Soovitati mulle sellist mängu nagu The Stanley Parable. Kahtlustasin muidugi alatut manöövrit, et mind elu suurtest eesmärkidest kõrvale meelitada, aga ei. Ma ei hakka ette spoilima, aga proovige, väga äge on ja ei võta palju aega. Kuigi mina ise nägin lahendusi küll tunduvalt vähem kui 19, seda punast ust näiteks ei leidnudki.
Lisaks vaatasin tõsielusarja sellest, kuidas Norra noored moeblogijad Kambodžasse tööle saadeti, et nad näeksid, kuidas nende riideid valmistatakse ja millistes tingimustes seal elatakse. Nii on, inimesed ei ole võimelised teoreetilisest jutust aru saama, reaalsus ei jõua neile teleri vahendusel kohale. Selleks, et nad aru saaksid, peavad nad kas seda ise kogema või vähemalt peavad seda kogema nendetaolised (jõukad ilusad noored norrakad). Alguses avaldasid noored tõsimeeli arvamust teemal “Nad on ju terve elu nii elanud, nad ei oskagi midagi paremat tahta” ja “ega nad kodus ka tooli peal ei istu, taburet ajab asja ära küll”. Tõsi ta on, et nende vabrikute kinnipanek jätaks inimesed päris nälja, nii et teadlikkuse tõstmine on vist üldse ainus viis nende heaolu parandada – et inimesed ei nõuaks julmalt ja egoistlikult kaheeurost särki, mis tuleb kellegi teise vere hinnaga, vaid pigem nõuaksid, et ka kallimaid riideid müüvad, kuid odavat tööjõudu kasutavad firmad, oma tööliste palga ja töötingimuste eest hoolitseksid.
Küsisin blogilugejatelt, mille järgi madratsit valida. Kõik inimesed peale kahe ütlesid, et mulle pole tegelikult üldse madratsit vaja. Ahjaa, üks soovitas ise madrats teha ja jagas selle valmistamise õpetust.
Lisaks proovisin poesushit. Sest mul on tervislik veebruar ja nägi nii hea välja. No ei olnud NII halb, aga hea ka ei olnud. Sushi ei ole ikka miski, mida peaks pakendatult poest ostma, pean ikka kellelgi käest kinni võtma ja restorani minema.
Pärdikute päevaraamat 