Okei, see on nüüd selge. Tudengid on lausa USKUMATUD inimesed. Üks neist LUBAS mulle, et kui ta kella viie ajal kohtama läheb, astub sama hooga raamatukogust läbi ja toob mulle ühe raamatu ka – ja nüüd ei vasta enam Facebookis. Kas nad tõesti ei mõista mu elementaarseid vajadusi? Ja kas nii imelik oleks siis oma sõbrannale öelda, et “kuule, ma kahe musi vahepeal hüppan korra rampsist läbi, mul üks suvaeit tahtis lugeda midagi”? Minu meelest ei oleks.
MA EI SAA ARU
Pärdikute päevaraamat 
Pidi ikka kõva tudeng olema, et nooruke Rentsi jalust maha rabas. Mina norin järgnevatega tüli, kuna eksmatitakse ainult 0,5 aastat enne tähtaega..
Ta kasvatab sind. Et sa vahel midagi ise ka teeksid, mitte alati mehi (ja halvemal juhul isegi naisi) ei paluks enda eest lillesid liigutada. 😉
Ma ei põrista Rentsi kommentaariumisse mingeid armsaid nimesid.Tulen siia peale tööpäeva lõppu iga kord nagu koju.