Kui ma saaksin euro iga kord …

kui mind süüdistatakse ksenofoobias või rassismis, oleks mul juba … Kolm eurot. 😀 Nii et rikkaks selle äriga vist ei saa, aga jagaksin teiega ikka. Neid lugusid, mitte kolme eurot, oma ahned näpud hoidke endale.

Ühte lugu olen ilmselt juba rääkinud. Tuttav mustanahaline leidis, et ma olen “kümme protsenti rassist”, sest ma ütlesin, et musta värviga tätoveeringud üldiselt ei näe mustanahaliste peal head välja (tõin näiteks Mike Tysoni), vaid kui ta ilmtingimata tätoveerida tahab, oleks ehk targem tiba teistele värvidele mõelda.

Teine näide pärineb Prantsusmaalt. Seal oli üks mustanahaline tüdruk, kellega me ÜLDSE kokku ei sobinud. Minu seisukohast oli ta äärmiselt laisk ettekandja, sest tema arusaam näiteks laua koristamisest oli selline, et ta kõndis aeglaselt laua juurde, võttis paar taldrikut ja loivas tagasi. Ja seejuures hurjutas mind, et miks ma laon koristades oma kandiku nii täis, et kui ma töö liiga kiiresti tehtud saan, antakse seda ju nagunii juurde. Ja üldse oli ta selline passiivagressiivne. Okei, ma saan aru, et ilmselt oli tal õigus ja ta ei tahtnud, et ma tema töörütmi segaksin, aga ma olen selline inimene, et kui ma laisklen, siis ma laisklen, ja kui ma töötan, siis ma töötan, ja ma võin küll vahepeal uimerdada, aga NIIMOODI uimerdada ma lihtsalt ei oska. Nii et lõpuks oli meil mingi konflikt, kus ta mulle näkku karjus, et tal on mu rassistlikust suhtumisest kõrini. Ma siis küsisin vastu, et kui mul mitte ühegi teise mustanahalisega probleemi ei ole, vaid vastupidi, ma käin nendega veel õhtuti pärast tööd väljas, siis kas ehk on olemas hästi TIBATILLUKE võimalus, et asi on ikka tema isikus, mitte nahavärvis. Tema ütles, et ma olen algusest peale tema vastu ebaviisakas olnud. Ja lõpuks selgus siis meie pidevate konfliktide tegelik põhjus. Tõesti olin mina süüdi, võtan omaks, kuigi ma leian, et seda kohutavat konflikti oleks andnud natuke täiskasvanulikumalt lahendada. Kõige esimesel päeval, kui me kohtusime, tegin mina parajasti kassat, kus oli mitu tuhat eurot, nii et olin sellesse süvenenud. Nii et kui ta mulle “Ça va” ütles, ütlesin ma hajameelselt vastu “Ça va. Ça va” – selle asemel, et öelda viisakalt “Ça va bien, et toi?” Ehk siis ma ühmasin vastu, et läheb-läheb, aga ei pärinud tema kohta. Ja tema võttis seda nii hinge, et kaks kuud, mis ta minuga koos töötas, pahurdas kogu aeg minuga koos olles ja mina ei saanud üldse aru, milles asi. Üritasin vahepeal ekstra sõbralik olla, aga oleks nagu vastu seina võtnud. Hiljem tuli välja, et oli teistele kurtnud ka, et ma olen ebaviisakas, aga polnud täpsustanud, nii et need ei osanud ka muud öelda, kui et nende arust nagu eriti ei ole. Neil on muidugi natuke omad kombed ka, kõik naised on nende jaoks printsessid ja kui mina hakkaks kedagi printsessiks kutsuma, kõlaks see lihtsalt võltsilt ja lollakalt. St selle trendi võib vist kaheks jagada, osad kutsuvad kõiki naisi printsessideks ja osadele on kõik vennad ja õed.

Ja kui nüüd päris ausalt öelda, siis Prantsusmaal on mul just vastupidised stereotüübid – mitte elanikkonna kohta üldiselt, aga just teenindajate kohta. Kui ma lähen Prantsusmaal toidupoodi, restorani või ükskõik kuhu ja mul on vaja midagi, mida ma prantsuse keeles nimetada ei oska, lähen ma otse mustanahalise teenindaja juurde ja enamasti ta oskab inglise keelt (ja enamasti valge prantslane ei oska). Ma arvan, et see on nii sel lihtsal põhjusel, et varjatud rassismi on nii palju, et selleks, et tööle saada, ei pea mustanahaline olema mitte sama hea kui valge, vaid ta peab olema PAREM. Nii et enamasti oskavad nad siis vähemalt inglise ja hispaania keelt ka, samas kui valge prantslane vaatab sulle lolli näoga otsa, kui sa mingit täiesti triviaalset sõna valesti hääldad ja ütleb, et ta pole elu sees sellisest asjast kuulnudki. Okei, ma teen neile nüüd ehk tiba liiga, aga ma sain trauma sellest, kui ma päris alguses ümbrik ja kaart käes marki otsima läksin ja sõna timbre valesti hääldasin. Kurat, mul on ühes käes ümbrik ja teises käes kaart, ilmselt ma ei taha su käest tankiakut, vaid ikka marki, raisk. Oodake, ma joon ühe kummelitee ja rahunen.

Tagasi. Eile oli siis kolmas kord. Ühes grupis räägiti sellest, kuidas kohvikuteomanikud töötajaid diskrimineerivad (selle artikli näitel). Ja seal tuli ka jutuks üks Tartu kohvik, kus välismaalasest omanik töötajaid muuhulgas tagumikule patsutab. Mina mainisin, et see peaks ju üsna tavaline olema ja mainisin üht teist kohvikut, kus sama toimuvat või vähemalt olevat toimunud (üks minu tuttav, kes nüüdseks välismaal elab, töötas seal mõne aasta eest lühikest aega ja ütles, et see oli põhjuseks, miks ta sealt nii kähku ära tuli) – ja omanik kirjutas mulle ja küsis, kas mind ajendab laimu levitama ksenofoobia või isiklik vaen. Kusjuures ega mina ju ei tea, kas tuttav valetas või mitte. Oma silmaga ma midagi pealt ei näinud, aga ei tulnud ka selle peale, et keegi üldse sellist asja valetada võiks. Nii et ilmselt poleks ma üldse sõna võtnud (mis sellest, et suletud grupp), kui tollal poleks neid jutte nii palju liikunud, et ma üldse ei kahelnud selles. Otsisin ise mõni aeg hiljem tööd ja see oli üks koht, millest eemale hoida soovitati ja ikka on ju nii, et kui mitmest kohast kuuled midagi, ei hakka liigselt kõhklema, eriti sellises väikeses kohas nagu Tartu. Seda enam, et kohvikus töötamine oli vähemalt tollal Tartus minu definitsiooni kohaselt parajalt rõve. Mina töötasin näiteks ühe koha köögis ja ei huvitanud kedagi, aga ülemused pm sundisid ettekandjaid vahel õhtuti endaga koos jooma (läks ületundidena kirja ka!) ja järgmisel hommikul ütlesid pohmakanägudega tüdrukutele, et neil on valida, kas võtta klaas viskit ja tööle jääda või koju magama minna. Või teisel pool jõge oli üks kohvik, kus ma kliendina nägin, kuidas omanik ettekandja peale vihastas ja talle telefoniga vastu pead virutas. See-eest rääkisid selle telefoniga virutaja kohta kõik, et ta on väga perekeskne mees, nii et ehk saab naine kodus ka vahel telefoniga vastu pead, aga vähemalt ei pea muretsema, et mees tööl töötajaid patsutaks. Kuigi see söögikoht vist on kinni nüüd, ei teagi.

Nii et mul väga ei ole usku Tartu restoraniärisse ja sellesse, et nad töötajaid inimlikult kohtlevad (kuigi tahaks loota, et ka selles osas on asjad viie aastaga ikka arenenud) ja nüüd mõtlen, et ehk tegin tõesti oma eelarvamustest lähtuvalt inimesele liiga. Istun ja häbenen. Õigemini lähen trenni ja häbenen seal edasi. Aga samas arvan siiski, et on äärmiselt totter arvata, et sellise asja taga võiks üldse ksenofoobia olla – et kui eestlane kedagi käperdaks (või nagu mu teises näites, kellelegi telefoniga vastu pead peksaks), oleks kuidagi parem või? Ja siis keegi ei ütleks midagi? Teema ju algas sellest, et kritiseeriti avalikult eestlannast kohvikuomanikku, järelikult ilmselgelt asi ei ole kellegi rahvuses või nahavärvis. Ja see on nii kahe otsaga asi. Ühelt poolt – jah, ei ole ilus midagi öelda, kui sind ennast ei ole tagumikust näpistatud, nii on. Aga samas on selle tulemuseks see, et ühel hetkel ilmub selline artikkel ja siis ütlevad kõik, et “nojah, kõik juba ammu räägivad, aga ega ma ei tahtnud midagi öelda”.

Ma ei tea. Kas õigem on ise vait olla, et igaks juhuks süütule inimesele vett peale ei tõmbaks või tuleks ikka midagi öelda, sest ÄKKI “kus suitsu, seal tuld” ja inimesed, kes tööle kandideerivad, võiksid informeeritud olla, kui enne seda asutust guugeldavad?

Advertisements

1 kommentaar

  1. Raske juhus. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma kaldun parem-mitte-rääkida leeri poole, kasvõi seepärast, et inimesed võivad ju muutuda. Aga siiski…


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad