Vahel ma mõtlen, et kõik need inimesed, kes mind elitaristiks peavad, võiks näha, kuidas ma koer kaisus voodis aelen, pätikohvi joon, blogisid loen ja kõva häälega naeran. Või kuidas ma meelelahutuseks täiega suvakat ulmekat loen (harva, sest tegelikult on ka nii, et mida rohkem loed, seda rohkem tekivad standardid). Või ei loe kolm kuud mitte midagi, vaatan ainult erinevaid sarju. Aga parem siiski mitte, elu on õpetanud, et ei tasu igasuguseid külla kutsuda.
Kui ma ärkan hommikul üles, teen ma tavaliselt esimese asjana kohvitassiga blogiringi. Kas kodus või tööle jõudes. Selline traditsioon. Ja kui näiteks Mmurca on kirjutanud, olen ma alati rõõmus, sest ta ei kirjuta eriti tihti. Ma tegelikult ei tahtnud sellega öelda, et kirjuta veel harvemini. 😀
Ja minu energeetiline olek on jõudnud sellisesse madalseisu, et avaldub juba tegudes, mis võimaldaksid veel laisemad olla – täna tõmbasin endale vihaga Foxit Readeri, sest mind ajas närvi see, et Adobe Reader ei jäta meelde, kus mul lugemine pooleli jäi. Mis sajandis me elame? Kas ma pean lugema nagu koopainimene?
Ahjaa, teadlased avastavad muudkui asju, mis minu treeningharjumustega kokku lähevad. Alles kirjutati sellest, et staatiline venitamine on suht mõttetu (trennijärgne venitamine mulle siiski meeldib, annab võimaluse lõdvestuda ja rahuneda), seda räägitakse juba ammu, et jõutrenn kulutab rohkem rasva kui aeroobne, ja nüüd siis kirjutatakse ka, et ronijatele on jooksmine üsna mõttetu. Ronijad muidugi ei nõustu, kuigi on raske aru saada, kas selle pärast, et kõik treenivad ju teisiti, järelikult peab teisiti õige olema, või on neil neile seisukohtadele mingid faktilised vastuväited. Selle venitamisartikli Postimehe kommentaarides oli ka päris palju väidet, et “ma olen kümme aastat venitanud, järelikult on venitamine ju hea”, nii et eelkõige on vist ikka nii, et ega inimesed oma seisukohti ei muuda. St mina sealhulgas, mulle jõutrenn meeldib, siis ma loomulikult rõõmuga jagan selliseid artikleid. 😀
Ja jah, see on kõik, mis ma teile täna öelda tahtsin. Hau.