tahaks ajuapgreidi

Mul oli siin eriti kuri jutt sellest, mida kõike ma vihkan, aga ma vahepeal rahunesin maha. Aga seda ütlen ma ikka, et minu meelest on see täiega imelik, kui inimesed kiruvad internetis avalikult oma kallimat. Ja ma ei mõtle seda, et avastasid, et ta on psühhopaat, läksid lahku ja nüüd ta passib su akna taga ja nutab ning ähvardab vaheldumisi. Sellisel juhul karjuks ma ka läbi iga võimaliku sotsiaalmeedia vahendi, et kui ma pole nädal aega bloginud, helistage politseisse ja soovitage selle hullu tagaaiast kaevama hakata. Mõtlen seda, kui inimene on viis aastat facebookis iga jumala nädal vähemalt korra kirjutanud, kuidas mõni ikka veab teda pidevalt alt ja et kauaks seda suhtekest vist enam ei ole. Kõik teavad, kes see mõni on, sest ta on sama mehega koos juba viimased miljon aastat. Midagi muuta ei kavatse, tegelikult on vist suisa rahul, sest vähemalt sama tihti jagab ta ka lillepilte kirjaga “minu musi on nii armas” ja “nii hoolitsevad Tõelised Mehed oma printsesside eest”.  Ja ütlevadki ise, et “ma nii armastan teda, aga ma olen lihtsalt emotsionaalne”. Ma mõtlen kogu aeg, et kuidas see mees sellist hullu küll välja kannatab ja kas see ta enesehinnangule ei mõju, kui teine osapool kogu aeg lihtsalt avalikult suhet õõnestab. Kui sa ikka tead, et ei ole kümme aastat lahku läinud, äkki ei ole mõtet sellest siis pidevalt kõva häälega jauratada, vaid äkki kurdad sõbrannale (mitte minusugusele siis, vaid sellisele, kes pärast kümmet aastat ka su tujukat iba kuulata jaksab), mitte ei kaeva ise omale auku ja ei imesta, miks mees muudkui kaugeneb ja kaugeneb. Nii mõnus ja kirglik suhe ju ometi. Teised inimesed üldiselt ei näe seda asja nii, vaid kas harjuvad pideva emotralliga ära ja hakkavad seda ignoma (ja on taas üks põhjus vihastada – siga ei hooligi minu igapäevasest tramburaist, mida ma ometi JUST TALLE korraldan) või hakkavad emotsionaalses plaanis eemalduma. Mida kaugemale jõuavad, seda lähemal on nad kõigile teistele. Ja seda suurem tõenäosus on, et ühel hetkel märkavad nad kedagi, kes ei ole … Kuidas seda nüüd viisakalt öelda … Paduhull.

Mitte et ma keelaks, teie elu ometigi. Lihtsalt see tundub mulle nii imelik, et inimesed kas üldse ei saa aru, et seal on see külvamise ja lõikamise teema just parajasti IN ACTION või neid lihtsalt üldse ei huvita. Hiljem, kui mees enam pärast tema kolmepäevast mossitamist leppida ei taha, on küll kisa taevani, aga alguses kohe üldse ei huvita. Mine võta kinni, imelik on see elukene ja pool ajast ma vaatan teisi inimesi ja mõtlen lihtsalt täielikus hämmingus, et mis imeloomad need küll sellised on.

Aga ärge öelge, ma tunnistan ise kõige esimesena, et teised mõtleksid minu kohta täpselt sama moodi, kui ma kõik, mis veri ajust sõrmedeni kannab, internetti paiskaksin. Ja võib-olla ka, kui viitsiksin iseenda blogi teisest otsast lugema hakata. Võõraste omi on täiega huvitav, näeb kohe, kuidas nad alguses jalgu trampides karjuvad, et neil on X asja VAJA ja nad surevad selleta – ja aasta pärast kirjutavad täiesti rahumeeli näiteks, et nemad pole kunagi last tahtnud, mehe survel said, või et tegelikult nad ei tahtnudki seda eriala õppida, aga teised sundisid. Aju on üks huvitav asi.

Mina näiteks mõtlesin sellele ajuteemale üldse selle pärast, et mulle endale tundub pidevalt, et mul on mingi kindel hulk vaimujõudu ja kui ma näiteks suurema osa lõputööle ära panen, siis trennis enam ei jaksa niimoodi rassida. Aga tahaks ikka kogu aeg rohkem ja eile suutsin ma trenni lõpuks enda peale täiesti vihastada ja ütlesin treenerile, et mulle on ka sellist pusa vaja, nagu meil ühel tüdrukul vanasti oli, et tõmbad kapuutsi täiesti üle pea ja keegi ei näe, kui sa nurgas 15 minutit nutad omaette, enne kui edasi pusid.

See viimane oli nali muidugi, sest MEIL EI NUTA SIIN KEEGI. Reegel on selline.

Aga see tasub jälle teisipidi ära. Kui vanasti oli nii, et käisin trennis, et sealt positiivset tagasisidet saada, et jaksaks tööeluga maadelda, siis viimasel ajal on nii, et just lõputööga tegelemine annab selle vajaliku positiivse emotsiooni, sest iga päev ma päriselt tunnen, et juba tõesti saab natuke parem, aga trennis on areng üsna aeglaseks muutunud. Kuigi eks sellega on tõesti nii, et inimesed kipuvad arendama seda, mis neil hästi välja tuleb. Tantsijad meil tegelevad painduvusega, AbFab vihub tehnikaharjutusi teha, sest tal on hea kehatunnetus ja tõesti on tehnikast kasu, ja mina … Mina tunnen end hästi siis, kui ma jõutrenni teen, sest see annab kuidagi hea tunde ja ma tõesti näen seal arengut ja tunnen, et ma lähen tugevamaks. Ja kui ma vahepeal end korralikult välja magada saan, võiks üldse maailma paigast liigutada. Täna sain jõutrennist nii suurepärase tunde, et oleks kohe kogu maailma musitada tahtnud. Kuigi täna oligi üldse selline hea päev, katsusin natuke seina ka ja proovisin muuhulgas asju, mida ei olnud ammu proovinud, ja siis oli kohe näha, et tegelikult on ikka oskused ka aja jooksul paremaks läinud, üks asi, mis vanasti üldse välja ei tahtnud tulla, tuli täna esimese korraga. Ei olnud seda vastikut väsimust sees ja nii on hoopis teine tunne trenni teha. Peab vist õppima selles mõttes oma keha kuulama, et kui ikka on vahel selline tunne, et ei jaksa trenni minna, tulebki vahele jätta.

Ah, raske on teha seostatud teksti, lähen parem magama ära.

Advertisements

16 kommentaari

  1. Alatu laim! Ma teen tehnikat, sest jõud tuleb kergemini 😀

  2. Meil siin (haiglas) ka rõhutakse sellele, et mis kergemini tuleb ja tugevus juba on, seda arendatakse. Kes ikka on nokitseja, saab rohkem tegevusteraapiat, rääkija rohkem psühhoteraapiat ja kes teeb nädalas 5x meeleldi trenni, saab 10x ja massaaži vahele.
    Ma saan jõutrenni, jee! =)

    • Inimesel on psühholoogiliselt rahuldustpakkuvam teha midagi, mis paremini välja tuleb. Suht palju enesedistsipliini ja tuima nühkimist on vaja, et nõrku külgi arendada.

      • a kas siukest varianti ei ole, kus tuleb küll kehvasti välja, aga tegevus ise õudselt meeldib? miski peab ju seletama viletsaid luuletajaid-kunstnikke.

        • Nodsu, kui ma kunagi ronimas käisin, siis umbes nii oligi.

        • ja eks selle käigus varem või hiljem areneb ka.

        • Jah, lihtsalt ise näed ka, et arengusammud on inimestel erinevad, vastavalt algmaterjalile ja igapäevastele võimalustele (kes kui palju und saab, kes kui palju liigseid kilosid kaasas veab, kes kui tervislikult toitub, kes kui palju puhkust lihastele annab jne). Mul näiteks on sigahea meel, et ma olen SUNNITUD sel nädalavahetusel tööl olema ja seega olen SUNNITUD ka päriselt lõuatõmbe- ja kätekõverdusevabasid päevi kasutama selleks, et lihastele täielikult puhkust anda, mitte mõnda muud trenni (mis ikkagi osaliselt samu lihaseid survestab) teha, sest nii tahaks ju, savi see taastumisaeg. Õnneks põlv ei luba, muidu läheks raudselt jooksma ikka õhtul (see oleks nagu okei ka, sest ei tee kätele ju midagi, eks). Sõltlane on sõltlane, hea, et vähemalt ise aru saab.

        • “Sõltlane on sõltlane, hea, et vähemalt ise aru saab.” – miks see hea on? Sest siis on sõltlane lisaks ka stressis ja pahas tujus. Lihtsalt sõltlane oleks lõbus ja õnnelik ja kindlasti parem kaaslane/kodanik kui teadlik sõltlane.

        • Kiire pseudoteaduslik uuring kinnitas, et 83% inimesi eelistab oma sõltuvusest MITTE teadlik olla. (Küsisin kahelt kolleegilt, üks ütles “ei” ja teine “möhh”.)

        • hmm, ma olen oma kohvisõltuvusest teadlik ja ikka rahul, sest ma mõtlen, et selline suhteliselt odav, tervist vähe või üldse mitte kahjustav (või mõnes aspektis koguni kasulik) ja tglt kergesti üleminev sõltuvus ju ainult parandab elukvaliteeti. hommikul kehv olla – kohe tean, et küll tass kohvi aitab. nii lihtne, ei pea mingeid erilisi enesetunde parandamise nõkse välja mõtlema.

        • “kergesti üleminev sõltuvus” – see ei ole siis ju sõltuvus.

        • Sõltuvus on ainult eluaegne või?

        • ma arvan, et nädalaste võõrutusnähtude esinemine, kui vahepeal maha jätta, näitab küll, et on sõltuvus.

        • a see, et _kõigest_ nädala jagu võõrutusnähte, näitab jälle, et mõõdukas sõltuvus selline.

  3. Mul on nt FB-eskapismi vastu aidanud chrome’i plugin (block site), millega selle domeeni ära blokkisin. St kui alateadvus trükibki “raskel hetkel” nurjatu urli sisse, näen mingit super mario moodi tegelase pilti, kes noomib et sa proovid juba 16. korda siia lehele tulla, aga näe, endiselt on blokitud. Kui vahel juhtub, et tõesti on sealt vaja mingit infi, siis avan teise brauseri või näen deblokkimise ja reblokkimisega veidi vaeva, aga see on juba teadlik tegevus, mitte alateadlik ekslemine.

    • Sry, see komm oli mõeldud madratsiposti alla.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid