Tänane päev algas lausa kohutavalt. Ärkasin tõelise pohmakatundega kell 2 (äratus oli kell 12) – ma ei tea, kas ma panin eile ahju liiga vara kinni (välja küll nii ei näinud, ma olen selliste asjadega ettevaatlik) või oli toas liiga palav või oli asi lihtsalt selles, et ma olin veidi närviline, sest pidin juhendajaga kokku saama. Igatahes olin ma omadega nii audis, et tundus äärmiselt hea mõte hommikukohvi sisse mõeldud kohvipulber hoopis pasta peale raputada. Ja siis läks nii kiireks, et kohv jäigi joomata, sest pidin juba kimama.
Aga. AGA. Väljas oli nii imeline ilm, et rebisin Rohelise Välgu välja ja läksin mööda linna kruiisima. Seal, kus kõnniteed veel täiesti jääga kaetud on, oli natuke hirmus küll, aga äärmiselt mõnus oli sellest hoolimata. Sõitsin päikesepaistes ringi ja laulsin Batmani tunnusmeloodiat. Okei, “laulsin” on palju öeldud, tegin kõva häälega “Nanananananana BATMAAAAAN!” Nii et ilmselgelt pole Mormelaril põhjust muretseda, teistega võrreldes on ta vähemalt vaimselt suureks saanud, kuigi välimus ehk järele ei jõua (käi paar korda solaariumis, hangid ehk mõne kortsugi). Ja nüüd tunnen tiba oma reisi, mis on kummaline, sest kui ma õigesti mäletan, läks ratas lõplikult talvekorterisse küllaltki hilja, nii et üle kahe kuu ma päris kindlasti pole oma jalal kõndinud.
Lõputööga on raske, sest nagu te kõik kindlasti mäletate, siis kirjutan ma kirjanduslike maailmade konstrueerimisest lugejapositsioonilt. Lihtsustame: lugedes tekib sul peas mingi pilt, st sa konstrueerid oma peas maailma. Tihti on seal isegi mitu konfliktset maailma, kuulsaks näiteks on “Don Quijote”, kus peategelane ilmselgelt ei elanud päris samas maailmas, kus tema kannupoiss. Aga ega meie ja mõni usuhull ka samas maailmas ei ela, isegi üldreeglid (kas maailm loodi või tekkis, kas seitse päeva või ikka paar päevakest rohkem jne) on kardinaalselt erinevad. Üldraamistikuna olen ma kasutanud võimalike maailmade teooriat, aga nüüdseks on selge, et sellega ei anna piisavalt süvitsi minna (või ei oska ma seda teha) ja mul on tunne, et Genette ja igasugused fokalisatsiooni edasiarendused pole mind selle juures eriti aidanud. Muidu on see esimene üks tore teooria, kuna ma olen ise etnoloogilise taustaga, siis selline intertekstuaalne lähenemine meeldib mulle natuke rohkem kui puhtkirjanduslik, aga mul on igatahes vaja mingit muud analüüsimeetodit, millega sügavamale saada. Nii et mõtlengi nüüd, mida peale hakata. Üks mõte (tänu blogilugejale, kusjuures) oli võtta appi Bahtin, sest a) kronotoobist oleks siin ehk kasu ja b) prantslastele ju meeldib Bahtin. Ja ei peaks isegi talle nii palju tuginema, vaid võiks ka Toropi edasiarenduse appi võtta ja on kohe jälle natuke semiootikat ka sees. Aga muidu olen ma suht hädas. Ei vä? Jaa vä? Ideid kellelgi?
Seda eelmist lõiku võib lugeda ka Manjana, kui ta tahab teada, mida kirjandustudengitelt tegelikult oodatakse, sest päris nii ikka ei ole, et “mis nad peale raamatute lugemise ikka tegema peavad”. Kuigi ma selles osas tunnen sotsioloogidega teatavat sidet, et etnoloogia-sotsioloogia-psühholoogia on minu meelest kõik otsapidi seotud, et psühholoogia uurib üksikisikud ja tema seisundit (seda kohati üldistades), etnoloogia uurib kultuurilist avaldumist läbi üksikisiku (ehk siis liigub vastassuunas) ja noh, sotsioloog on see pooletoobine, kes selle kohta miskipärast tabeleid tahab teha. Need tabelid on muidugi head, sest teised saavad neid siis kasutada, lihtsalt ise ei viitsiks eriti sellega tegeleda. Miks teha tabeleid selle kohta, kui palju Siberis juuakse, kui sama teemat saab uurida osalusvaatluse kaudu*? Lollid sotsioloogid.
Juhendajaga kohtumine läks muidu kenasti. Ma ütlesin juhendajale, et olen vähemalt vahepeal prantsuse keeles lugema ja kirjutama õppinud, ta leidis, et asi seegi. Seda ma ei öelnud, et ega ma RÄÄKIMA õppinud sellest hoolimata ei ole, sest ei ole neid praktikavõimalusi siin igapäevaselt nii palju (see on vale, Raatuses on sel aastal palju prantslasi, aga ükski pole selline, kellega ma pikemalt jutustada tahaksin). Aga eks ta sellest saab reedel niigi aru, kui ma ettekannet pidama pean.
See oli kirjandusteoreetiline osa, nüüd tuleb meesteosa. Mul on hetkel üks teine postitus pooleli, mis natuke sama teemaga haakub, aga üritan neid siiski eraldi hoida. Nimelt lugesin Manjana äärmisest põnevat filmipostitust, mis mulle absoluutselt huvi ei pakkunud, sest 50 varjundit on minu jaoks umbes 50 korda vähem erutav kui mu külmkapp – külmkapist on mingitki lootust midagi head leida. Ja enne, kui keegi midagi ette hakkab heitma, siis jah, ma olen seda lugenud (valetan, ei suutnud üle kolme peatüki, edasi ainult lehitsesin) ja nõustun Kauriga, kes ütles, et võimupositsioonil olev mees kasutas ära naisterahvast, kes tundus olevat kerge vaimse puudega.
Aga huvi pakkus mulle see, et Manjana ütles, et talle ei meeldi mehed, kes on oma rinna- ja kõhulihased “välja treeninud”. Ja mina jäin suisa mõtlema. Mulle on nimelt varem ette heidetud, et ma valin mehi välimuse järgi (erinevalt meestest, eks ole, kes naistes ainult sisemist ilu taga ajavad) ja mina olen alati leidnud, et see on alatu laim. Loomulikult ei taha ma meest, kes näeks välja nagu peldikupoti tagakülg, aga välimus ei ole minu jaoks sugugi esmane, külgetõmme tekib hoopis muudel alustel. Samas, kui hakata vaatama inimesi, kellega ma olen koos olnud, on neil kõigil teatavad välised omadused, st nad on kõik olnud suured ja tugevad. Ja ma võin küll ise olla pisike, aga ego on mul suur, nii et tavalist kasvu mehed ei tundu mulle üldiselt minust oluliselt suuremad (mida nad kõik on). Näiteks minu sõber Niko, kes on ka suur ja tugev, ei tundunud mulle sugugi pikk, kuni me ükskord koos teatrisse sattusime ja ma peeglisse vaadates avastasin, et ta on jätkuvalt minust ca kümme cm või rohkemgi pikem – ja mul oli ju parajasti piduliku sündmuse puhul kümme cm kontsa all! Nii et tavaelus hindan ma teisi inimesi nende tegelikust suurusest väiksemaks.
Teiseks on mind ümbritsev valim olnud kogu aeg selline, et ma olen harjunud mõtlema, et nii, nagu naistel on üldiselt rinnad, on meestel lihased. Mind on väiksest peale ümbritsenud sportlikud sugulased, kes mängisid oma lõbuks korvpalli ja käisid vahel jõusaalis ja neil kõigil olid lihased, ilma et nad selle nimel eriti pingutanud oleksid. Praegu ümbritsevad mind inimesed, kes jõusaalis eriti käia ei viitsi, vaid ainult ronivad ja ronimine ei tekita eriti lihasmassi, aga igaühele peale vaadates on kohe näha, et nad on heas vormis, nii et normaalne füüsiline vorm** on minu jaoks üsna ootuspärane küll. Üks, kes lisaks ronimisele ainult minuga koos lõuatõmbeid teeb, on sellest hoolimata selline, et kui särgi ära võtab, võiks teda anatoomiatunnis näitena kasutada – kui sõrmega üle kõhu tõmbaks, oleks ilmselt rongi ratatatatata kolinat kuulda. Tal muidugi on kerelihased tugevad ka, kui mina teen pärast lõuatõmbeid kerelihaseid nii, et ripun kangil ja tõstan varbaid vastu seda, siis tema tõstab kogu keha ühele ja teisele poole. Aga no ei ole meil trennis MITTE ÜHTKI meest, kelle kohta ma sõna “kole” kasutaksin (kuigi see on subjektiivne, minu meelest on ilmas üldse väga vähe päriselt koledaid inimesi). Nii et meestest rääkides riivab lihaste “välja treenimine” mul konkreetselt kõrva, sest ma ei ole üldse harjunud selles kontekstis mõtlema. Ilmselt see kõik muutub kunagi pärast 30ndat eluaastat, kui lihasmass enam nii kergesti ise selga ei roni ja samas kipub sealt kergemini minema jalutama, aga praegu kuidagi nii on. Kuigi näiteks minu eks ei olnud silmnähtavalt lihases, ta oli lihtsalt suur ja laiaõlgne ja ilmselgelt tugev ja ma ei näinud põhjust kurta, nii et ilmselgelt pole see minu jaoks mingi kriteerium.
Ahjaa, erandid on muidugi ka. Ei ole mõtet vist 21. sajandil varjata seda, et nii nagu mehed valivad tulevast partnerit ja ajaveetmiseks sobivat kaaslast erinevate kriteeriumite järgi, teevad seda ka naised. Nii et näiteks pärast lahkumnekut, kui üks tüüp mind välja kutsus, ütlesin talle ära – et paar kuud hiljem, kui ta oli jõusaalis palju aega veetnud, talle rõõmsalt jah öelda. Sest ma tundsin tol hetkel, et ma EI ole veel püsisuhteks valmis, aga kui sa tahad lihtsalt kedagi, kes külmal õhtul korteris 37kraadist lisaküttekeha etendaks, võiks see keegi vähemalt visuaalselt silma paitada, kui ta möla eriti kõrvu nagunii ei paita. Ja ma ei saa üldse aru, miks nii paljud mehed selle lähenemise peale solvuvad ja leiavad, et ma olen ilge bitch, kui nemad ise suhtuvad vastassugupoolde täpselt sama moodi. Ma pole poole sõnagagi vihjanud, et ma eeldaks, et minu möla teise osapoole jaoks kuidagi väärtuslikum oleks olnud, karta on, et temagi mind pringi kanni alusel valis.
Ja muidugi, nii nagu ma leian, et inimesed võiksid end pesta ja naised üldiselt leiavad, et on igati okei meikimisele aega kulutada, võiks olla ka okei muus mõttes oma keha eest hoolitseda. Nii meestel kui naistel. See ei pea ilmtingimata füüsilises aktiivsuses avalduma, aga kui ma ise käin viis korda nädalas trennis, siis on vist üsna selge, et ma eelistan kaaslast, kes minuga jooksma jaksab tulla. Ja selline kaaslane lihtsalt ON suurema tõenäosusega heas vormis ja ei pea eraldi vaeva nägema, et lihaseid kuskilt välja meelitada.
Seda lugedes taipasin, et minu ideaalne kaaslane oleks siiski Mihkel Kunnus, kes kuulu järgi olevat kahjuks juba võetud. Loodetavasti on daam piisavalt hea südamega ja laseb ta ikka suveks ringi peale või midagi.
* Neile, kes irooniat ei tunne: vastus on muidugi see, et eesmärgid on erinevad.
** Ja sõna “normaalne” on muidugi äärmiselt laia tähendusväljaga sõna ja tähendab iga inimese jaoks erinevat asja.
Pärdikute päevaraamat 