Hea uudis on see, et mul ikka on üht-teist kurta, kui ma kahe nädala pärast arstile lähen. See on ju hea, eks? Ei lähe ilmaasjata arstionu aega kulutama.
Nimelt proovisin eile siis üle hulga aja taas jooksmas käia. Põlvesidemega, sest siin mitmed kiidavad nagu ühest suust, et nii hästi aitab ja siis üldse põlv ei valuta. Ei hakanudki pärast kümmet minutit valutama, kannatas viisteist välja. Aga selles mõttes oli kasu, et kui vanasti läks valu kiiresti hullemaks, siis seekord kannatasin 50 minutit ikka ära joosta – ainult pöid hakkas valutama, sest ilmselt üritasin ma valida mingit asendit, mis põlvele vähem haiget teeks. Või siis on mul ishias, mis põlvest labajalga jookseb ja varsti ootamatult (või vähem ootamatult) pähe lööb. Igatahes ei tahtnud ma varem pooleli jätta ka, sest esiteks ei tahaks oma keha harjutada sellega, et me nüüd mingeid 15minutilisi otsi teeme, ja teiseks olen ma täiesti teadlik sellest, et ma olen üks igavene polkovniku lesk, nii et ma tahtsin olla päris kindel, et see pole psühhosomaatiline “vist ikka natuke tuikab” asi. Ei olnud, kui miski ikka NII valutab, on see päris. Ma loodan, sest inimestel on ju isegi psühhosomaatilist rasedust olnud ja mida kõike veel, aga ehk ma siiski nii hull veel ei ole.
Aga põlvesidemest oli kasu küll, sest kui varem on mul põlv järgmisel päeval ka valutanud, siis täna oli hommikul korraks imelik, aga muidu on igati normaalne olnud. Nii et see on üks ütlemata hea leiutis, soovitan soojalt kõigile, kes oma tervist lõhkuda tahavad ja tulevikust ei hooli. Ei maksa ka palju, üks oli 4.50.
Loo moraal: jooksmine on neile, kes pärast viietunnist und bussi peale peavad jõudma, et jälle tehasesse minna. Kui vähegi võimalik, patseerige koeraga mõõdukal sammul ja aeroobset trenni tehke mõnes spas ujudes.
Pärdikute päevaraamat 