work

Mees otsib tööd

theo

Ei, mitte penetreerija, sai juba otsustatud, et see on naiste amet.

Nimelt oleks mul vaja üks sõber Tartusse tööle panna, sest muidu läheb ta mujale.

Mis see sõber oskab? Arvutiasja oskab. Baka oli computer science, nüüd on magistris (software engineering) veel lõputöö kirjutada, aga ta jääks hea meelega tiba kauemaks Eestisse, sest siin on ometi hulga mõnusam kui Lõuna-Euroopas. Ilmselgelt tõmbavad teda meie suurepärased inimesed, mitte suurepärane ilm. Aga vat programmeerida talle ei meeldi – õigemini ta ütleb, et tal on sellega vähe kogemusi olnud ja seda ta eriti veel ei oska, nii et ta pigem alustaks töökohalt, kus seda eriti vaja ei ole, ja täiendaks end vaikselt, enne kui seda eeldavate ametite peale mõtlema hakkab. Roju ütles selle peale, et IT-inimene, kes ei programmeeri, võiks kohe kokaks ümber õppida, aga tahaks loota, et ehk nii hull see asi siiski ei ole, IT on ju lai ala.

Rääkida oskab ta ka. Esimesed keeled on kreeka ja hispaania, lisaks räägib kõrgtasemel ka prantsuse (prantsuskeelne kool) ja inglise (baka USA ülikoolis + nüüd ingliskeelne magister siin) keelt. Eesti keelt ei räägi, aga see ei tohiks IT-s ju probleemiks olla. Aga see tähendab, et tegelikult võiks ta tõlketööd ka teha või keeletunde anda.

Me muidugi tuulame internetist tööpakkumisi ka, aga alati võib olla, et just teie teate midagi sobivat, mis meil kahe silma vahele on jäänud. Nii et kui sobivatest pakkumistest kuulnud olete, pakkuge julgelt. Just otsiti prantsuse ja inglise keelt valdavat müügiinimest näiteks, mis oleks ideaalne, aga seal taheti eesti keelt ka. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on elu ja surma küsimus, sest tegu on mu jõutreeneriga – ja ma olen liiga laisk, et üksi trenni teha, ma läheksin kuu ajaga paksuks, kukuksin seinalt alla ja see oleks minu lõpp.

P.S. Daamid, kui tunnete, et teil on raha üle ja tahaksite noort heas vormis lemmikut, siis seiklejatel palun julgesti tülitada! Ma võtaks ta ise oma ülalpidamisele, aga mu väiksesse korterisse üle ühe lemmiku ei mahu.

P.P.S. NB! Tegu on reklaampildiga, reaalses tootes võib esineda erinevusi!

anna kannatust

NÜÜD ma tean, mida ma elult tahan

Lähen kooli, õpin veel kolm kuni viis aastat, selle kõrvalt töötan edasi, rabelen, näen vaeva ja lõpuks, ühel ilusal päeval, saan omale visiitkaarti, millele on ilusate kuldsete tähtedega kirjutatud “PENETRATSIOONITESTIJA”. Ma ei ole küll päris kindel, mida selles ametis tegema peab või mida selleks õppida tuleks, aga küll ma selle välja uurin. Vähemalt on jälle, mille poole püüelda.

sport

Teate, mis TYSKIs täiega nõmekas on?

jodiemarsh

Ehk siis järjekordne lugu sellest, kuidas maa on külmand ja kärss on kärnas.

See, kuidas neil kogu asutus erinevateks osadeks on jagatud – neil on eraldi fitnessklubi ja harrastussport. Ja miskipärast on jõusaal neil ka fitnessklubi osa. Või mis jõusaalist rääkida, isegi tavaline kergejõustikuhall. Ja kui nüüd mina, kes ma olen “harrastussportlane”, tahaks osta oma semestripiletile juurde jõusaali kuukaarti, et kaks-kolm korda nädalas jõuharjutusi ka teha, peaksin ma ikka ca 40 eurot (täiskasvanutele vist 42 ja tudengitele 38, aga ma täpselt ei mäleta, midagi sinnakanti) igakuiselt juurde maksma, samas kui fitnessklubi liikmed saaksid selle soodushinnaga. Mitte küll eriti suure soodushinnaga, aga see näitab ikkagi suhtumist. Või mis sellest jõusaalist rääkida, isegi lihtsalt kergejõustikuhalli eest, et sõpradega koos kalisteenikat teha, maksaksin ma sama palju juurde – mis on absurd, arvata on, et sel juhul ostan ma endale 20 euro eest lõuatõmbekangi* ja käin vähegi normaalse ilmaga rannas redelite jms otsas treenimas. Sest redeleid muide hallis üldse ei ole, seal on põhiliselt ainult jooksurada, mida mina oma haige põlvega nagunii kasutada ei saa, ja igasugused kangid-raskused, mille kasutamisest ma samuti hetkel hoidun, sest üritan mõnda aega põlvele vähem raskust asetada, sest trennis survestan ma seda nagunii iga nurga alt. Nii et minu jaoks on selle peamiseks, et mitte öelda ainsaks, boonuseks soe ruum, mis on piisavalt suur, et seal mitmekesi jõudu teha ja selle vahele lolli möla ajada – ja ISEGI MULLE ei ole loll möla 40 eurot kuus väärt. Kalisteenika käib ju põhiliselt kangi ja oma keharaskusega, nii et seda sai veel novembriski suurepäraselt rannas teha, talved on meil ju lühikeseks kulunud ja soojaks muutunud.

Tõesti, kui ma mingit IMELIST tööd ei leia, lähen ma sügisel uuesti kooli. Ja mitte ainult selleks, et uut ja vaimustavat eriala õppida**, vaid selle pärast ka, et siis saab vähemalt iga päev kella kolmeni tasuta kergejõustikuhalli kasutada***.

Aga et lõpetada positiivse noodiga, siis see trenninädal on SUUREPÄRANE olnud. Isegi mitte trenninädal, töö mõttes on ka kenasti läinud, aga hetkel räägime trennist, eks ole. Mulle tundub kusjuures, et see kümme lõuatõmmet mängib siin teatavat rolli – mitte füüsilise jõu mõttes, sest see oli mul nagunii olemas, aga selles mõttes, et ma sain sealt sellise motivatsioonilaksu, et jätkus terveks nädalaks. Ja teiseks muidugi need tehnikaharjutused, mida me väga järjekindlalt nüüd iga trenni alguses teinud oleme (see peaks ehk isegi esikohal olema, sest jõud aitab kaasa, aga tehnika on see, mis sind tegelikult seinal hoiab). Eile ma mitte ainult ei roninud ühte rada ära, millega ma olen umbes terve igaviku mässanud (kusjuures mul oli kolmapäeval selle osas täielik valgustus, ma lihtsalt JÄRSKU nägin ühte võimalust, millega ma siiani isegi mitte ei arvestanud, sest pidasin seda oma kehale täiesti sobimatuks), vaid sain veel KOLMES asjas sammukese edasi. Te ei kujuta ette, KUI hea tunne see on, kui pärast pikka seisakut mingi jää taas mürinal liikuma hakkab.

* juba tehtud

** mis oleks muidugi ka fun, lisandväärtuseks need inimesed, kes uluvad, kuidas ma klassinurgas märkmete tegemisega maksumaksja raha kulutan

*** Kes ütles, et sport ja vaimne enesearendamine käsikäes ei käi?

anna kannatust · sport

Kuradi humanitaarid

“Ei tunne nad ei kella ega kalendrit!” ütles ta (muuhulgas ka enese-) kriitiliselt. Ikka maru raske on, kui oled terve elu vaeva näinud, et enamvähem õigeks ajaks asju valmis saada, ja siis pead hakkama ise kellelgi teisel selles osas seljas elama. Eriti teravalt tunnetasin ma seda probleemi ühe tibatillukese rahvakillukesega koostööd tehes, neil tõesti võis vabalt juhtuda, et hilinevad nädala või kaks, sest no “ei jõudnud nii kähku ju”. See ei tähendanud muidugi, et nad minu kalendri osas nõudlikud poleks olnud, oh ei – täpselt nagu mul praegu vastassuunas. Tunnetan seda teiste humanitaaridega koostööd tehes vägagi teravalt. Naljakas, kuidas rollid võivad seltskonda vahetades muutuda. Nii nagu punkarite hulgast trennisõltlaste sekka sattudes muutusin ma inglist joodikuks, kuigi alkoholitarbimine jäi samaks*. Kui olin ainus humanitaar reaalalade esindajate seas, siis kõik ohkasid ja leidsid, et “sellel on ju pea laiali otsas”, kui teiste humanitaaridega asju ajan, leitakse, et ma olen nagu Führer, sest alati on mul MINGI plaan ikka valmis ja ma leian, et vähemalt enamvähem võiks ju asjadega graafikus olla, et ei peaks lõpus ninast verd välja pingutama. Ja siis ma pean teistel seljas elama, mis mulle üldse ei sobi. Raske on see kesktee, kuhu ma end sättinud olen ja kuhu mu kann muidu nii mugavalt sobivat tundub. Ja ma tean nüüd, mis tunne mu toimetajatel on, kui nad mulle vahel meelde peavad tuletama, et tähtaeg oli päev tagasi.

Aga kuna ma juba oma tervisest rääkisin, siis olgu selles osas ka update. Vereproov näitas, et minu hemoglobiinitase, mis mais oli rekordmadalal, kõigest 108, oli nüüdseks lausa muljetavaldav 156. Nii et minu keha reageerib toitumisele ja lisaainetele väga kenasti. Kuigi ta reageerib muidugi kõigele üsna kenasti, trennile reageerib ka üsna kiiresti, nõudes ise raevukalt siis ka rohkem toitu ja puhkeaega (ja mul lihas ikka tiba kasvab ka, ka väikeste raskustega, mitte ei lähe lihtsalt sitkemaks, nagu mõnel – mis võib olla nii hea kui halb, vastavalt sellele, mis spordiala harrastatakse).

Röntgenipilt ei näidanud midagi, nagu arvata oligi. Nii et krõbistan nüüd glükosamiini ja põlvele ostsin elastiksideme, eks näis, kas sellest kasu ka on, ma ilmselt enne paari nädalat jälle joosta ei proovi.Vastavaid toolipealetõusmiseharjutusi teen, mis teoreetiliselt peaksid põlve tugevdama, ja ootan aega, mil ükskord MRT-d teha saab. Väga lühike ootamine ilmselt ei tule, nii et hea on, et põlv ronides haiget ei tee.

Ja mäletate, ütlesin, et tegin spagaadi ära, kuigi üsna jõulise liigutusega – mida karmimalt end trenni tehes survestad, seda pikemat puhkepausi keha hiljem vajab. Siiani eriti jalgu venitada ei taha. Ärge tehke nagu mina, tehke targemini.

P.S. Meil oli probleeme Matkamaailmast ostetud sussidega – ja mitu erinevat inimest ütlesid, et võime selle raha endale korstnasse kirjutada, sest sealt ei saa iial midagi tagasi. Ei tea, kas oli asi selles, et meil ilmselgelt polnud asi ronija veas (st suss oli katki selle koha pealt, mis vastu seina üldiselt eriti ei käi ja oli näha, et kulumisjälgi seal üldse pole) või milleski muus, aga ma tahaks küll kõva häälega välja öelda, et meiega suhtlesid nad ÄÄRMISELT sõbralikult ja vastutulelikult, lubasid meile uued sussid ja kuna ilmselgelt kandja enam sama mudelit ei usalda, lubati ka soovi korral mõni teine mudel valida (vajadusel siis juurde makstes, muidugi). ILMA vahepeal mitut nädalat ootamata. Mina ei oskaks küll midagi muud tahtagi.

*st kord või kaks kuus maksimaalselt 4-5 siidrit sõpradega väljas ja vahel harva (ehk kord kahe nädala jooksul) ka 1 väike siider telerit vaadates – punkarite seltskonnas tähendab see karsklust, sportlaste seltskonnas tähendab see küsimust, et miks sa ometi oma keha nii kohtled.

sport

mmm, minu mõnusad musklid

Kuna isegi mu trennikaaslased ignovad juttu sellest, KUI suurepärane ma ikka eile olin, räägin teile. Aga peate vanduma, et ei ütle (nagu lambist Facebookis kuulda sain), et jääb mulje, nagu mul viisaastakuplaani üldse ei oleks, sest muidu ei jääks ometi aega trennis käia. Ma paneks küll oma maailmavallutusplaanid ka Instagrammi üles, aga esiteks kardan ära sõnuda, teiseks ei meeldi mulle asjadest liiga vara rääkida ja kolmandaks ei ole vaja, et KAPO mulle ukse taha tuleks, sest kogu Baltikumi diktaatoriks saamine (okei, see kass on nüüd kotist väljas) koos selle realiseerimiseks vajalike ettevõtmistega võib neile vastukarva olla.

Aga 12. jaanuar kuulutatakse ilmselt Eesti Vabariigi presidendi poolt uueks riigipühaks, sest just see on päev, mil ma lõpuks oma kauaoodatud eesmärgi saavutasin ja kümme lõuatõmmet ära tegin. Üldse oli see suurepärane trennipäev, sest tegime crossfiti asemel kalisteenikat, nii et kõik harjutused olid oma keharaskusega ja kokkuvõttes tavalisest tiba raskemad, aga mõnusamad ja jäi rohkem puhkeaega, mille ma venitamisega täitsin – selle tulemusena sain ma trenni lõpuks spagaadi maha. Mitte küll niimoodi vabalt spagaati libisedes, nagu ma minevikust mäletan, vaid pidin ikka tiba survestama, aga maamärgiks sobib küll.

Nii on, kui oled kaua millegi nimel vaeva näinud, on ikka megamõnus see lõpuks kätte saada. Nii mõnus, et kuigi ma esimese asjana erutatult lõugasin, et I just earned a cookie!*, ei tahtnud hiljem enam nii tublisse kehasse mingit jura panna, vaid tegin hoopis toorsalatit suitsukanaga. Sest kui teine on nii tubli olnud ja teinud kõik, mis ma tahan, mis ma ikka talle rasva sisse topin.

Homme teen põlvest röntgeni, aga mul on kuri kahtlus, et see ei näita midagi huvitavat ja krõbistan lihtsalt glükosamiini, kuni füsioterapeudi juurde aja saan – perearst ütles, et sinna saab saatekirja anda ainult traumatoloog, mis on naljakas, sest mingit traumat mul ju olnud ei ole.

P.S. Mõtlesin täna, et peaks tegema ühe postituse kõigist asjadest, mida ma koduse trenni jaoks kasutan, sest äkki mõnda imelikku huvitab. Aga hetkel veel ei viitsi.

* mu jõutreener pole eestlane ja minul on vajadus kohese positiivse tagasiside järele, isegi kui ma endale seda ise pean andma

anna kannatust · sport

No tere taas, seltsimees Lagunov*

Reet ütleb küll alati, et TEMA on seltsimees Lagunov, aga tegelikult on ilmselge, et see tiitel peaks ikka mulle kuuluma. Eile üritasin üle kahe-kolme nädala taas jooksma minna. Mitte et ma suur tormifänn oleksin, aga mõõdukas tuisk on Atu lemmikilm ja ta polnud mitu päeva mõnusalt pikka jalutuskäiku saanud, nii et mõtlesin, et pean ta ju välja viima. Juba kümme minutit pärast jooksma hakkamist tundsin seda eelebamugavust, mida ma juba peatse valuna defineerida oskan – kuna ma selle nüüd ära tunnen, olin mõistlik ja läksin kohe hoopis kiirkõnni peale üle, nii et selle tulemusena valutas hommikul põlv hästi-hästi tsipa ja nüüd on veel ainult natuke tundlik.

Plaanisin järgmise nädala alguses nagunii arsti juurde minna vereproovi andma, eks ma nüüd küsin talt siis saatekirja, et saaks kellegi juurde, kes sensuaalselt mu põlve silitab ja ehk sellest ka mõne paljastava pildi teeb. Selge on igatahes see, et mõnda aega piirdub mu kardio kiirkõnni ja ujumisega.

P.S. Mõõtsin oma ahviindeksit täna – see on siruulatuse pikkus miinus inimese pikkus. Mida suurem see on, seda kaugemale üks inimene loomulikult ulatab, s.t. seda vähem piire ta pikkus talle seab. Minul oli see -11. Treeneril näiteks on +8 või +9. :S Selline väike erinevus siis. Mõõtke end minu rõõmuks ja öelge, kuidas teil on.

* Kes ei tea, kes on seltsimees Lagunov, siis: