Tutvustasin siin Ühele hiljuti Bechdeli testi põhimõtteid. Tegu on siis testiga ükskõik millise narratiivi (raamatu, filmi, koomiksi, multika jne) sugude kujutamise hindamiseks. Põhimõte on väga lihtne: film (või miski muu) on testi läbinud siis, kui selles on kujutatud vähemalt kahte nimelist naist*, kes omavahel vestlevad JA selle vestluse teemaks ei tohi olla mõni mees. Tundub pisut totter, eks? Seda totram tundub see, et umbes pooled filmidest seda testi ei läbi. Ja näiteks selle aasta Oskarite parima filmi nimel võistelnud kaheksast filmist ainult kaks läbisid selle testi ja mitte üheski neist filmidest polnud naispeategelast (kuigi kriitikud lootsid seal päris mitut filmi näha, kuulsaimad neist on ilmselt “Still Alice” ja “Wild“).
Tema leidis alguses, et natuke naljakas test, selles mõttes, et kui peategelane PUHTJUHUSLIKULT on mees, siis millest need kõrvaltegelased ometi rääkima peaksid, kui mitte temast? Mis on muidugi naljakas küsimus, sest kui vaadata, millest meessoost kõrvaltegelased räägivad, siis neil kuidagi jätkub muudel teemadel ka juttu.
Igatahes hakkasime me siis “John Wicki” vaatama. Ühe mehe naine on väga haige ja sureb. Mees läheb koju ja avastab, et naine on talle viimseks kingituseks ja lohutuseks kutsika organiseerinud. Tundub, et sellest tulem draama sellest, kuidas mees leinaga toime tuleb. Tegelikult pole see sugugi nii. Tegelikult tuli sellest igavesti palju paugutamist ja terve filmi oli tunne, nagu vaataks hoopis üksteise otsa lükitud arvutimängu vaheklippe. Mis ei ole ka halb, see film oli päris meelelahutuslik ja koera eest saab minu käest alati lisapunkti.
Igatahes, ilmselgelt oli see vestlus midagi liikuma pannud, sest vaatasime meie siis seda filmi ja polnud veel viit minutitki möödas (st arvasime alles mõlemad, et vaatame draamat), kui mu vestluskaaslane leidis, et huvitav, tuleb tunnistada, et kui selle filmi peategelaseks oleks naine, oleks tal imelik seda vaadata. Mis on tõesti huvitav – naistel ei teki võõristusefekti, kui nad vaatavad, kuidas mees leinaga toime tuleb, aga meestel (või vähemalt sellel ühel eksemplaril) tekib, kui ta naise sügavaid emotsioone näeb. Sest täpselt nii nagu suurtes keeltes öeldakse man ja homme, öeldakse tegelikult ju ka eesti keeles mees, mõeldes inimest (“ega nimi meest riku”), aga see “inimene” ei hõlma ikka veel sugugi mitte alati naist, vaid seda võrdust teisipidi pöörates üritataksegi inimese vastena teleekraanile ilmtingimata meest peegeldada. St eeldusel, et me räägime nüüd INIMESTELE (st kõigile) suunatud filmidest, mitte neist, kus ainult meestele (porno) või naistele (romantilised komöödiad) suunatuse tõttu naised peategelasteks on. Me elame meeste maailmas ja ilmselgelt kogu maailmale mõeldud filmides näidatakse nende mure ja valu. Kui naised siia maailma mängima olulist rolli mängima pannakse, peavad nad väljuma stereotüüpsest rollist ja olema tavapärasest tunduvalt karmimad või hullumeelsemad (“Hard Candy“, “Kill Bill“, aga ka näiteks “Girl Interruptedist” on inimestele Angelina meelde jäänud, mitte Winona).
Ma muidugi osaliselt valetasin. Tegelikult on küll ka Hollywoodist tulnud selliseid filme, kus naised on mitte ainult naised, vaid ka inimesed. “Thelma & Louise” ja “Juno” näiteks. “Gravity” vist ka, ma seda pole jõudnud vaadata. Välismaalastelt “Julia silmad” näiteks (kui te õudukaid kardate, siis seda vaadake ainult koos kellegi suurema ja tugevamaga, kelle sülle pea koledate kohtade ajal ära peita saab), mille peategelane on nii naine, kui üldse olla saab, aga samas ikkagi inimene ka. Ei teki sellist tunnetki, et üks peaks teist välistama. Lihtsalt kui natukenegi jälgima hakata selle pilguga, torkab kogu aeg järjest teravamalt silma, kui vähe on filmides naisi, kes on midagi enamat, kui ilusad jalad. Aga hispaania ja itaalia maades on selliseid filme päris palju, üllatavalt palju arvestades seda, et oleme harjunud neid kultuure macholiku mõtlemisega seostamisega. USAs aga on pooled kinopiletite ostjatest naised ja statistika näitab, et inimestele (seekord siis sugutunnustest hoolimata) tunduvad naispeategelased meeldivat, sest need vähesed naispeategelastega filmid toovad väidetavalt rohkem raha sisse (see matemaatika tundub pisut kahtlane olevat). Mis muidugi ei tähenda, et see toimiks sama moodi ka siis, kui neid filme rohkem oleks, praegu võib seda raha kohale vedata vabalt ka suhtumine “oh, naispeategelasega filmi polegi tükk aega näinud”.
“John Wicki” juurde tagasi tulles – vaesest Alfie Allenist oli mul küll kahju. Üheski filmis/sarjas tal ei vea, ikka saab talle osaks põlgus ja rõvedused.
* St karakterit, kes on piisavalt olulised, et nime kanda, mitte näiteks kahte naiskassapidajat, kes taustaks lobisevad, kui peategelane suitsu ostmas käib. Kumbki ei pea peasosas olema ega midagi, seda oleks ka palju tahetud, sest hetkel on ainult ca 15 protsenti filmide peategelastest naised.
P.S. Sattusin täiesti juhuslikult täna, pea aasta hiljem, seda “Õhtuõpiku” arvustust lugema ja tahtsin omalt poolt öelda, et mina küll ei nõustu sellega. Pigem jääb mulje, et 83aastasele pedagoogile on raamat kätte antud ja ta loeb nüüd seda nii, nagu peaks kirjatehnika eest hinnet panema, ilma et üldse aru saaks, millega tegu on. Seda raamatut reklaamiti algusest peale kui lisa tavapärasele programmile, et teooriast paremini aru saada. LISA. Mitte midagi, millest piisab, et kõigest aru saada, või mis peaks õpetajat asendama. Mina ostsin endale ka eksemplari ja minu meelest on 15 eurot pea 500 lehekülje eest uskumatult odav hind – kui keegi leiab, et see kallis on, võib ta selle ju tasuta alla laadida, ka see võimalus on täiesti olemas. Lihtsalt arvestades seda, et just ostsin ühe poole õhema keeleõpiku 20 euro eest, ei näe ma küll põhjust “Õhtuõpiku” kallal nuriseda.
Pärdikute päevaraamat 