Ma olen täiesti armunud sellesse. Siin on kõik nii suurepärane. Kujundus, muusika ja see tants. Sergei kontroll oma keha üle on täiesti imeline. Mitte et ma ootaks midagi muud mehelt, kes oli Briti kuningliku balletiteatri esitantsija (kui ma ei eksi, siis pole keegi teine nii noorelt selle au osaliseks saanud, nii et seda survet arvestades pole üllatav, et ta vahepeal balletist üldse loobuda plaanis), aga ikkagi. MULJETAVALDAV.
Ahjaa, ühe põhjusena, miks ta Inglismaalt ära tuli, tõi ta välja selle, et talle ei meeldi proovi teha, sest see tapab kunsti ja temas peituva kunstniku. Liiga andekate inimeste mured, ei taha tuimalt tampida, tahaks kunsti teha, ja ei saa aru, miks neil teistel kogu aeg sammud sassi lähevad. Ja teiseks muidugi arusaadav hirm, et kui sa oled terve elu teinud seda, mida su emme käskis, kas see on siis ikka see, mida sa ISE teha tahaksid. See, milleks sa mõeldud oled.
P.S. Hozieril on veel häid laule, näiteks “Angel of Small Death & The Codeine Scene” meeldib mulle ka:
Pärdikute päevaraamat 