Individualismist, juurtest ja tiibadest

Teised inimesed kirjutavad nii põnevatel teemadel, et tahtsin samuti mõtiskleda. Kas elada mitme põlvkonnaga koos? Teises linnaotsas/linnas/riigis? Kas peaks juurtest lahti murdma või vastupidi, tiibu kärpima? Kui tihedad peresuhted peaksid olema?

Ma olen selline inimene, kes päris koos elada oma perega küll ei suudaks. Me oleme kõik nii individualistlikud ja erinevad, et see oleks lihtsalt liiga närvesööv. Isegi oma tulevaste lastega näeks ma seda võimalust pigem siis, kui meist juhtuvad sarnased inimesed kasvama, mis suures osas sõltub ju ikkagi sellest, millise geenipaki sa loosiga saad.

Individualism teeb üldse lähisuhetes pirtsakaks. Olen vist öelnud ka, et minu põhikriteerium mehevalikul on see, et ta ei tohi mind närvi ajada – ja see praagib suurema osa inimestest välja, sest väga vähe on neid, kellega ma suudan vajadusel kaks päeva ka ühes toas olla, ilma et ma ei mõtleks, et ta võiks nüüd vaikselt koju minema hakata. Nii et ilmselgelt mõjutab see väga palju nii seda, kas ma suudaks oma perega koos elada või kunagi oma täiskasvanud lastega või kasvõi praegu vajadusel mõne sõbraga. Ma olen selline tüüpiline mees, et kui ma tulen töölt koju, tahan esmalt pool tunnikest rahu ja vaikust ja SIIS olen valmis teise osapoolega suhtlema hakkama. Ja selles mõttes tüüpiline naine, et kui mina esimesena koju jõuan, siis teise saabudes tahaks juba lasta nagu kuulipildujast. Olen õppinud end tagasi hoidma ja inimestele alustuseks natuke ruumi andma, aga IKKAGI tahaks rääkida neile, milline potilill kuivanud oli ja kas mõnele tudengile kuluks pisut näopeksu ära* ja millise põneva tõlkega ma parajasti tegelen.

Ja ma ei ole TEGELIKULT sotsiaalne inimene. Ma võin lõputult möliseda, aga ma ei TAHA seda kogu aeg teha. Kui ma juba käin tööl ja tegelen mingi hobi või projektiga, on mul vaja päris palju sellist patareide laadimise aega, kus ma kellegi kaisus telerit vaatan vms. Ja nende inimeste ring, kellega ma igapäevaselt suhtlen ja kelle järele ma igatsen, ei ole sugugi nii suur. Seal on tavaliselt See Üks + paar lähemat inimest, kellest tihedalt tahan ma suhelda nendega, kellega mul on parajasti mingi ühisosa. Vennaga ajan ma küll netis üsna tihti juttu ja vahel käime isegi koos lõunal, aga muidu tuleb mulle endale meelde, et peaks vist suguvõsa ka vaatama, heal juhul kolme nädala tagant või nii. Kui on parajasti stressirohke aeg ja palju tegemist, võib vabalt kuu mööda minna, ilma et mulle see meelde tuleks. Ja kui siis mõni sugulane on selline, kelle elu on väga suguvõsakeskne ja kes tahaks igal nädalavahetusel kõiki näha, siis muidugi tekitab see lisapingeid. Kui kellelgi veel laps juhtub olema, eriti pisike, siis seda peetakse põhimõtteliselt suguvõsa omandiks nagunii. Meie suguvõsa lapsevanemad on ise hästi perekesksed ja harjunud igapäev kõigiga suhtlema, aga ma kujutan ette, et kui mina või mu väikevend peaks lapsevanemateks saama, on vähemalt esimene aasta pidev enesekehtestamisharjutus.

Aga kas elada ilmtingimata samas linnas või kaugemal? Ritsik tõi välja selle probleemi, et tihti on nii, et noortel inimestel on kaks aeda hooldada, enda oma ja sugulaste oma. See on nüüd küll ainult suhtumise küsimus. Mina olen kindlal seisukohal, et aiandus ja korilus on hobid. Mõnele meeldib, mõnele ei meeldi. Mulle ei istu kumbki eriti. Eksämmal oli iluaed ja ta oleks ka eelistanud meid seal vahel rabelemas näha, aga kuna tegu polnud isegi mitte sellise kohaga, kuhu me oleks tohtinud suvalisel hetkel päikest võtma ja grillima minna, siis ma ei näinud küll põhjust kellegi teise hobist enda kohustust teha. Mu oma vanematel on ka peenrad ja muru, aga õnneks neil seda mõtet ei tundu olevat, et mina seal rabelema peaksin. Esiteks on nad ise veel noored ja vend elab seal nagunii. Teiseks tundub mulle üsna paratamatu, et kui sul füüsiline vorm või vanus ei võimalda ise muru niita ja pole raha, et kedagi palgata, tuleb kas korterisse kolida või metsikumat aiastiili armastama õppida. Selles mõttes, et ma ei saa arugi, kust need teised blogijad ja nende sugulased selle aja võtavad, et veel kellegi teise aia eest hoolitseda – inimesed on ju esmaspäevast reedeni tööl, lisaks on neil lapsed ja hobid ja nädalavahetusel tahaks ju puhata ja lähima ringiga aega veeta, mitte kellegi peenraid kaevama minna.

Nii et minu jaoks ei ole see, et “ma peaks ju kellegi teise aia eest hoolitsema, katust parandama” vms argument. Tänapäeval on inimesed, kellele saab helistada, kes vajadusel asjad korda ajavad. Mul ei ole juured väga sügaval – ja rännukihk on keskmisest suurem. Ma olen sünnist saadik olnud selline inimene, kes tahab oma asja ajada ja see KUS pole seal kohal nii oluline, kui seda asja seal tore teha on. Mõõdukalt romantiline olen ma ka, s.t. ma ei koliks ühegi mehe pärast metsa elama, aga kui ma kedagi armastan, võin ma vabalt temaga koos mõnda suurlinna kolida, eeldusel, et ka mina seal oma huvisid realiseerida saaksin. Ehk siis anna mulle võimalus trenni teha ja tööl käia või huvitavate asjadega tegeleda ja ma kolin sinuga kasvõi maailma otsa. Lapsi kasvataksin ma küll parema meelega Eestis, aga seda pigem selle pärast, et siin on jätkuvalt (minu kultuurilisest vaatepunktist) normaalne süsteem, kus lastest kasvatatakse varakult iseseisvad inimesed ja sa ei pea mõtlema, ega keegi sulle lastekaitset ei kutsu, kui sa kümneaastase tunniks ajaks üksi telerit vaatama jätad. Kui nad päris pätakad on, pole vahet, kas ma olen nendega Pariisis või Viinis või Tartus, tegelema peab nendega siis nagunii. Ja kui sa välismaal elad, lepivad inimesed väga kergesti sellega, kui sa ütled, et sel aastal tuleme me tittedega külla märtsis, augustis ja novembris, aga proovi sa värske lapsevanemana oma lähedal elavatele sugulastele öelda, et “sel kuul ma Mari teie juurde mängima ei too, mul on palju tegemist” ja nagu ühe mu sõbranna kogemus näitab, hakkavad nad selle peale vägisi ise ukse taha tulema. Ja just siis, kui sul OLEKS vaja, et nad tund aega last vaataksid, pole neil enam aega. Nagu elus ikka. 😀

Nii et minu jaoks on pigem plussid ja miinused, mitte niivõrd emotsionaalsed argumendid. Et oleks tore ja kannataks rahulikult elada, ilma et keegi kellegi närve ei saeks. Ja elu on näidanud, et see võib vabalt toimida nii viiekesi pead-jalad koos elades kui siis, kui inimesed on parajasti erineval mandril.

* Vastus on “jah, ALATI”.

Advertisements

11 kommentaari

  1. Hakkad last saama?

    A sellest ma küll aru ei saa, mis mõttes füüsiline vorm ei võimalda aeda niita? Muruniidukid on juba leiutatud ju. Inimene, kes ei jõua niiduki taga tatsata, peaks suure tõenäosusega ka muudes argistes askeldustes abi vajama.

    • Täna mitte, lihtsalt ühel päeval kauges tulevikus äkki küll.

    • Morgie, mul on maal aed ja niiduk. Niitmise loen trenniks ja panen 10-punkti-skaalal kusagile 7..8 kanti. Läheb terve päev ja on pmst pidev koormus, nii et keha leemendab higist.

      Kui sul on hästipügatud muruplatsike ja sa seal niidukiga paar ringi teed, siis sellega saab jah ükskõik kes hakkama.

      • Jah. Kallmatel muruniidukitel on koguni ratastel vedu, et ise nii rängalt lükkama ei peaks. Kui maapind on hästi tasane, on tiba lihtsam, aga kui vähegi muhklik ja kui niiduk ka tippmudel pole (rattad vajuvad laiali vms jama), on see raske trenn. Ausalt, vikatiga niitmine on kohati kergem.

        • Ei aita see rataste vedu miskit. Kui pead palju manööverdama, on raskem masin veel raskem.

          Mul on õuna-aed. Esiteks on maapind seal niiske, samblane, ebaühtlane. Teiseks on vaheldumisi õunapuud ja põõsad, pmst on see üks lõputu keerutamine. Kolmandaks käime me seal korra kuus, “muru” on poolemeetrine, mõnda kohta peab kolm korda üle niitma. Kohati on tõesti vikatiga lihtsam (ma olen lapsest saadik käsivikatiga niitnud), kohati trimmeriga.

          Aga termin selle tegevuse kohta on ikka “maal tuleb muru ära niita”.

      • Kaur, selle trennimahuka hobi oled sa endale ise võtnud, eksole. Tehniliselt piisaks ka ainult majaümbruse ja teeäärsete niitmisest.
        Minu 67 a ema niidab igal suvel trimmeriga päris suurt krunti aiatagust et seda võsavabana hoida ja ei kurda. Abi ka ei taha. Ja pole see mingi kultuurmaastik linna veerel.

  2. See “teise aia eest hoolitsemise”-vastumeelsus on ka meie peres juba kolm põlvkonda selgelt tunda olnud. Ma vihkasin oma vanematekodus aiatöid, milleks mind sunniti. Aga nagu oma elu peale sain, otsisin pingeliselt maalapikest, kus näpud mulda saaks pista.

    Ise täiskasvanuna andsin aru, et aed on mu hobi, ja kui ma ei jõua selle eest enam hoolitseda, siis on aeg midagi koomale tõmmata. Suvila pidamise ajal olin ma veidi pahane tütre peale, et ta küll armastas seal puhata ja oma sünnipäevi pidada, aga midagi teha ei tahtnud. Ütles ainult, et milleks sulle need peenrad ja lilled, pane kõik muru alla. Ja nüüd, kus tal on oma aed, siis mida ta teeb? Kaevab muudkui muru üles, et teha uusi lillepeenraid 😀 Isegi väikese kasvuhoone pani üles 😛

  3. Ma elan oma mehe ja lapsega remondi tõttu jupimat aega äia juures, üks lähisugulane veel kõrvalmajas ka ja sügavalt veendunud, et see kommuunielu ei ole minu jaoks. Ma olen pea kogu selle suguvõsa jaoks “paha ja laisk” kuna ei kavatse koristada üksi mitmesajaruudust maja, millest me vaid osakest kasutame. Niigi kulub pea kogu mu sissetulek toidule (lisaks endale, mehele ja lapsele toidan ka äia ja koeri) ja sellega leon oma panuse tehtuks. Enda järelt koristan ja põrandaid pühin aga ei näe põhjust miks teiste inimeste majas Tuhkatriinu olla. Lisaks veel kommuunielu “meeldivad plussid” kui kell 7 hommikul magamistuppa astutakse sest on vaja midagi arutada või kui oled plaaninud mõnusa õhtu perega siis marsivad sisse lähisugulased, kes tahtsid lihtsalt maale tulla. Vanematest oleks äärmiselt loll loota, et lapsed missioonitundest või krt teab mis põhjusel tunnevad vajadust käia vanematekodus rohimas, koristamas või süüa tegemas. Täiskasvanud inimestel on omad elud, kui tuleb töötahtmine siis aitan emal maasikaid rohida aga kui ei taha siis ei taha.

  4. Minu arvates on ideaalvariant see,kui sa ikkagi pääsed vanematekodust kõigepealt nii kauaks,kui su enda lapsed on su juurest läinud, siis mingi hingetõmbeaeg enesele ja siis vanematekoju tagasi nende eest hoolitsema ja alaku see ring uuesti…Tööde-tegemiste jama on muidugi täpselt nii nagu siin räägitakse: noored ei taha ega viitsi,vanaduses muutub palju,aga ka muld võib muru all olla,kuniks tuleb keegi,keda jälle muld huvitab…Minugi pojast (kui väimehest) loodeti kuskil korralikke mehekäsi aia- ja peenrapidamises..Nihu läks see mõte neil.Nüüd käin ise poja majapidamises tülinaks “maad harimas”,sest ei suuda veel praktikas mõelda,et noori e i huvita.

    • Aga miks sa käid ja miks ei suuda?
      Ja miks PEAKS huvitama? Maailm on põnevaid tegemisi täis, maaharimine või peenrapidamine on… noh.. no ei ole põnev. Tähendab, kes tahab, harigu, kelle asi. Aga teiste (olgugi et oma lapse) kodus seda teha? Miks?

    • Mul tutvusringkonnas ka selliseid veits vaiksemaid mehi, kes käivadki üksi ilmatu suurt aeda harimas (st muru niitmas, puid maha võtmas jne, ikka mitmed nädalavahetused suvest), sest ämm tahab. Mina panen sellistes olukordades julmalt oma eraelu ettepoole, st kui ma saan esimest korda mitme kuu jooksul kolm päeva puhkust ja siis ämm mõtleb, et kaks neist võiks ta aeda rohida, siis mina mõtlen, et ega ikka ei võiks küll. Õnneks on mu kaaslased kõik jaganud põhimõtet, et aidatakse siis, kui inimene vajab abi, mitte siis, kui ta ise endale ajamahuka hobi on korraldanud.

      Ja oleks mul aed, poleks mul midagi selle vastu, kui mõnel mu sugulasel oleks seal oma peenar vms, ega see peenar leiba ei küsi – aga ma kardan, et selle peenra eest hoolitsemisega hakkaksid kaasnema muud ebameeldivused teemal “meie mõtlesime, et teeme sellise kahekesi olemise päeva, kus kella neljani üldse riideid selga ei pane, aga siis koputas ämm uksele ja ütles, et ärge laske end segada, ma tulin rohima”. Keegi ei tule ju lähedase juurde niisama rohima, ikka tuleb ka tass kohvi ja ühine söömine ja siis ei tea, millal ta suvalisel hetkel jälle tuppa astub, et ämbrit otsida jne. St sel juhul muutub asi kiiresti ühiselu osaks, mis sellest, et tegelikult koos ei elata. Osadele inimestele see sobib ja neil ei teki sellest mingit probleemi, et päris kõike ei saa teha, mis tahaks (mina ei saaks sellises olukorras vabalt teleri ees logeledagi, sest kuidagi imelik oleks, kui teine rohib ja mina olen selili ja vahin multikat), aga osad eelistavad ette teada, millal täpselt midagi toimub jne, mitte nii, et pühapäeva hommikul kell 9 helistab ema, sest tal läks uni ära, ja ütleb, et ta nüüd hakkas tulema. Mina olen ehk kell kuus sünnipäevalt koju jõudnud.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid