10 raamatut, mis on mind mõjutanud

Otsustasin, et teen raamatumeemi ikka ära, kuigi ütlesin siin, et ei plaani seda teha. Miks ma seda otsustasin? Sest keegi viskas internetis õhku väite*, et kui inimene ütleb, et ei suutnud mõnda raamatut lõpuni lugeda, ei suuda ta ilmselt tegelikult üldse ühtki raamatut lõpuni lugeda. Mis tundub ju täiesti loogiline – mina leian ka, et kui sa ei suuda näiteks küüslauku süüa, siis sa ilmselt ei suuda midagi süüa, vaid peadki proteiinijoogist elama. Mina ei suuda süüa tigusid ja seeni (teatud eranditega), sest mõlemad tunduvad vastikult ligased – see ei tähenda, et ma end surnuks ropsiksin, kui seda tegema peaksin. Kui on vaja kooli jaoks lugeda mõnd igavat raamatut, närin end sellest ikka läbi ja kui sõprade juures pakutakse seenekastet, söön viisakalt ära, mitte ei näri kuiva kartulit. Ma lihtsalt ei saa aru, MIKS ma peaksin vaeva nägema enda jaoks mitte ainult igava, vaid minu seisukohast ka kehvasti kirjutatud ja ebaterveid väärtushinnanguid kirjeldava raamatu lõpuni lugemisega? Või miks ma peaksin kodus teleka ees purgist seeni sööma, kui need mulle ei maitse? Ei tundu ju nagu kõige mõistlikum lähenemine, oma vabast ajast teen ma ikka asju, mida ma naudin või mis igavust peletavad või mis mulle tuleviku perspektiivist midagi juurde annavad. Nii et mõtlesin, et teeks ikka nimekirja neist raamatutest, mis mind elu jooksul mõjutanud on, et näidata, et see, et mõni tropp on valmis mõne raamatu pooleli jätma, ei tähenda sugugi, et ta lihtsalt ei suudaks Aabitsatki lõpuni lugeda.

(AbFab tõi välja huvitava tendentsi – alati, kui keegi julgeb mõnd raamatut kritiseerida, on selle armastajatel kaks argumenti:

  1. Miks sa lugesid, kui sulle ei meeldi? ja
  2. Mida sa kritiseerid, kui lugenudki ei ole?

Samu argumente võib vabalt kasutada sama inimene, ta ei märka mingit vastuolu.)

Ainus jama selle mõjutamisega on see, et kõige lihtsam on mõjutada ikkagi puhast lehte – kui juba paras müür on ehitatud, saab seda natu-natukene ühele või teisele poole kallutada, aga üldiselt saavad uued tellised paratamatult juba olemasoleva müüri osaks, olenemata sellest, kui ilusad või tugevad need on. Ainult kümnega ma piirduda ei suudaks, nii et teen kõike omamoodi, nagu ikka. Ja kuna ma praegu nagunii maailmade konstrueerimisele mõtlema pean, siis vaatame natuke ka selle pilguga, kuidas autorite ja raamatutegelaste pikad kombitsad minu maailma katsuma ja muutma on ulatunud. Nii et alustame algusest, raamatud, mis mind mõjutanud on, alates ca viiendast eluaastast ja lõpetades tänasega.

  1. Astrid Lindgren. Ma võiksin ainuüksi tema raamatutest kümme kirja panna, sest ma kasvasin üles Pipi (feministlikud mõjutused), Blomkvisti (miks see Eva-Lotta ikkagi nii loll pidi olema?), Bullerby laste (siinsed tüdrukud mulle meeldisid), hulkur Rasmuse, Karlssoni (täitsa lollakas) ja Vahtramäe Emiliga. Ma NUTSIN, kui ma Lõvisüdametest lugesin ja röövlitütar Ronja oli üks mu iidolitest. Ilmselt mitte ainult minu oma, sest üks sugulastest pani hiljuti tema järgi oma tütrele nime. Igatahes olen ma päris kindel, et need raamatud mitte ainult ei mõjutanud mind, vaid kindlasti kujundasid ka mu iseloomu.
  2. “Muumitroll”. Minu lemmik oli muidugi väike My, sealt õppisin ma seda, et viha, erinevalt kurbusest, on edasiviiv emotsioon ja et sa ei pea olema suur, et end kuuldavaks teha. Liigagi hästi vist, hiljem olen muude kogemuste mõjul natuke ümber õppinud. Igatahes tahtsin isegi õhupalliga Myd endale tätoveerida, aga kahjuks või õnneks on kavand kaotsi läinud ja praegu ei ole ma selles osas päris NII innukas. Samas ehk oleks see JUST see asi, mida üks täiskasvanud naine oma 30. sünnipäeva puhul teha võiks. Lisaks etendasid Muumitrollid minu jaoks parimat peremudelit – nagu kuskil raamatus öeldi, nad olid kogu aeg kohal, aga ei käinud kunagi pinda. Sa ei olnud iial vaimselt üksi, aga keegi ei elanud sul seljas. Kui lapsed teatasid, et lähevad maailma avastama, küsis Muumimamma ainult, kas lõunaks saab avastatud või tuleb võileivad kaasa panna. Huvitav on see, et siin torkasid mulle stereotüüpsed soorollid hulga teravamalt silma, kui Lindgreni puhul, mulle ei meeldinud Muumipapa, sest ta ei aidanud kunagi Muumimammal süüa teha ega koristada – ja ebaõnnestus alati ka kõigi muude töödega, nii et tast ei tundunud üldse eriti kasu olevat.
  3. Selle aja peale, kui ma esimeses klassis olin, NEELASIN ma loomaraamatuid. Ajamääratlus on mul üsna täpselt paigas, sest olin esimeses klassis, kui me linna kolisime, ja ma mäletan, kuidas ma raamatuhunnikuga riiuli juures maas istusin ja pimedas lugemise eest pahandada sain. Loomaarmastus ja neist lugemine on muna ja kana, sest loomi ma juba armastasin ja neist lugemine ainult süvendas seda. Durrell, aga ka näiteks “Lugusid loomadest”, “Valgekihv” jne. Selles laines lugesin ma esimest korda ka peredraamast ja noorte südamevalust – lasin end pealkirjal petta ja hakkasin lugema raamatut “Vaikiva hundi vend”. Loomadest oli seal juttu nii palju, et vahepeal oli oht, et bernhardiinid lastakse maha, tegelikkuses vaadeldi maailma läbi ühe poisi ja poiss omakorda vaatas oma vanemale vennale alt üles. Ilmselt oli seda ka varem juhtunud, aga see on esimene raamat, mille puhul ma teadlikult mäletan, et mõtlesin, et peategelasel ei ole oma vennast ilmselgelt just kõige realistlikum pilt. Nii et sel hetkel ma igatahes kõrvutasin juba ilukirjanduses kujutatud taustsüsteemi** päris maailmaga.
  4. Usuraamatud. Mu vanemad on ateistid, aga nad olid (teoreetilisel, st seda on ainult sõnades väljendatud ja minu väikevenda näiteks lugema ei sunnitud) seisukohal, et kuna religioon on kultuuri ja üldist kirjandust palju mõjutanud, võiks sellega kursis olla. Nii et meil oli riiulis igasugust huvitavat kirjandust, mida oma äranägemise järgi lehitseda võis. Lugesin algklassides nii Vana ja Uut Testamenti kui ka loomismüüte jms. Ütleme nii, et Vana Testament ei ole 8aastasele just kõige põnevam lugemisvara, nii et seda lugesin ma kunagi teismelisena uuesti. Üldine emotsioon oli ikka pigem selline, et kui Jumal peab ilmtingimata vastuoluline olema ja käituma nagu stereotüüpne teismeline tüdruk, võiks ta vähemalt lahe ka olla, nii et Zeus ja tema kaaskond oli mulle kõige südamelähedasem. Skandinaavia jumalad meeldisid ka, aga nemad tundusid kuidagi tumedamad ja tiba liiga karmid. Ma mäletan, et ma üritasin oma isaga teoreetilisel tasandil maailma loomise ideest vestelda ja tema, kes on muidu väga otsekohene mees, üritas võimalikult objektiivselt vastata. Noh, öeldes, et “mina isiklikult seda ei usu, aga paljud leiavad, et …” Näha oli, et ta tundis kergendust, kui ma ütlesin, et mulle ei tundu ka Piibli versioon just kõige loogilisem. Aga võib vist öelda, et vaimses mõttes kasvasin ma üsna valgustuslikus ja liberaalses keskkonnas.
  5. Kunagi põhikooli esimestes klassides lugesin ma “Tom Sawyerit” ja see oli selles mõttes MÕJUS raamat, et sundis palju mõtlema tollaste olude peale. Isa pidi paljudele küsimustele vastama, sest tollal polnud guugeldamine veel moes.
  6. Kuskil põhikooli lõpus tuli “Tappa laulurästast” – meil ei ole siin rassiprobleemi, aga see karjuv ebaõiglus hakkas vastu nii, et nii autori kui teose nimi jäi terveks eluks meelde. Kusjuures seda, et Harper Lee on tegelikult naissoost, sain ma alles paari aasta eest teada.
  7. “Väike prints” – see oli mu ema lemmikraamat. Võtab kokku kõik täiskasvanute põhilised probleemid, mis lastele kohati nii totrad tunduvad.
  8. Jäin mõtlema, mis mind koolikirjandusest mõjutas. “Põrgupõhja uus Vanapagan”, “Palat nr 6”, “Libahunt” ja “Popi ja Huhuu” ehk, aga üldiselt oli kohustuslik kirjandus minu jaoks küll huvitav, aga mitte väga maailma muutev, seda enam, et suuremat osa neist raamatutest olin ma juba varem kodus lugenud. “Toome helbed” oli armas. Muidu mitte nii väga, Hugolt meeldis mulle “Inimene, kes naerab” rohkem kui kohustuslik kirjandus, Hemingway “Vanamees ja meri” ei paelunud, Remarque pole minu maitse, kuigi ma taipasin, miks ta kohustuslik on, ja “Kuritöö ja karistus” oli küll huvitav, aga ajas kohati naerma nende kohtade peal, kus ilmselt poleks pidanud naerma, ja ma ei saaks öelda, et see mu maailma muutnud on. Ahjaa, “Idioot” on üks neist kuulsatest teostest, mida ma samuti lihtsalt ei suutnud lugeda.
  9. Põhikooli lõpus tuli Pratchett. Eelkõige meeldis mulle ta kirjutamisstiil – see, kuidas ta aktiivselt lugejaga suhtleb ning teda üht ja teistpidi keerutab. Ja see, et ta mitte ainult ei kirjelda maailma, vaid üritab seda ka põhjendada ja selles loogikat leida. Ja et ta maailm ei ole iial must-valge. Tema raamatuid loen ma siiani naudinguga ja mind kurvastab väga, et ta nüüd enam kirjutada ei suuda. Mitte egoistlikust vaatenurgast, raamatuid on juba küll, aga kahju on sellest, et niivõrd rabav inimene sellest rabavusest on sunnitud ilma jääma.
  10. “Kellavärgiga apelsin” – pani mõtlema ja analüüsima, rohkem kui igasugused muud raamatud.
  11. “Lilled Algernonile” – esimene ulmekogumik, mida ma lugesin ja sellest ajast saadik hakkasin teadlikult ulmet otsima. Head lood olid, ühes oli koer ka.
  12. Ristikivi “Hingede öö” – minu jaoks oli täiesti rabav, et ka Eestis ei ole ainult “Tõde ja Õigust” kirjutatud, vaid on ka selliseid raamatuid. Jah, ma olin varem lugenud asju, mis tundusid otse “Meistrist ja Margaritast” maha viksitud, aga see oli teistsugune. Meenutas Kafkat, aga päris rip-off ei olnud. Võib öelda, et muutis minu nägemust Eesti kirjandusest, sain aru, et kui otsida, võib siit nii mõndagi leida.
  13. “Hälin ja raev” – ma ei tea, kas see peaks siin olema, sest ega ma sellest suurt ei mäleta, aga mäletan, et lugesin seda gümnaasiumis ja olin ühekorraga vihane ja rabatud ja armastasin seda.
  14. Kunagi ülikoolis hakkas mulle meeldima maagiline realism ja ERITI meeldis mulle Tahar Ben Jellouni “L’enfant de sable” ehk “Liivalaps”. Selle jutustamisstiil meenutas “Tuhandet ja ühte ööd”, aga ägedaks tegi selle see, kuidas ametlikku narratiivi pidevalt kahtluse alla seati ja lõpuks ei teadnud enam keegi, mis on siis päris ja mis mitte. Feministlik muidugi ka, peategelane on ju naine, kes elab oma elu mehena. (Miks ma hoopis sellest lõputööd ei kirjutanud? See oleks mu teooriat arvestades suurepärane raamat.)
  15. Kui juba lõputööst rääkida, siis Khadra “Plahvatus” on eesti keeles täiesti saada ja tasuks lugeda, hästi kirjutatud ja näitab, kui erinevalt inimesed mõelda võivad.
  16. Täiskasvanueas on kindlasti mõjutanud veel Palahniuki “Choke”, see lihtsalt on selline, täiesti absurdne, aga täiesti rabav. Kusjuures see on üks neist, mille puhul ma ei oska selgitada, MIKS see mulle teistest raamatutest rohkem meeldib. Objektiivselt ei tundu nagu midagi erilist, aga MISKI puudutab. Mulle ka üldises plaanis meeldib, kuidas Palahniuk inimhinge analüüsib ja meie puudujääkidele osutab.

Asjadest, mida tänapäeval ometi kõik loevad – Potter ja Troonide Mäng meeldivad mulle, aga elu muutnud ei ole. Sama teema “Sõrmuste isandaga” – “Kääbikut” lugesin juba lapsena ja lausa armastasin seda, aga ei saaks öelda, et selle peale minu sees mingi plõks oleks ära käinud.

Raamatud, mille kohta ei saaks öelda, et need mu elu on muutnud, aga mille lugemist olen väga nautinud: “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas”, “Preili Smilla lumetaju”, “1984”, Shakespeari ja Faulkneri raamatud, “Düün” ja selle järjed (Mnc karjub nüüd, et need olid kõik igavad), “Lolita”, “Vanamehed seitsmendalt”. Houellebecq on hea. Pelevin on hea. “Sigadus” on hea, Morrisoni “Beloved” on hea. Krt, häid raamatuid on nii palju, ka viimastest aastatest, et nii võibki kirjutama jääda siia. Ja näiteks NEED on mul kõik lugemata, peaks vist algust tegema.

* OH MY GOD, SOMEONE’S WRONG ON THE INTERNET!!!

** Selles mõttes taustsüsteemi, et ilmselgelt saavad lapsed aru, et muumitrolle pole olemas ja et päris tüdrukud ei jaksa hobust üles tõsta, võrreldakse ikka võrreldavat.

20 kommentaari

  1. Palun nüüd “minu päev” meemi kah.

    • a) Mul on igav elu.
      b) Jagan sellest juba piisavalt suurt osa.

  2. Pratchett ju kirjutab praegugi. Sügisel peaks The Shepherd’s Crown välja tulema, mis on Tiffany Aching-sarja viies.

    • Pratchett ei suuda enam ise kirjutada, vaid dikteerib ja ta tütar kirjutab.😦

  3. Muumimamma ajas mind marru. Jube stereotüüpne. Ainuke hea koht oli see, kus ta majakasaarel enda maalitud pildi sisse uduje tõmbas.

    • ma arvan, et asi on selles, et muudes raamatutes nähakse Muumimammat läbi laste silmade. Aga tuletorniraamatus antakse rohkematele tegelastele oma vaatepunkt.

  4. Oo, lugemata raamatute lingi alt “Middlesex” – lugesin kunagi nooremana ja jäi pooleli, ei teagi miks, aga nüüd hiljuti just lugesin ja ikka la(h/g)istasin nutta ja naerda ning mõtlesin, et küll on üks hästi komponeeritud raamat! Soovitan soojalt.

    • Ma ka tänan selle lugemata raamatute lingi eest, ise olen sealt samuti vaid “Middlesexi” lugenud ja soovitan soojalt.

      • Tahtsin ka midagi öelda. Ma olen ja “Middlesexi” lugenud.

  5. Muumipapa oli ju täiega lahe kuju, stiilis tark-ei-torma?? Mulle küll täiega meeldis.

    • Mu meelest oli ta just paras tuule järele jooksja, pea pilvedes ja jalad õhus.

      • Papa oli ju selline kaks-ühes. Ontlik pereisa, kel varjus nooruspõlve seikleja.

        Kellele need Muumi-raamatud üldse mõeldud olid? Mõned neist on nii sünged, et lapsed neid küll ei loeks. Samas “trollitalv” jne on sihukesed.. kergemad.

        • “Keskmisele koolieale”, ma eeldan. Mitte et ma seda määratlust mäletaks nende konkreetsete raamatute kohta. Head raamatud ei küsi vanust nagunii.

        • Väidetavalt olid raamatud ka metafoor sõjale, hirmunud väiksed tegelased Muumitrolli talves ja autori enda kurbade kogemustega, nn allasurutud seksuaalsusega, olevat väidetavalt naisi armastanud, kuid seda mitte realiseerida saanud… Nii olen kuulnud (:

        • Armastas küll ja hiljem realiseeris ka, Tuu-Tiki vist oli ta elukaaslase järgi kirjutatud, vm selline tegelane. Google-fu!

        • Teatav seksuaalsusega seotud ängiperiood on teismeeas laialt levinud, see ehk ei olene orientatsioonist.

          Aga ma tahtsin juba enne Nodsule vastata, et väljaspool majakasaart oli Tuu-Tiki ainuke, kes mainis võimalust et “su mamma vihastab” – noh juhul kui sa seente sisse kukud. “Läbi lapse silmade” polnud niisugust võimalust olemaski.
          Tüütult täiuslik emafiguur oli see Muumimamma, saavutamatu eeskuju. Ise küll ei suuda selline olla. Ja ei kavatsegi.

        • Tegelt mulle Muumitrollid kõik meeldivad, mul on lihtsalt hingeline trauma selle va emaeeskujuga seoses.

  6. Ma mäletan ka, et “Hingede öö” oli mul üks suur hämming ja lemmik. Kandsin seda kotis kaasas, kuni ümbris läks päris koledaks. Eks ta üks “Stepihundi” rip-off ole, aga kuna ma olin just tol ajal ka “Stepihundis” sees, siis sobis igati🙂

  7. Mina olen see tropp, kes jätab raamatu pooleli. Umbes kolmandikul distantsil ja tingimusel, et ma ei suuda enam leida ühtki põhjust, miks ma seda edasi lugema peaks.

    Viimaseks, mis pooleli jäi, oli Sorokini “Sinine Pekk”.
    “Opritšniku päeva” vägistasin juba suvel alla ning jälestan seda siiani. Ma arvan, et see ei olnud Sorokini eesmärk.😛

    PS. Düüni järjed olid, jah, ilge jama ning paras kummivenitamine.

    – MNC

    • Äran´d põe, ma jätan kah pooleli, mina ntx ei suuda eesti ulmeraamatuid, isegi -lühijutte kuidagi lõpuni lugeda(üheks erandiks siiski VVN).Andke ometigi töölisnoorele andeks, vahvad eesti kirjanikud. Seevastu lugesin läbi Pelevini snaffi, kurat, mees jagab matsu küll.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid