Kuu: veebruar 2015
Mul on nagu natuke uus lemmikbänd vist
Siit tuleb terve pleilist järjest:
Midagi ilusat hingele
Ma olen täiesti armunud sellesse. Siin on kõik nii suurepärane. Kujundus, muusika ja see tants. Sergei kontroll oma keha üle on täiesti imeline. Mitte et ma ootaks midagi muud mehelt, kes oli Briti kuningliku balletiteatri esitantsija (kui ma ei eksi, siis pole keegi teine nii noorelt selle au osaliseks saanud, nii et seda survet arvestades pole üllatav, et ta vahepeal balletist üldse loobuda plaanis), aga ikkagi. MULJETAVALDAV.
Ahjaa, ühe põhjusena, miks ta Inglismaalt ära tuli, tõi ta välja selle, et talle ei meeldi proovi teha, sest see tapab kunsti ja temas peituva kunstniku. Liiga andekate inimeste mured, ei taha tuimalt tampida, tahaks kunsti teha, ja ei saa aru, miks neil teistel kogu aeg sammud sassi lähevad. Ja teiseks muidugi arusaadav hirm, et kui sa oled terve elu teinud seda, mida su emme käskis, kas see on siis ikka see, mida sa ISE teha tahaksid. See, milleks sa mõeldud oled.
P.S. Hozieril on veel häid laule, näiteks “Angel of Small Death & The Codeine Scene” meeldib mulle ka:
Individualismist, juurtest ja tiibadest
Teised inimesed kirjutavad nii põnevatel teemadel, et tahtsin samuti mõtiskleda. Kas elada mitme põlvkonnaga koos? Teises linnaotsas/linnas/riigis? Kas peaks juurtest lahti murdma või vastupidi, tiibu kärpima? Kui tihedad peresuhted peaksid olema? Loe edasi “Individualismist, juurtest ja tiibadest”
Millega see SAPTK ka parajasti tegeleb?
Varastasin igasuguse süütundeta internetist inimese mõlgutuse:
No, mis sa ütled! Peaministrikandidaadi kandidaat lahutab oma abielu, peaminister ei saa oma lapse ema ära võetud ning president on fiktiivses abielus … Ja perekond olevat riigi kaitse all ning riigi eesmärgiks rahva püsimajäämine.
Kus on SAPTK silmad ja loosungid? Miks me ei näe Toompeal meeleavaldusi?
Kus on, kus on – heterod võivad elada nii nagu tahavad, ega kristlased ka lollid ole, et üldtunnustatud kombelõtvuse osas meelt avaldama hakkaksid. Nad hauguvad ikka selle puu all, kus on lootust, et ehk mõni tuleb appi seda puud raputama.
Küll see tervisesport on tervislik
Ajasin eile ühe sõbraga juttu, polnudki temaga ammu rääkima sattunud. Tema rääkis, et lisaks tõstmisele tegi aeroobseks trenniks ujumist lisaks, aga hetkel ei saa teha, sest õlaga on häda. Mina rääkisin, et ma käisin jooksmas, aga näed, põlv on haige. Aga oi, küll teeks. 😀 Teised kõik räägivad parajasti, kuidas põlvesidemed on kõik nende hädad ära võtnud, nii et mõtlesin ka proovida, sest elastikust mul suurt kasu polnud (nagunii tahtsin enne arstiaega vaadata, kas põlv ikka veel valutab, sest muidu oleks ju narr minna sinna, kui märtsis midagi öelda ei oska peale selle, et “jaanuaris küll valutas veel”). Nii et jalutasin koeraga oma tavalise jooksuraja läbi, aga see oli veel täiesti jää all – ja nii loll ma nüüd küll ei ole, et oma haige põlvega jää peale trampima läheksin.
Nii et tegin hoopis teist päeva järjest Jilliani – uskuge või ärge uskuge, aga suvi on lähenemas ja varsti on vaja see keha bikiinides randa viia. Ja selle pärast, et siin peab palju rabelema, mis arendab võhma ja seda a) on mul hädasti vaja, aga b) on seina peal TÄIEGA rõve harjutada. Sest vastupidavust harjutada on kergelt ebameeldiv, aga see sellest hoolimata isegi natuke meeldib mulle, eneseületus ja nii, aga jõu-vastupidavust harjutada on minu meelest okse, selline hing-paelaga-kaelas värk. Aga räägitakse, et kord nädalas me seda tegema hakkame (ja veel kiitva lauluga), nii et kui nagunii pääsemist ei ole, võib vähemalt üritada kodus põhja alla teha.
Räägime lõuatõmmetest ka, sest need ometi huvitavad teid hullult. Mõtlesin, et kui kümme välja venitan, on treeningplaanis edaspidi frenchies. Aga kuna üks koosneb kolmest (tavalisest tiba väsitavamast) lõuatõmbest, võiks neid ühes seerias olla kokku vähemalt kolm (ehk siis üheksa rasket lõuatõmmet). Nii et kui ma tahaksin teha kasvõi kolm seeriat, peaksin ma olema suuteline järjest kolm korda üheksa tegema. Esmaspäevasel testpäeval tegin ma 11-8-8-6-6, nii et nagu näha, on see tulevikumuusika. Nii et jätkan senise programmiga, aga kui vähegi jaksu on, lisan vähemalt kaks kahest frenchiest koosnevat seeriat. Ja minu jaoks on see täielik müstika, sest eile pidi mul olema tagurpidi püramiidi päev (st et alustad ühest lõuatõmbest, 10 sekki pausi, siis teed 2, siis 20 sekki pausi jne, kuni enam ei jaksa, siis teed kaks maksimaalset sooritust veel), aga kuna ma mõtlesin, et ma ei viitsi sada aastat lõuga tõmmata, otsustasin, et teen esmalt prantsuse omi, et pärast seda ei jaksa nii palju teha. Ehk siis kaks seeriat neid + seejärel tagurpidi püramiid. Ja ikka jõudsin kaheksani välja, nii et kokku sai üle 60 tehtud neid. 11 ja 8 tundub kuidagi veidralt väike vahe selles kontekstis. Aga no mis seal ikka, kuni areng on, on kõik hästi.
Pildil olev neiu on siis parajasti 90 kraadi peal prantsuse lõuatõmmet tegemas.
Kui alatu on maailm
Täna ei ole päev, mil tööl olla. Täna on ilmselgelt päev, mil koeraga ringi mütata, mitte töölaua taga asjalikke asju teha. :S
Lisaks: Ei oleks pidanud eile Emajõkke ronima, nüüd on kurk valus.
The saddest thing ever
is compiled in this picture:
Kui ma saaksin euro iga kord …
kui mind süüdistatakse ksenofoobias või rassismis, oleks mul juba … Kolm eurot. 😀 Nii et rikkaks selle äriga vist ei saa, aga jagaksin teiega ikka. Neid lugusid, mitte kolme eurot, oma ahned näpud hoidke endale.
Ühte lugu olen ilmselt juba rääkinud. Tuttav mustanahaline leidis, et ma olen “kümme protsenti rassist”, sest ma ütlesin, et musta värviga tätoveeringud üldiselt ei näe mustanahaliste peal head välja (tõin näiteks Mike Tysoni), vaid kui ta ilmtingimata tätoveerida tahab, oleks ehk targem tiba teistele värvidele mõelda.
Teine näide pärineb Prantsusmaalt. Seal oli üks mustanahaline tüdruk, kellega me ÜLDSE kokku ei sobinud. Minu seisukohast oli ta äärmiselt laisk ettekandja, sest tema arusaam näiteks laua koristamisest oli selline, et ta kõndis aeglaselt laua juurde, võttis paar taldrikut ja loivas tagasi. Ja seejuures hurjutas mind, et miks ma laon koristades oma kandiku nii täis, et kui ma töö liiga kiiresti tehtud saan, antakse seda ju nagunii juurde. Ja üldse oli ta selline passiivagressiivne. Okei, ma saan aru, et ilmselt oli tal õigus ja ta ei tahtnud, et ma tema töörütmi segaksin, aga ma olen selline inimene, et kui ma laisklen, siis ma laisklen, ja kui ma töötan, siis ma töötan, ja ma võin küll vahepeal uimerdada, aga NIIMOODI uimerdada ma lihtsalt ei oska. Nii et lõpuks oli meil mingi konflikt, kus ta mulle näkku karjus, et tal on mu rassistlikust suhtumisest kõrini. Ma siis küsisin vastu, et kui mul mitte ühegi teise mustanahalisega probleemi ei ole, vaid vastupidi, ma käin nendega veel õhtuti pärast tööd väljas, siis kas ehk on olemas hästi TIBATILLUKE võimalus, et asi on ikka tema isikus, mitte nahavärvis. Tema ütles, et ma olen algusest peale tema vastu ebaviisakas olnud. Ja lõpuks selgus siis meie pidevate konfliktide tegelik põhjus. Tõesti olin mina süüdi, võtan omaks, kuigi ma leian, et seda kohutavat konflikti oleks andnud natuke täiskasvanulikumalt lahendada. Kõige esimesel päeval, kui me kohtusime, tegin mina parajasti kassat, kus oli mitu tuhat eurot, nii et olin sellesse süvenenud. Nii et kui ta mulle “Ça va” ütles, ütlesin ma hajameelselt vastu “Ça va. Ça va” – selle asemel, et öelda viisakalt “Ça va bien, et toi?” Ehk siis ma ühmasin vastu, et läheb-läheb, aga ei pärinud tema kohta. Ja tema võttis seda nii hinge, et kaks kuud, mis ta minuga koos töötas, pahurdas kogu aeg minuga koos olles ja mina ei saanud üldse aru, milles asi. Üritasin vahepeal ekstra sõbralik olla, aga oleks nagu vastu seina võtnud. Hiljem tuli välja, et oli teistele kurtnud ka, et ma olen ebaviisakas, aga polnud täpsustanud, nii et need ei osanud ka muud öelda, kui et nende arust nagu eriti ei ole. Neil on muidugi natuke omad kombed ka, kõik naised on nende jaoks printsessid ja kui mina hakkaks kedagi printsessiks kutsuma, kõlaks see lihtsalt võltsilt ja lollakalt. St selle trendi võib vist kaheks jagada, osad kutsuvad kõiki naisi printsessideks ja osadele on kõik vennad ja õed.
Ja kui nüüd päris ausalt öelda, siis Prantsusmaal on mul just vastupidised stereotüübid – mitte elanikkonna kohta üldiselt, aga just teenindajate kohta. Kui ma lähen Prantsusmaal toidupoodi, restorani või ükskõik kuhu ja mul on vaja midagi, mida ma prantsuse keeles nimetada ei oska, lähen ma otse mustanahalise teenindaja juurde ja enamasti ta oskab inglise keelt (ja enamasti valge prantslane ei oska). Ma arvan, et see on nii sel lihtsal põhjusel, et varjatud rassismi on nii palju, et selleks, et tööle saada, ei pea mustanahaline olema mitte sama hea kui valge, vaid ta peab olema PAREM. Nii et enamasti oskavad nad siis vähemalt inglise ja hispaania keelt ka, samas kui valge prantslane vaatab sulle lolli näoga otsa, kui sa mingit täiesti triviaalset sõna valesti hääldad ja ütleb, et ta pole elu sees sellisest asjast kuulnudki. Okei, ma teen neile nüüd ehk tiba liiga, aga ma sain trauma sellest, kui ma päris alguses ümbrik ja kaart käes marki otsima läksin ja sõna timbre valesti hääldasin. Kurat, mul on ühes käes ümbrik ja teises käes kaart, ilmselt ma ei taha su käest tankiakut, vaid ikka marki, raisk. Oodake, ma joon ühe kummelitee ja rahunen.
…
Tagasi. Eile oli siis kolmas kord. Ühes grupis räägiti sellest, kuidas kohvikuteomanikud töötajaid diskrimineerivad (selle artikli näitel). Ja seal tuli ka jutuks üks Tartu kohvik, kus välismaalasest omanik töötajaid muuhulgas tagumikule patsutab. Mina mainisin, et see peaks ju üsna tavaline olema ja mainisin üht teist kohvikut, kus sama toimuvat või vähemalt olevat toimunud (üks minu tuttav, kes nüüdseks välismaal elab, töötas seal mõne aasta eest lühikest aega ja ütles, et see oli põhjuseks, miks ta sealt nii kähku ära tuli) – ja omanik kirjutas mulle ja küsis, kas mind ajendab laimu levitama ksenofoobia või isiklik vaen. Kusjuures ega mina ju ei tea, kas tuttav valetas või mitte. Oma silmaga ma midagi pealt ei näinud, aga ei tulnud ka selle peale, et keegi üldse sellist asja valetada võiks. Nii et ilmselt poleks ma üldse sõna võtnud (mis sellest, et suletud grupp), kui tollal poleks neid jutte nii palju liikunud, et ma üldse ei kahelnud selles. Otsisin ise mõni aeg hiljem tööd ja see oli üks koht, millest eemale hoida soovitati ja ikka on ju nii, et kui mitmest kohast kuuled midagi, ei hakka liigselt kõhklema, eriti sellises väikeses kohas nagu Tartu. Seda enam, et kohvikus töötamine oli vähemalt tollal Tartus minu definitsiooni kohaselt parajalt rõve. Mina töötasin näiteks ühe koha köögis ja ei huvitanud kedagi, aga ülemused pm sundisid ettekandjaid vahel õhtuti endaga koos jooma (läks ületundidena kirja ka!) ja järgmisel hommikul ütlesid pohmakanägudega tüdrukutele, et neil on valida, kas võtta klaas viskit ja tööle jääda või koju magama minna. Või teisel pool jõge oli üks kohvik, kus ma kliendina nägin, kuidas omanik ettekandja peale vihastas ja talle telefoniga vastu pead virutas. See-eest rääkisid selle telefoniga virutaja kohta kõik, et ta on väga perekeskne mees, nii et ehk saab naine kodus ka vahel telefoniga vastu pead, aga vähemalt ei pea muretsema, et mees tööl töötajaid patsutaks. Kuigi see söögikoht vist on kinni nüüd, ei teagi.
Nii et mul väga ei ole usku Tartu restoraniärisse ja sellesse, et nad töötajaid inimlikult kohtlevad (kuigi tahaks loota, et ka selles osas on asjad viie aastaga ikka arenenud) ja nüüd mõtlen, et ehk tegin tõesti oma eelarvamustest lähtuvalt inimesele liiga. Istun ja häbenen. Õigemini lähen trenni ja häbenen seal edasi. Aga samas arvan siiski, et on äärmiselt totter arvata, et sellise asja taga võiks üldse ksenofoobia olla – et kui eestlane kedagi käperdaks (või nagu mu teises näites, kellelegi telefoniga vastu pead peksaks), oleks kuidagi parem või? Ja siis keegi ei ütleks midagi? Teema ju algas sellest, et kritiseeriti avalikult eestlannast kohvikuomanikku, järelikult ilmselgelt asi ei ole kellegi rahvuses või nahavärvis. Ja see on nii kahe otsaga asi. Ühelt poolt – jah, ei ole ilus midagi öelda, kui sind ennast ei ole tagumikust näpistatud, nii on. Aga samas on selle tulemuseks see, et ühel hetkel ilmub selline artikkel ja siis ütlevad kõik, et “nojah, kõik juba ammu räägivad, aga ega ma ei tahtnud midagi öelda”.
Ma ei tea. Kas õigem on ise vait olla, et igaks juhuks süütule inimesele vett peale ei tõmbaks või tuleks ikka midagi öelda, sest ÄKKI “kus suitsu, seal tuld” ja inimesed, kes tööle kandideerivad, võiksid informeeritud olla, kui enne seda asutust guugeldavad?
Pärdikute päevaraamat 