Mul oli siin eriti kuri jutt sellest, mida kõike ma vihkan, aga ma vahepeal rahunesin maha. Aga seda ütlen ma ikka, et minu meelest on see täiega imelik, kui inimesed kiruvad internetis avalikult oma kallimat. Ja ma ei mõtle seda, et avastasid, et ta on psühhopaat, läksid lahku ja nüüd ta passib su akna taga ja nutab ning ähvardab vaheldumisi. Sellisel juhul karjuks ma ka läbi iga võimaliku sotsiaalmeedia vahendi, et kui ma pole nädal aega bloginud, helistage politseisse ja soovitage selle hullu tagaaiast kaevama hakata. Mõtlen seda, kui inimene on viis aastat facebookis iga jumala nädal vähemalt korra kirjutanud, kuidas mõni ikka veab teda pidevalt alt ja et kauaks seda suhtekest vist enam ei ole. Kõik teavad, kes see mõni on, sest ta on sama mehega koos juba viimased miljon aastat. Midagi muuta ei kavatse, tegelikult on vist suisa rahul, sest vähemalt sama tihti jagab ta ka lillepilte kirjaga “minu musi on nii armas” ja “nii hoolitsevad Tõelised Mehed oma printsesside eest”. Ja ütlevadki ise, et “ma nii armastan teda, aga ma olen lihtsalt emotsionaalne”. Ma mõtlen kogu aeg, et kuidas see mees sellist hullu küll välja kannatab ja kas see ta enesehinnangule ei mõju, kui teine osapool kogu aeg lihtsalt avalikult suhet õõnestab. Kui sa ikka tead, et ei ole kümme aastat lahku läinud, äkki ei ole mõtet sellest siis pidevalt kõva häälega jauratada, vaid äkki kurdad sõbrannale (mitte minusugusele siis, vaid sellisele, kes pärast kümmet aastat ka su tujukat iba kuulata jaksab), mitte ei kaeva ise omale auku ja ei imesta, miks mees muudkui kaugeneb ja kaugeneb. Nii mõnus ja kirglik suhe ju ometi. Teised inimesed üldiselt ei näe seda asja nii, vaid kas harjuvad pideva emotralliga ära ja hakkavad seda ignoma (ja on taas üks põhjus vihastada – siga ei hooligi minu igapäevasest tramburaist, mida ma ometi JUST TALLE korraldan) või hakkavad emotsionaalses plaanis eemalduma. Mida kaugemale jõuavad, seda lähemal on nad kõigile teistele. Ja seda suurem tõenäosus on, et ühel hetkel märkavad nad kedagi, kes ei ole … Kuidas seda nüüd viisakalt öelda … Paduhull.
Mitte et ma keelaks, teie elu ometigi. Lihtsalt see tundub mulle nii imelik, et inimesed kas üldse ei saa aru, et seal on see külvamise ja lõikamise teema just parajasti IN ACTION või neid lihtsalt üldse ei huvita. Hiljem, kui mees enam pärast tema kolmepäevast mossitamist leppida ei taha, on küll kisa taevani, aga alguses kohe üldse ei huvita. Mine võta kinni, imelik on see elukene ja pool ajast ma vaatan teisi inimesi ja mõtlen lihtsalt täielikus hämmingus, et mis imeloomad need küll sellised on.
Aga ärge öelge, ma tunnistan ise kõige esimesena, et teised mõtleksid minu kohta täpselt sama moodi, kui ma kõik, mis veri ajust sõrmedeni kannab, internetti paiskaksin. Ja võib-olla ka, kui viitsiksin iseenda blogi teisest otsast lugema hakata. Võõraste omi on täiega huvitav, näeb kohe, kuidas nad alguses jalgu trampides karjuvad, et neil on X asja VAJA ja nad surevad selleta – ja aasta pärast kirjutavad täiesti rahumeeli näiteks, et nemad pole kunagi last tahtnud, mehe survel said, või et tegelikult nad ei tahtnudki seda eriala õppida, aga teised sundisid. Aju on üks huvitav asi.
Mina näiteks mõtlesin sellele ajuteemale üldse selle pärast, et mulle endale tundub pidevalt, et mul on mingi kindel hulk vaimujõudu ja kui ma näiteks suurema osa lõputööle ära panen, siis trennis enam ei jaksa niimoodi rassida. Aga tahaks ikka kogu aeg rohkem ja eile suutsin ma trenni lõpuks enda peale täiesti vihastada ja ütlesin treenerile, et mulle on ka sellist pusa vaja, nagu meil ühel tüdrukul vanasti oli, et tõmbad kapuutsi täiesti üle pea ja keegi ei näe, kui sa nurgas 15 minutit nutad omaette, enne kui edasi pusid.
See viimane oli nali muidugi, sest MEIL EI NUTA SIIN KEEGI. Reegel on selline.
Aga see tasub jälle teisipidi ära. Kui vanasti oli nii, et käisin trennis, et sealt positiivset tagasisidet saada, et jaksaks tööeluga maadelda, siis viimasel ajal on nii, et just lõputööga tegelemine annab selle vajaliku positiivse emotsiooni, sest iga päev ma päriselt tunnen, et juba tõesti saab natuke parem, aga trennis on areng üsna aeglaseks muutunud. Kuigi eks sellega on tõesti nii, et inimesed kipuvad arendama seda, mis neil hästi välja tuleb. Tantsijad meil tegelevad painduvusega, AbFab vihub tehnikaharjutusi teha, sest tal on hea kehatunnetus ja tõesti on tehnikast kasu, ja mina … Mina tunnen end hästi siis, kui ma jõutrenni teen, sest see annab kuidagi hea tunde ja ma tõesti näen seal arengut ja tunnen, et ma lähen tugevamaks. Ja kui ma vahepeal end korralikult välja magada saan, võiks üldse maailma paigast liigutada. Täna sain jõutrennist nii suurepärase tunde, et oleks kohe kogu maailma musitada tahtnud. Kuigi täna oligi üldse selline hea päev, katsusin natuke seina ka ja proovisin muuhulgas asju, mida ei olnud ammu proovinud, ja siis oli kohe näha, et tegelikult on ikka oskused ka aja jooksul paremaks läinud, üks asi, mis vanasti üldse välja ei tahtnud tulla, tuli täna esimese korraga. Ei olnud seda vastikut väsimust sees ja nii on hoopis teine tunne trenni teha. Peab vist õppima selles mõttes oma keha kuulama, et kui ikka on vahel selline tunne, et ei jaksa trenni minna, tulebki vahele jätta.
Ah, raske on teha seostatud teksti, lähen parem magama ära.
Pärdikute päevaraamat 