kirjutad. “Oot, SELLISEL teemal? Arvad, et SEE ikka müüks praegu? Ei-ei, ma ei taha muidugi midagi öelda, SINA oled ju kirjanik, eks sa ise tead, aga …”

Aga blogija ei ole ju ei ajakirjanik ega kirjanik, kes mõtleks, et kohe-kohe on Pulitzeri auhind kukkumas (või vähemalt palgapäev tulemas) või nimi igaveseks “ajaloo anaalidesse” kirjutatud**. Üldiselt on blogija inimene, kes mõtleb alguses, et äkki blogimine aitaks veidi feimi tuua (märksõna: teismelised) või et äkki kedagi teist huvitaks tema kogemused (näiteks noored emad, kes ise on kogenud seda, et igale küsimusele guugeldades vastust ei leia). Või keegi, kes tahab end välja elada ja oma mõtteid jagada ning on rõõmus, kui ka pisut tagasisidet tuleb. Neile on kirjutamine hobi ja inimene, kes tegeleb hobiga, tegeleb sellega üldiselt teistel alustel. Meil on trennis ka kohe näha, et inimesi on mitut sorti. On neid, kes lükkavad endal ninast vere välja ja kui tulemusi ei saavuta, nutavad natuke nurgas ja raiuvad edasi. On selliseid, kes teevad trenni rahulikult ja chillilt, aga suhteliselt süstemaatiliselt. Ja siis on neid, keda ei tundu üldse häirivat see, et nad pärast aastat või mitut aastat ikka veel kõiki värve ronivad, nende jaoks on see lihtsalt meeldiv võimalus end väljakutset pakkuval viisil veidi liigutada. Vaheldus tööpäevale ja röökivale lapsele või millele iganes. Ja kui just ei ole tegu lootustandva noorsportlasega, siis kedagi ei huvita, igaüks lükkab nii, nagu tal tahtmist on. Tahab, treenib tehnikat, kui ei taha, siis ei treeni. Sest kelle asi see on. Ja oleks küll natuke rohkem häbi, kui seina ääres seisaks inimesi kaks miljonit, mitte 20, ja ma ikka seal hädiselt lolli mängiksin, aga internetis (eriti eesti keeles kirjutades) on see kaks miljonit õnneks ähmane potentsiaalne võimalus, mitte reaalsus, nii et seda on üsna lihtne ignoreerida, seda enam, et kaalukausi ühel poolel on “potentsiaalse mulle täiesti võõra ja igivinguva, mitte iial millegagi rahul oleva lugeja rahulolu” ja teisel poolel “blogija isiklik heaolu”.

* Manjana tegi seda sõna kirjutades sama vea, mida mina tahan kogu aeg teha sõnaga labürint – kirjutades suudan end kontrollida, aga rääkides tahaks alati “läbürint” öelda, sest vokaalharkoomia ftw. Nii et tahaks küll ironiseerida, et vahi lolli, hirmsasti oli vaja targutada, et “sportlane ei tea isegi, mis puänt on,” ise samal ajal sõna “puänt” valesti kirjutades, aga jätan vahele ja hoopis empatiseerin hellalt, puhtast hirmust, et ühel hetkel kolistan ma ise täpselt samas ämbris.

** Eesti esimese kirjanikuna õnnestus Kenderil end vist sinna nüüd jõuliselt ja libestamata suruda

12 kommentaari

  1. Aamen! Poleks saanud paremini seletadagi!

  2. “klatšiks on muud kohad.” — oh? millised????

    • Kui tahad teada, milline tudeng mind täpsemalt paksuks pistis, pead ultrahelisse kaasa tulema ja hellalt kätt hoidma.

      • Kui UHs on kaasas sama kes paksuks pistis, siis pole ju mingit mõtet klatšida.

        • A, ei, et paksukspistja on mujal ja mina UHs tugiisikuks? Vabalt.

        • Ega iial ei tea, äkki hiljem näojoonte järgi vaatame, mis rahvust või rassi meenutab.

  3. Minu arvates on osa ajakirjanikke grafomaanid. Mille muuga seletada seda, et nad lisaks oma põhitööle, mis on kirjutamine, tahavad ka vaba aega veeta kirjutades. Aga pean tunnistama, et mind küll mõjutab see, mida ajakirjanik oma erablogis pajatab. Kui see on totter, ei saa ma ka tema leivatööd enam sugugi sama pilguga lugeda (jah, ikka Pulleritsust mõteldes).

    • Ajakirjanikud ja kirjanikud on kindlasti teadlikud sellest, et blogi on lisaks muule ka reklaam. Ise loen ma näiteks Neil Gaimani blogi, olen sellele viidanud ka, ja muidugi tekib selle põhjal inimesest mingi pilt – isegi mul, kes ma olen üsna lähedalt näinud, et mõni nö mõrd-blogija on tegelikult tore inimene (tervitustega Mallule) ja mõni, kes jätab blogis väga malbe mulje, on päris elus selline, et mõtled, miks ta ometi vaimuhaiglas ei ole.

    • Abielus prostituut – kepib ka väljaspool tööaega – on siis mis? Nümfomaan?

  4. Ja Anu Saagimist sirgub Maaja Kallast… kes oleks osanud arvata.

    • Sellest võiks vanasõna teha. “Igast noorest Anu Saagimist sirgub kord Maaja Kallast.”

  5. […] Kui kellelgi jäi veel Rentsi postitusest mulje, et ma olen ajakirjanik, siis mul jäi ka, aga ma ei ole kunagi ajakirjanik olnud või seda […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid