EM 12: Minu kaks päeva lõputöö kallal vaevlemist

Võib kokku võtta selle videoga:

KUS ON MINU MANNY, KUI MA TEDA VAJAN?

Ma tahaksin öelda, et asi on ainult kellakeeramises, aga saan objektiivselt aru, et see pole sugugi ainus põhjus, mul lihtsalt on mingi isiklik vastumeelsus tekkinud selles asjas.

P.S. Kas teate, mis on kõige tülgastavam? See, et ma blokin ja blokin ja blokin, sest see on ometi nii jube ja õõvastav ja raske – ja kui ma ükskord pärast pikka vaevlemist suudan tööle hakata, avastan ma iga kord, IGA JUMALA KORD, et tegelikult pole asi sugugi nii hull ja oleks võinud ometi kohe normaalne inimene olla. Ja lõputöö on hetkel ainus asi, millega mul sarnased probleemid on. Muus osas (tõlked, enese iseseisev harimine muudes valdkondades) olen ma suutnud end nii korralikult kätte võtta, et ise ka olen üllatunud. Harin oma aeda nii, et söötis maast on peaaegu iluaed saanud, väikeste boheemlaslike nurgakestega. Aga seda ühte kivi sealt kapsaaiast nihutan ainult sentimeetrikese haaval ja sedagi parematel päevadel.

EM11

Tahaks teile kirjutada, kuidas ma Eriti Kaugel Välismaal käisin ja kuidas ma lõpuks spordiarsti juures käisin, aga enne on vaja mõned asjad ära lõpetada. Aga hiljemalt paari päeva pärast kirjutan. Päriselt.

kognitiivne dissonants

Näide: üks Eesti ajakirjandusmaastiku arvamusliidritest kirjutab sellest, kuidas teda ajavad närvi paljulapselised pered, kes vorbivad lapsi, kuigi ei saa nendega majanduslikult hakkama ja lunivad teistelt abi. Samas postituses kirjutab ta sellest, kuidas tegelikult möödus tema enese (ainsa lapse) lapsepõlv vägagi vaeselt.

Ja lisaks on sama inimene kõigest NELI päeva tagasi kirjutanud,et:

Lapsi ei saa teha, kas raha on või ei ole.. Lapsi tuleb saada, sest neid kas tahetakse või ei. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Hakkama, ma mõtlen.

Ma olengi selline aeglase taibuga, aga mitte ei saa aru, kuidas see erinev vastutustunne on. See “lunivad teistelt abi” tundub ju toimiv mehhanism olevat, ehk siis nende variant sellest et “kuidagi ikka saab”. Kvantitatiivselt on muidugi oluline, kas sul on näljas lapsi üks või üheksa, aga muidu ei näe ma küll erilist vahet, kas sa oled lastetu ja teed rumala otsuse, mõtlemata oma majandusliku seisukorra peale, või on sul neid juba kaheksa, kui sa selle otsuse teed. Pigem on nii, et kui on juba üks-kaks, on see hetk, kus inimene saab oma vigadest õppida, aga kui on tõesti kümme, siis on üsna suur tõenäosus, et esiteks poleks ema nagunii tööle enam lähemal ajal minemas ja teiseks selle ühe lisatitega pere üldine elatustase enam ei lange. Mitte et ma ütleks, et ma toetan neid inimesi, kes kümme last saavad, kuigi ei ole neile isegi tervislikku toitu anda – ma lihtsalt ei toeta ka neid, kes ühe lapse saavad, kuigi ei ole neile midagi süüa anda. Ja samas võiks aru saada ka sellest, et kõiki raskeid aegu ei ole võimalik ette näha. Mina olen näiteks sündinud natuke enne Eesti iseseisvumist, inimesed olid sel ajal lootusrikkad ja uskusid, et oma riigiga saab kõik ainult paremaks minna, keegi ei kujutanud ju ette, milline krahh 90ndate alguses tuleb ja ma usun, et nii ühe kui kümne lapsega pered virelesid sel ajal ühtviisi. Nii et on suur vahe, kas sa teadlikult saad lapse ajal, mil raha ei ole, teades, et seda pole ka kuskilt tulemas (ükskõik, palju sul neid juba on või ei ole), või sind tabab lihtsalt ebaõnn, sa kaotad töö, keegi jääb haigeks vms. Ja viimased ajakirjandusest läbi käinud suurperede lood on kõik olnud sellised, et näiteks perel põleb maja maha – no õnnetusi võib igaühel juhtuda ja minu sõrmed EI paindu sellises olukorras kirjutama, et “aga miks neil siis kindlustust ei olnud” (rääkimata sellest, et tihti isegi on, lihtsalt kindlustus ei kata kõike ja otsekohe ja alguses on ikka mingit abi vaja).

Pildilt on hästi näha, millises kohutavas materiaalses või vähemalt vaimses hüljatuses paljulapseliste perede lapsed kasvama peavad – Kate’il ilmselgelt rahapuudust ei ole, aga vaimne vägivald on liigagi silmatorkav, mitmele lapsele UGGsid jalga surutud. Ja üht sunnitakse hoopis paljajalu käima, see on ilmselgelt pere Tuhkatriinu. Loodetavasti jaksab ikka oma printsi ära oodata.

P.S. Mulle tuli täieliku üllatusena see, et ametlikult tähendab paljulapseline nüüd juba peret, kus on “3 või enam kuni 18-aastast last”. Absurdne ju.

minust, ainult minust

* sadist – inimene, kes oma koerale pasteeti andes selle krõbinatega nii põhjalikult ära segab, et vaene loom on sunnitud ka krõbinad ära sööma. Kui hirmsaid inimesi on ilmas!

Aga mul oli täna hea päev. Olen viimasel ajal kaks korda Lõunakas pükse otsimas käinud, mõlemal korral leidsin ühe paari, mis oli enamvähem. Mulle ei meeldi osta riideid, mis mulle väga ei meeldi, aga kuna pükse oli vaja, polnud parata. Täna käisin kaltsukatuuril ja olin juba ette veendunud, et raudselt ma ei leia midagi, sest see on sihuke õnnemäng ja viimased kaks korda olen tühjade kätega tagasi tulnud.

Igatahes aitab nüüd sellest ilmast, mina olen suveks valmis, sest täna sain ühed pikad püksid, ühed ideaalsed suvepüksid (mul pole suvepükstega mitu aastat jopanud) ja kaks MEGAARMSAT suvekleiti. Nii armsad, et kui te mind neis näeksite, oleksite te hetkega valmis uskuma, et tegelikult olen ma üks õrn ja kaitsetu naisterahvas. Üks neist on täiesti mitteminulikult isegi põlveni välja. Kui ma kavatseksin Liis Haaveli mantlipärijaks hakata, käiksin ma ainult selle kleidiga “tööl”. Mitte et mul oleks plaanis pensionäre võrku tõmbama hakata, ma rihin ikka nooremaid.

Kuidas läheb muidu, mu vallalised sobivas eas meessoost lugejad? Õppisite ülikoolis ikka reaalala? Auto on v? A nädalavahetusel Hollikas käia meeldib? 😛

Ahjaa, alles eelmisel nädalavahetusel oli ühes kingapoes Eesti kohta päris meeletu allahindlus, hunnik asju poole hinnaga, sest kamoon, keegi ei hakkaks ometi EELMISE HOOAJA kingi kandma, olge normaalsed. Mina oma pisikeste jalakestega sain kokku kolm paari korralikke jalatseid ja kokku kulus alla saja euro. Veab ikka, kui jalanumber on keskmisest tarbijast natuke erinev, saab hooaja lõpus aledelt kasu lõigata, sest levinumad suurused olid muidugi juba läbimüüdud. Ja see uus kingapaar sobiks vist suurepäraselt ühe uue kleidiga, ma pean kohe mõtlema nüüd, kas see, kes alles terveks sai, peaks homme lühikese kleidikesega tööle minema või mitte …

P.S. Lugesin seda artiklit Marika Korolevist ja hakkasin omaette naerma, et vaesekene, SELLELE läks ta kaebama, nii palju on ju juttu olnud sellest, kuidas viidatud endine ministrihärra (nimesid nimetamata, muidu mul ka jälle kellegi advokaadid kukil, seda jama veel vaja) ise oma nõunikuga lennukis avalikult ameleb ja hiljuti oli isegi artikkel, et ta oli suutnud korraga nii seaduslikule abikaasale kui armukesele tite teha. Ja oh seda üllatust, guugeldama hakates selgus, et artikkel on Postimehest nii põhjalikult ära koristatud, et isegi cached versioonis on veel ainult esimene rida näha. Ma ei teadnudki, et Eesti riigis on tänapäeval üldse keegi peale presidendi (kui tema proua vahele jäi, siis tümitati ju ka teda, kuskil ei räägitud sellest, et väidetavalt olla mõlemal juba tükk aega oma elu ja omad tegemised), kelle peale kollase meedia hammas ei hakka. Aa, ei, üks poliitik tuleb tegelikult veel pähe, kelle eraelu on samuti aastaid juba avalik saladus ja ajakirjanikud on mingil kummalisel põhjusel tõesti taktitundelised (st siin olen ka mina, sest tema pole kellelegi liiga teinud, aga mina pole ka ajakirjanik, vaid olengi selline taktitundeline). Kas pole armas, et MÕNE INIMESE eraelu tõesti on siin riigis puutumatu?

Päeva muusika + ränti

Ma ei ütleks, et ma nüüd päris terve olen (samas, millal ma seda üldse öelda saan?), aga tunnen end oluliselt paremini kui eile. Eilse päeva tippsaavutuseks jäi see, et vaatasin ära selle aastanumbri sees ilmunud Walking Deadi episoodid. Ma nimelt olen sel aastal pigem tegutsenud selle põhimõtte järgi, et kui sul 40 minutit üle on, jõuad sa midagi reaalselt kasulikku teha, nii et siiani ei jäänud vaatamiseks aega, aga eile ei olnud mitte mingisugust vaimujõudu, et millelegi reaalselt keskenduda. See sari on teatavasti tehtud lollidelt lollidele ja mingit keskendumist ei vaja. Kui eelmisel semestril tärkas mingi lootus, et asjalood on muutunud, siis ei, samasugune emohala läks edasi. Oleks tegijad teised, loodaks, et äkki lüüakse vähemalt Rick maha, aga no selge see, et selles sarjas seda juhtuma ei hakka. Hea seegi, et moodne tehnika võimaldab igavamaid kohti vahele jätta. Ahjaa, “Coach Carterit” vaatasin ka. Lausa suurepärane film, üldse ei pidanud mõtlema. Varem olin ma sellest filmist näinud ainult seda jupikest, mis annab ikka asjast üsna vale ettekujutuse. 😀 Aga film olevat tõsieluline, kuigi mind natuke häiris see, et lõpus öeldi, kes said ülikooli, aga ainult ühe kohta mainiti, et lõpetas, mis tekitab muidugi küsimuse, kas teised siis ei lõpetanudki või milles kühvel.

Igatahes, terve eilse päeva magasin/lösutasin ma maha. Täna enam halb ei ole, ainult jätkuvalt väga nõrk ja lisaks on tekkinud peavalu. See viimane pole sugugi üllatav, see tekib mul alati, kui ma end päeva jooksul liigselt ei liiguta, nii et ütleme nii, et mul on reaalselt VAJA jalutamas või trennis käia, et end normaalse inimesena tunda. Nii et pea valutab, sest ma ei liiguta, aga energiat ei ole. Nii et ma pean valima, kas vedada end suure vaevaga välja, et peavalust lahti saada, ja pärast seda puhata, või siin passida ja teha mingeid kergemaid asju, sest täna suudan ma isegi NATUKENE juba jälle keskenduda, kuigi mitte pikalt korraga. Söögiisu on ka tagasi, kuigi mitte just erilisel määral – ma ärkasin enne ühte, aga praegu (nii et kuue paiku siis) läks alles nälg piisavalt suureks, et endale päriselt midagi süüa teha, enne laiskus segas.

Teiseks. Mul on tunne, et ma kurdan teile kogu aeg samu muresid, aga maailm teatavasti ongi tsükliline. Ma saan aru, et me elame ühiskonnas, kus on normaalne, et koerte tagant ei koristata, aga no mis inimene see on, kes ei korista oma koera tagant, kui see kohe prügikasti kõrvale hunniku teeb? Mõni inimene läheb ju varsti prügi välja viima, ehk on just haige olnud või lihtsalt hajameelne ja astub sinna sisse. Mul läks täna nii napilt, kusjuures veel nii, et viskasin asjad prügikasti, lasin kaane alla ja just enne seda, kui hakkasin minema astuma, vajus pilk maha ja nägin, et hunnik oli minu jalast maksimaalselt 2-3 cm kaugusel. Tundsin omal nahal ära selle, kuidas silmad tõesti võivad minna suureks nagu tõllarattad, nii ehmunud ja üllatunud olin. Hea siis, et joppas, eks ole. Aga slaava boogu, kui ma su kätte saan, tropp, sest see on juba mitmes kord, järelikult kellegi koer ongi endale pähe võtnud, et just see on tema “liivakast” ja selle kellegi omanikku ei tundu see üldse morjendavat. Suveks ehitan endale vahitorni ja hakkan kullipilguga seda prügikasti valvama.

Taevas hoia, terve see eelmine lõik kajastas Lasnamäe 70aastaste mutikeste mõttemaailma. Kuhu ma olen välja jõudnud?

Kuulame vähemalt väga ilusat laulu (Cream – Sunshine Of Your Love), ehk saab parem:

aarrrgh

Käisime laupäeval Ronimisministeeriumis. Suurepärane oli. Vahelduseks olin ma normaalselt maganud, normaalselt söönud, seal oli mõnusalt soe, nii et ei tahtnudki kogu aeg, kui parajasti ei roninud, villaseid sokke jalas hoida, ühtki kolmeaastast ei jooksnud jalus, ainult ühele kümneaastasele pidin käratama:”Ronijate all ei jookse!” … Ühesõnaga kõik oli imeline ja eriti tore oli see, et areng oli märgatav. Isegi aega oli nii laialt käes, et kui vahepeal ronimisest väsiisime, sai slackline’i peal kõndimist proovida, elu oli lill.

Eile oli enesetunne viimase peal. Käisin sugulastel külas, õhtul trennis oli ka jaksu küll ja veel, kuigi käed olid laupäevast väsinud, aga igati tore oli olla. Ainult öösel ärkasin mitu korda üles ja muudkui lürpisin vett, nagu kaamel, kes üle kolme päeva oaasi jõuab.

Ja täna kulutasin just selle blogipostituse tegemiseks tunnikese, sest vahepeal väsisin nii ära, et pidin pikali viskama. Ärkasin hommikul üle kere värisedes üles ja kõht valutab nii, et ise ka ei saa aru, kas tahaks nüüd oksendada või midagi muud teha. Õnneks enamasti ikka midagi muud. Kui neid külmavärinaid ei oleks, arvaks sümptomite põhjal, et toidumürgitus või kõhugripp. Kuigi see esimene on selles mõttes äärmiselt ebatõenäoline, et ma ei söönud eile mitte midagi üksi ja keegi teine pole tervisemuresid kurtnud (mitte et ma kellegagi neist rääkinud oleksin, kui nüüd mõtlema hakata). Mõtlesin esmalt, et äkki siin ongi lihtsalt külm ja minu pidev värisemine on sellest tingitud, aga see tundub üsna ebatõenäoline, sest ma tegelikult eile kütsin ja vähemalt eile õhtul oli siin küll mõnusalt soe. Ja kuna ma ju külmetan, pidin ikka minema välja puid tooma, mis tundus nii raske ettevõtmisena, et nüüd said puud tuppa ja ma lähen alustuseks hoopis magama, sest ma väsisin ära ja ei jaksa praegu kütma hakata.

Pange siis ikka küünal mulle või midagi.

Kirikusse, perverdid.

Kaitstud: EM 10 Irooniline

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

oma eelistusi ei peaks häbenema

Kas olete märganud, et kui inimesed räägivad eesmärkide saavutamisest, käib pidevalt läbi pingutamise mõte? Tahaks palju raha, peaks ka pingutama nagu Bill Gates. Hambad risti suruma, kogu tahtejõu kokku võtma ja edasi rühkima. AbFab põhjendas just väga hästi, miks see on täiesti ekslik arusaam, ja ma olen sada protsenti nõus.

Kaitstud: no ei ole olemas

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

ainult kuulaks transistorit

See on nüüd ilmselt natuke rumal küsimus, aga seletage lollile – kuidas see tolmuimeja neid ämblikke kinni peaks hoidma? Selles mõttes, et ma saan aru, kuidas tolm tolmuimejast teisipidi välja ei tule, aga ämblikud on ju võimelised iseseisvalt liikuma. Minu loogika ütleb, et kui on auk, kust saab midagi sisse minna, saab vajadusel sealt ka teisipidi midagi välja ronida, kui miski seda just ei takista. Selles mõttes tunduks banaanide pesemine tunduvalt mõistlikuma mõttena, sest kui vesi need tegelased kuskile minema uhub, siis nad ka minema voolavad ja kui peaks ka ellu jääma ja kuskil mujal välja ronima, pole see “kuskil mujal” enam minu köök. Mitte et ma tegelikult ämblikke kardaks või viitsiksin edaspidi oma banaane kuidagi rohkem inspekteerima hakata, lihtsalt mõtisklesin.

Mul on viimased mitu päeva selline kõikevõitev laiskus peal olnud, et olen ära teinud AINULT kolme tüüpi asjad:

a) need, mille eest palka saab

b) need, kus tähtajad peale pressivad (osaliselt kattub a-ga, aga mitte täielikult) ja

c) need, mille eest ma olen maksnud

Viimastel vabadel päevadel tegin oma tõlketöö ära, vedasin end TYSKi kohale, aga polnud seda tunnetki, et hakkaks veel Jilliani tegema või kirjutaks hooga pool lõputööd valmis. Ja ma isegi ei üritanud mingeid vabandusi leida, vaid olingi selili, ajasin näiteks Skaibis kellegagi juttu ja EI TEINUD MITTE MIDAGI. No välja arvata a ja b ja c, mis pool ajast ära võttis, aga ikkagi. Vähemalt on siit selgelt näha, mis mind motiveerib. Peaks juhendajale selgeks tegema, et mulle on vaja konkreetseid tähtaegu ja serbohorvaadikeelset sõimu (või mult raha väljapeksmist), kui selleks tähtajaks midagi head laual ei ole. Kuigi ma tegelikult tean, mille taga praegu asi seisab – selle taga, et hetkel pooleliolev asi eeldab seda, et ma pühendan paar päeva järjest vähemalt neli-viis tundi korraga lõputööle ja ma pole suutnud sellist aega leida. Nii suur tükk, et kardan, et ajan lihtsalt suu lõhki, kui üritan nurgast näksima hakata. Nii et loodan selle peale, et neljapäeval ja reedel saan järjest rabeleda.

Hea, et koer* vähemalt piisavalt aktiivselt oma seisukohti väljendada oskab, muidu jääks vaeseke vist jalutamata ka. Eile oli muide meie esimene megapikk kevadine jalutuskäik. Mitte et mul oleks selle jaoks oluliselt jaksu olnud, aga Atu oli nii innukas ja ilm oli nii ilus. Päikese käes oli nii mõnus, et olin ainult dressikaga ja pidin ikkagi käised üles käärima. Ainult need teised jalutajad, kes miskipärast jätkuvalt mütse, jopesid ja KINDAID kandsid, üritasid seda pilti lõhkuda. Reaalsus on ikka kõigest igaühe isiklik tunnetuslik mull.

Ahjaa, ma ka mõtlesin leetriuudiseid lugedes, et miks need vaktsineerimata lapsed üldse tavakooli/lasteaeda lastakse, kui on juba selline lillelaste eluviis, siis olgu omasugustega Waldorfkoolis**, mitte ärgu seadku teisi ohtu. Avastasin täitsa juhuslikult, et ma võin ju radikaal olla, aga ma pole sugugi üksi – Californias kästi vaktsineerimata lastel kaheks nädalaks lihtsalt lasteaiast/koolist koju jääda. Väidetavalt tehti nüüd sama Berliinis (ma ei leidnud esimese hooga selle kohta ühtki artiklit). USA-s on lisaks hulk haiglaid, mis ei luba selliseid inimesi tavainimestega ühte ooteruumi. Loogiline muidugi ka, kui sa ohustad oma lapse (väidetava, kuigi äärmiselt kaheldava) heaolu arvelt ülejäänud ühiskonda, siis on see ju ainult ootuspärane, et tavapärasest suurema ohu korral potentsiaalne ohuallikas teistest eraldi hoitakse.

* Alles hiljuti ütlesin Facebookis naljaga, et inimene ei pea sugugi last saama, et lolliks minna – minul piisas omal ajal kutsika võtmisest, läks tükk aega, enne kui normaalseks hakkasin ja aru sain, et ta imelikul kombel ei olegi teiste maailma keskmeks ja nad ei tahagi tema pilte vaadata jne. Eile, kui ma kohvikus kotleti, mida ma süüa ei jaksanud, sujuvalt salvaka vahel kotti libistasin, et mul oleks musirullile koju jõudes midagi head pakkuda, sain aru, et see jutt normaalseks hakkamisest oli ehk siiski ennatlikult antud hinnang. Jätke mind rahule, ma olin selle eest maksnud!

** Jah, ma tegelikult tean, et kõik waldorfkooli lapsed pole vaktsineerimata, see on lihtsalt kõige lähedasem vaste “hipikoolile”, mis Eestis eksisteerib