Päev: 30. jaanuar 2015
Kõige halvem laps
Te kõik lugesite seda lugu Postimehest või nägite Pealtnägijast, eks? Mis sellest ikka rääkida. Ma ei tea sellest loost midagi ja selle pärast ei räägi ka. Aga lugesin selle kohta üht kommentaari, mille tõeväärtusest või selle puudumisest ma samuti ei räägi, sest internet on teatavasti suur ja lai ja siin võib igaüks öelda ja uskuda, mida tahab (seda enam, et tihti pidigi olema nii, et käitumishäiretega lapsed näevad vaeva, et lasteaias vms keskkonnas hästi käituda ja elavad siis hiljem väsinuna end kodus välja):
See “Eestimaa kõige halvem laps” oli lasteaias minu kasvandik, küll lühikest aega aga siiski. Nii nagu selle aja jooksul, kui mina tema õpetaja olin ega ka nüüd ei kuulnud ma ema suust lapse kohta ainsatki head sõna. Ema esimene lause minuga kohtudes lapse kohta oli, et eelmises lasteaias oli tema kõige halvem laps. Laps oli lasteaeda tulles küll kaitsepositsioonis ja koheselt nõus kaklema, kuid mõistus oli küll korras. Ema jumaldas oma tütreid ja eriti noorimat, keda lausa Tibuks kutsuti ja keda kõik pidid teenindama. Sekkusin ise, kui ema garderoobis poega tuustis, sest see keeldus Tibu teenindamast. Meie hakkasime poisile andma erinevaid ülesandeid, et ta tunneks end olulisena. Talle meeldis väga tuua õpetajale asju, ehitada ja nuputada. Kiitust ootas ta tohutult ja tema naeratus, kui midagi õnnestus oli siiras ja tänulik.
Kahjuks leidis ema jälle uue lasteaia, kuhu lapsed viia. Ema ise ütles, et poisile seal ei meeldi. Sellele poisile on aastatepikku sisendatud, et ta on halb, teda pole kodus kunagi kuulatud, nüüd siis on häda käes. Mina ei usu ühtegi selle naise sõna, et nad tahavad poega aidata. Nad tahavad temast lahti saada. See naine on superhea valetaja.
Vaat, mis juhtub lapsega, kui talle paha lapse kleeps otsa ette kleebitakse. Mida kasvatasid, selle said. Ehk teeb poiss kasvades ise oma elus korrektiivid ja on oma lastele parem lapsevanem.
Sain südamelt ära öelda, mis on mind piinanud.
See kommentaar tõi mulle meelde ühe juhuse, mis on mind kummitama jäänud. Olen sellest ehk ka blogis rääkinud, võib vabalt olla. Nimelt töötasin ma juba aastate eest, kindlasti rohkem kui viis-kuus aastat tagasi koos ühe naisterahvaga, kel oli kaks last, poeg ja tütar, ning kelle mees oli pere maha jätnud, kui poiss veel alles päris pisike oli (sel ajal, kui mina nendega tutvusin, oli ta ca 10). Ja naine tundus muidu üsna normaalne ja tavaline inimene – välja arvatud siis, kui ta rääkis meestest või oma lastest. Nimelt vihkas ta kogu meessugu. Selles mõttes, et ülemusena kannatas välja, aga ütles, et ta ei taha enam iialgi lähisuhtes olla, sest kõik – ja eranditult kõik – mehed on värdjad. Suurem osa neist ka joodikud, aga päris kindlasti värdjad.
Tütrest rääkides iseloomustas ta teda pidevalt sõnapaariga “normaalne inimene”. Sest tütar oli naissoost, sellised võivad normaalsed inimesed olla. Poisil oli koolis hinnetega probleeme ja ema ütles sellest rääkides otse välja, et “Ma olen talle lasteaiast saadik rääkinud, et küllap sinust üks kasutu joodik tuleb, nagu su isa.” Ja et ta räägib pidevalt lastele, et mehed on KÕIK värdjad ja imbetsillid jne jne.
Ma siiralt ei usu, et kummastki selle pere lapsest võiks normaalne inimene kasvada, kui nad täiskasvanuks saavad (tüdruk peaks seda juba olema). Mul on raske uskuda, et poeg võiks emaga üldse mingeid suhteid säilitada nii, kui 18 kukub. Ja on inimesi, palju inimesi, kelle puhul diagnoos on puhtmeditsiiniline, aga on ka neid, keda on tõesti sünnist saadik terroriseeritud.
Ja mida saaks üks tavaline kõrvaltvaataja sellises olukorras teha? Ma üritasin leebelt öelda nii seda, et ehk peaks lastepsühholoogile minema, kui seda, et tema kasvatusvõtted ei ole ehk need kõige paremad. Ta arvas, et ei ole vaja ja et mehed ju ongi värdjad, see on tõde ja miks seda siis poja eest varjata. Lastekaitsesse helistatakse iga päev selle pärast, et kedagi reaalselt pekstakse, et narkomaanist vanemad jätavad lapsi järelvalveta koju jne – ma ei saa ju neile helistada ja öelda, et mul on siin väike poiss, kelle ema ütleb talle igapäevaselt, et temast ei saa normaalset inimest, sest ta on meessoost, ja ilmselt ei suuda ta selle tulemusena iial normaalset püsisuhet luua, kui ta professionaalset abi ei saa. Selliste probleemide tõttu ei hakka keegi neid lapsi ära võtma ja psühholoogilist abi ei saa keegi kohustuslikuks teha, ei emale ega lastele. Mis tähendab, et liigagi tihti näeb mõni meist last, kes on juba rongi ees, aga kuna see rong pole ametlikuks sekkumiseks piisavalt suur, piisavalt kiire või piisavalt lähedal, ei ole tegelikult mitte midagi teha. Võib ainult istuda ja tulevast Pealtnägijat oodata.
Pärdikute päevaraamat 